From Wikipedia, the free encyclopedia
Põhja-Atlandi leping (ehk Washingtoni leping) on 1949. aasta 4. aprillil Washingtonis allkirjastatud leping, millega loodi NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Leping jõustus sama aasta 24. augustil.
Lepingu teksti koostas Theodore Achilles'i juhitud komitee Washingtonis toimunud kõneluste käigus. Varasemaid salajasi kõnelusi peeti Pentagonis vahemikus 22. märtsist kuni 1. aprillini 1948 ning Achilles'i sõnade järgi olid teksti koostamisel eeskujuks Rio leping ja selleks ajaks veel allkirjastamata Brüsseli leping. Tema sõnade järgi oli üks lepingu olulisemaid autoreid John D. Hickerson.[1]
Lepingu loomisel peeti silmas Nõukogude Liidu võimalikku relvastatud rünnakut Lääne-Euroopale, kuid külma sõja ajal ei rakendatud lepingu ühiskaitse klauslit kordagi. Õieti rakendati seda esimest korda aastal 2001, vastusena 11. septembri terrorirünnakutele.
Esimesed kaksteist riiki, kes allkirjastasid lepingu ja said NATO asutajariikideks, olid:
Riikide juhid või nende täieõiguslikud esindajad, kes lepingule Washingtonis alla kirjutasid:[2]
Ameerika Ühendriigid – riigisekretär Dean Acheson
Belgia – pea- ja välisminister Paul-Henri Spaak ning saadik parun Robert Silvercruys
Holland – välisminister Dirk Stikker ja saadik Eelco van Kleffens
Island – välisminister Bjarni Benediktsson ja saadik Thor Thors
Itaalia – välisminister Carlo Sforza ja saadik Alberto Tarchiani.svg){kind=small}
Kanada – välisasjade riigisekretär Lester B. Pearson ja saadik Humphrey Hume Wrong
Luksemburg – välisminister Joseph Bech ja saadik Hugues Le Gallais
Norra – välisminister Halvard M. Lange ja saadik Wilhelm von Munthe af Morgenstierne
Portugal – välisminister José Caeiro da Mata ja saadik Pedro Teotónio Pereira
Prantsusmaa – välisminister Robert Schuman ja saadik Henri Bonnet
Suurbritannia – välisasjade sekretär Ernest Bevin ja saadik parun Oliver Franks
Taani – välisminister Gustav Rasmussen ja saadik Henrik de KauffmannAastate jooksul on esialgsele 12 liikmesriigile lisandunud järgmised 18 riiki (sulgudes liitumise aasta):
|
|
*Kui Saksamaa taasühines aastal 1990, sai riik tervikuna NATO liikmeks.
2008. aasta aprilli tippkohtumisel kutsuti Horvaatiat ja Albaaniat ametlikult NATO liikmeks. Mõlemad riigid allkirjastasid lepingu ning liitusid organisatsiooniga ametlikult 2009. aasta 1. aprillil.
Leping sisaldab ka artiklit, mis ei käivita sõjalist sekkumist, vaid konsultatsioone sõjalistes küsimustes. Seda on Türgi poolt ellu kutsutud kolm korda: kord 2003. aastal seoses Iraagi sõjaga, kord 2012. aasta juunis peale Türgi sõjalennuki süürlaste poolt alla tulistamist ning kord sama aasta oktoobris peale Süüria rünnakuid Türgi pihta ning türklaste vasturünnakuid.[3] 2014. aasta märtsis kasutasid sama artiklit Läti[4], Leedu[5] ja Poola[6] vastusena kriisile Krimmis.
Lepingu võtmeosa oli artikkel number viis. See kohustas igat liikmesriiki käsitama relvastatud rünnakut ühe liikmesriigi vastu kui rünnakut kõigi riikide vastu. Seda artiklit on NATO ajaloos kasutatud vaid korra: Ameerika Ühendriikide poolt peale 2001. aasta septembris toimunud terroriakte.
Ameerika Ühendriikides ratifitseeris lepingu senat. 1949. aasta 21. juulil toimunud ratifitseerimine sai 82 poolt- ja 13 vastuhäält.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
