Nitroglütseriin

Nitroglütseriin (NG; ka glütserüülnitraat, trinitroglütseriin või trinitriin) on vedel värvitu õlitaoline suure töövõimega lõhkeaine, mida kasutatakse väga paljude lõhkeainesegude valmistamisel.

Nitroglütseriini keemiline valem on C₃H₅N₃O₉

Nitroglütseriin on väga tundlik tule ja mehaaniliste mõjutuste suhtes. Selle põlemisel võib kergesti tekkida detonatsioon, eriti suuremate lõhkeaine koguste korral. Seetõttu on selle käsitsemine ohtlik ning selle kasutamine puhtal kujul on väga harv. Täiendavaks puuduseks on kõrge sulamistemperatuur (14 °C).

See on suuremas koguses väga mürgine ning põhjustab isegi läbi naha organismi tungides tugevat peavalu. Samas leiavad selle derivaadid kasutust ka meditsiinilistes rakendustes, kus aitavad alandada vererõhku. Seda seetõttu, et aldehüüdi dehüdrogenaasid lagundavad nitraate lämmastikoksiidiks, millel on veresooni laiendav ja vererõhku alandav toime.^[1]

Nitroglütseriin oli esimene praktilist kasutust leidnud lõhkeaine, mis ületas tugevuselt musta püssirohtu. Selle sünteesis esimesena itaalia keemik Ascanio Sobrero 1847. aastal Torino Ülikoolis, olles siis veel Théophile-Jules Pelouze õpilane. Ta nimetas selle püroglütseriiniks. Samuti Pelouze käe all õppinud Alfred Nobel püüdis leida viise, kuidas nitroglütseriini ohutult käidelda. Ta avastas 1866. aastal, et nitroglütseriin absorbeerimisel kiiselguuris moodustub segu, mis oli stabiilne ja lihtsalt käsitsetav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündis dünamiit.

Nitroglütseriin on glütserooli lämmastikhappeester (õigemini triester), mis saadakse glütserooli nitreerimisel kontsentreeritud lämmastikhappe ja väävelhappe seguga.

Viited

1. "Lämmastikoksiid: nuhtlus ja ime" Luup, 2. november 1998