Nahaparkimine

Nahaparkimine (ka: parkimine) on toornaha töötlemine mehaaniliste ja keemiliste meetodite abil nahaks^[1]. Parkimine fikseerib naha struktuuri põiksidemete abil. Parkimine ei luba nahal nii tugevasti punduda ning kuivades kokku tõmbuda. Parkimise protsess on pöördumatu ja selle efektiivsust saab määrata, kui võrrelda parkimata ja pargitud naha omadusi. Üht tähtsaimat omadust pargitud naha puhul näitab liimistumistemperatuur. Liimistustemperatuuriks nimetatakse temperatuuri, mille juures naha tükk tõmbub kokku ja deformeerub, pannes ta vette ja tõstes järk-järgult temperatuuri. Sel ajal hakkavad ka naha struktuuri põiksidemed katkema. Parkimata naha liimistumistemperatuur jääb alla 60-kraadi, kuid pargitud nahal võib olla see 130-kraadi läheduses. Parkimata nahk muutub kõrgemal temperatuuril mõne tunni jooksul želatiiniks. Naha parkimine sarnaneb kummi vulkaniseerimisega, sest kui põiksidemeid tekib liiga palju, muutub nahk jäigaks ning rabedaks. Kui nahk on ülepargitud, siis ei saa seda kasutada, kuna parkimine on pöördumatu.^[2]

Ajalugu

Nahka on kehakattena kasutatud alates kiviajast^[1]. Kõige vanemaks nahaparkimisviisiks loetakse toornaha veekindlaks ja painduvaks tegemist; see saavutati loomset või taimset rasva kasutades^[1].

Viited

1. Eesti entsüklopeedia. 7. köide: NÕUK–RAH. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, lk 202.
2. Heiki Timotheus (1999). Praktiline keemia. [Tallinn]; (Riga: Jana seta): Avita. Lk 286.