Märk on diskreetne tähenduse ühik. See on "miski, mis käib millegi kohta kellegi jaoks ja mingis rollis".[1]
 |
See artikkel räägib üldisest semiootilisest märgimõistest; rinnamärkide kohta vaata artiklit Rinnamärk; matemaatika mõiste kohta vaata artiklit Märk (matemaatika). |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
Märkide hulka muu hulgas kuuluvad sõnad, kujundid, žestid, lõhnad, maitsed, häälikud – kõik vahendid, mille abil üks tundlik ja mõtlev vaim saab teisele sõnumi edastada.
Filosoofias on märgi loomust kaua arutatud. Algselt oli keeleteaduses ja hiljem semiootikas kaks koolkonda: ühed uurijad pidasid märke düaadilisteks suheteks (kahe liikme vahel), teised panid ette tõlgendada märke triaadiliste (kolme liikme vaheliste) suhete rekursiivses mustris.
Charles Sanders Peirce'i järgi on märk suhe esitise (märgikandja), objekti ja tõlgendi vahel.
Märgi puhul on (Ferdinand de Saussure'i järgi) oluline tähistaja ja tähistatu omavaheline suhe.
Klassikalise Charles Peirce'i märkide klassifikatsiooni kohaselt jaotuvad märgid ikoonideks, indeksiteks, ja sümbol (Peirce)iteks.
Augustinus andis esimesena märgi (signum) üldise definitsiooni, laiendades märgi mõistet keelemärkidele. Teoses "De doctrina Christiana" kirjutab ta: "Märk on ju asi, mis peale mulje, mida ta avaldab meeltele, paneb enda toimel [ex se] mõttesse tulema millegi muud: nõnda mõtleme jälge nähes, et läks mööda loom, kelle jälg see on; ja suitsu nähes tunneme ära [cognoscimus], et all on tuli; ja elusolendi häält kuuldes paneme tähele tema hinge seisundit, ja kui pasun hüüab, siis sõdurid teavad, et tuleb peale tungida või taganeda või teha midagi muud, mida lahing nõuab." (II.1.1)
Edasi jaotab ta märgid loomulikeks ja kokkuleppelisteks: "Märkidest on aga ühed loomulikud, teised antud. Loomulikud märgid on need, mis ilma mingi märguandmise tahteta või püüdluseta enesest sõltumatult [praeter se] panevad enda toimel [ex se] midagi muud ära tundma [cognosci], nõnda nagu suits tähistab tuld. See ei pane ju tahtlikult tähistama, vaid kogetud asjade tähelepanemise ja märkamise abil tuntakse ära, et all on tuli, olgugi et paistab ainult suits. Aga ka mööduva looma jälg kuulub sellesse [märkide sukku]; ja vihase või kurva [elusolendi] nägu tähistab hinge seisundit, isegi kui see, kes on vihane, või kurb, seda ei taha; ja mis tahes muu hingeliigutuse annab teada nägu, isegi kui me ei pane teda teada andma." (II.1.2) "Aga antud märgid on need, mida mingid elusolendid omavahel vastastikku annavad, et näidata, nii palju kui nad suudavad, oma hingeliigutusi või mis tahes tajumusi või mõtteid. Ei ole ka muud põhjust märku anda, see on märki anda, kui selleks et väljendada ja teise hinge üle viia seda, mida kannab hinges see, kes märki annab." (II.1.3)
Kuigi Charles Sanders Peirce'i märgikontseptsioon on aja jooksul arenenud, on selle põhijooned püsivad.
Ta defineerib märki palju kordi. Üks viimastest definitsioonidest on niisugune: "Ma defineerin märki millenagi, mis on millegi muu poolt, mida ma nimetan Objektiks, niimoodi määratud (determined) ning defineerib niimoodi mingi toime [effect] mingile isikule, millist toimet ma nimetan selle tõlgendiks, et viimane on sellega vahendatult määratud esimese poolt.[2] Kirjutises "Sundry logical conceptions" (1903) on järgmine definitsioon: "Märk ehk Esitis on Esimene, mis on niisuguses triaadilises suhtes mõne Teisega, mida nimetatakse tema Objektiks, et ta on võimeline määrama mõne Kolmanda, mis omandab tema Objektiga sellesama triaadilise suhte, milles ta ise on sellesama Objektiga[3]."
Märgi osad kokkuvõttes
Esitis
Pikemalt artiklis Esitis
Mõnikord nimetab Peirce niimoodi defineeritud märki esitiseks (representamen; või ka esituseks (representation) või aluseks (ground); hilisemas semiootikaterminoloogias vastab see märgikandjale); märgiks nimetab ta sel juhul esitise, objekti ja tõlgendi komplekti.
Esitis hõlmab mingi nähtuse need aspektid, mis on märgi seisukohast olulised.
Objekt
- Pikemalt artiklis Objekt (Peirce)
Objekt on see, mille kohta esitis käib. Objekt hõlmab vastava nähtuse need aspektid, mis on märgi seisukohast olulised. Objekt määrab esitise, esitades tingimused, millele esitis peab vastama, et märki tähistada.
Tõlgend
- Pikemalt artiklis Tõlgend
Tõlgend ehk interpretant on just nagu esitise tõlge, mis võimaldab esitise objektist paremini aru saada. Esitis määrab tõlgendi, sünnitades ja kujundades arusaamist, kasutades selle viisi teatud aspekte, kuidas esitis tähistab objekti.
1860ndate kontseptsioon
Peirce'i märgikontseptsiooni esimene klassikaline esitus sisaldub artiklis "On A New List of Categories" (1867).
Esitise ja objekti vahelise tähistamissuhte tõlgendamine toetub arusaamisele tähistamise baasist. Saadav tõlgend on objekti uus, arenenum esitis, mis omakorda sünnitab uue tõlgendi. Tekib lõputu märkide ahel (lõputu semioos). Et iga esitis peab sünnitama uue tõlgendi, et olla esitis, ning iga esitis on ise mõne esitise tõlgend, siis eelneb ja järgneb igale tähistamisele lõpmata palju märke. Pole selge, kas Peirce jäi ka hiljem sellise arusaama juurde.
Peirce eristas selles artiklis esimest korda kolme võimalikku viisi, kuidas esitised ("esitused") sünnitavad uusi tõlgendeid. Esiteks "pelga ühisuse kaudu mõnes omaduses (quality)" (selliseid esitisi ta nimetab "sarnasusteks" (likenesses), hilisem nimetus "ikoon"); teiseks sellised esitised, "mille suhe oma objektidega seisneb vastavuses tõsiasjale", "indeksid"; kolmandaks sellised esitised, "mille suhe oma objektidega on omistatud tunnus (imputed character), "sümbolid". Teiste sõnadega, kui me tõlgendame esitist oma objekti kohta käivana mõne ühise omaduse tõttu, siis see esitis on ikoon (Peirce toob näiteks portreed ning tähed p ja b); kui tõlgend tugineb mõnele toorele olemasolufaktile, näiteks põhjuslikule seosele, siis see esitis on indeks (näiteks tuulelipp või mõrtsuka ja ohvri vaheline suhe); kui tõlgend tugineb vaadeldud üldisele või kokkuleppelisele seosele esitise ja objekti vahel, siis esitis on sümbol (näiteks prantsuse sõna homme ja inglise sõnal man on ühine osutus). See jaotus jäi Peirce'il püsima, küll mõningate modifikatsioonidega.
Mõtemärgid
- Pikemalt artiklis Mõtemärk
1860. aastate märgikontseptsiooni üks omapära on see, et Peirce seob märgid tunnetusega, väites muu hulgas, et kogu mõtlemine toimub märkide abil. Et tõlgendid on tähistussuhteid tõlgendavad mõtted ning need on ise märgid, siis mõtted ongi märgid (mõtemärgid, thought-signs). Sellega seoses Peirce alatähtsustab ikoone ja indekseid.
Ferdinand de Saussure'i (1857–1913) järgi koosneb märk tähistajast[4] (signifiant) ja tähistatavast (signifié). Neid ei tule võtta eraldi entiteetidena, vaid vastavusena tähenduslike häälikuliste erinevuste ning võimalike erinevate õigete denotatsioonide vahel. Saussure'i märk oleleb ainult sünkroonilises süsteemis, milles märgid on defineeritud oma suhteliste ja hierarhiliste koosesinemise võimaluste kaudu. Saussure'i tõlgendatakse sageli valesti, pidades tähistajaid millekski, mida saab välja öelda, ja tähistatuid asjadeks maailmas. Tegelikult on ja on alati olnud keele suhe keelega (langue) ja kõnega (parole) keeleteaduses teoreetiliseks probleemiks (Roman Jakobson. "Closing Statement: Linguistics and Poetics").
Saussure väidab, et tähistaja ja tähistatu suhe on arbitraarne. On siiski "suhteline motivatsioon": tähistaja tähistamisvõimalusi piirab keelesüsteemi elementide kompositsionaalsus. Sõna saab omandada uue tähenduse ainult juhul, kui ta on kõigist teistest sõnadest tajutavalt erinev ning tal pole juba tähendust.
- embleem
- ikoon, indeks, sümbol
- kanji
- märge
- märgis
- märgistamine
- märgisüsteem
- märkimine
- noodikiri
- tähis
- tüpograafilised märgid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
