From Wikipedia, the free encyclopedia
Leepra mükobakter ehk Hanseni kepike ehk leeprabatsill (Mycobacterium leprae) on aktinomütseetide hõimkonda Mycobacteriaceae sugukonda ja mükobakterite perekonda liigitatud bakteriliik.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2014) |
| Leepra mükobakter | |
|---|---|
 Leepra mükobakter mikroskoobiga vaadatuna | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Bakterid Bacteria |
| Hõimkond |
Aktinomütseedid Actinobacteria |
| Selts |
Actinomycetales |
| Alamselts |
Corynebacterineae |
| Sugukond |
Mycobacteriaceae |
| Perekond |
Mükobakter Mycobacterium |
| Liik |
Leepra mükobakter |
| Binaarne nimetus | |
|
Mycobacterium leprae Hansen, 1874 või 1880[1] | |
| Sünonüümid | |
|
Bacillus leprae Hansen, 1880 | |
Leepra mükobakter tekitab osadel inimestel leeprat (lepromatoosne leepra), kuid umbes 95% inimestest on leepra mükobakteri suhtes immuunsed.
Leepra mükobakter on rakusisene (makrofaagisüsteemi rakud jt) obligatoorne parasiit, kel väljaspool rakku, näiteks laboritingimustes, paljunemisvõime peaaegu puudub.[2][3] Bakter jaguneb suhteliselt aeglaselt (12 päevaga) ning siiani pole suudetud komplekteerida bakteri arenguks ja paljunemiseks vajalikku kasvukeskkonda.
Varem on inimestel esinenud leepra mükobakteri nakkus koos tuberkuloosi mükobakteri nakkusega.[4]
Leepra mükobakterid on grampositiivsed saledad, kergelt kõverdunud pulkbakterid, esineb ka teralisi ja hargnevaid vorme.
Leeprabakter omab piisavalt informatsiooni, et komplekteerida eluks vajalikke aineid iseseisvalt ja/või väliskeskkonnast: lipiide, rauda, aminohappeid, DNA-d.
Leeprabakter saab arvatavasti valdava osa energiast peremehe rakkude lipiididest (lipolüüs).
Optimaalne elukeskkonna temperatuur on 30 °C, bakter on väga tundlik kõrgete temperatuuride suhtes ning eluneb kehapiirkondades, kus kehatemperatuur on madalam.[5]
Kujult ja suuruselt meenutab leepra mükobakter tuberkuloosi mükobakterit[6] – neil on ühine eellane ja viimati kirjutatu on bakteri lähim sugulane[viide?].[7]
Bakter seondub peremeesrakkude pinnal olevate retseptoritega ja ta fagotsüteeritakse valdavalt makrofaagisüsteemi rakkude poolt. Rakusisene paiknemine kaitseb neid fagotsüütide ja antikehade kahjustava toime eest. Inimese kehas on kindlaks tehtud üle 20 antigeeni, millest 4 on spetsiifilised leepratekitajale.[viide?]
Leepra mükobakter eritab fenoolglükolipiidi ja siseneb läbi basaalmembraani närviraku aksonisse.[8]
Mükobakterid on suhteliselt resistentsed ka väliskeskkonna tegurite suhtes. See tuleneb nende rakuseina ehitusest ja keemilisest koostisest. Rakusein on paks, kihilise ehitusega ja sisaldab rohkesti lipiide. Kõige pindmine kiht on homogeenne, koosneb ainult lipiididest ja moodustab kesta mikroobiraku ümber. Eelnevast tingituna taluvad mükobakterid hästi kuivamist, kokkupuuteid hapete ja leeliste nõrkade lahustega ning nad on resistentsed enamiku desinfitseerivate ainete ja ka ravimi dapsoon (al 1964)[9] suhtes.
Bakterite täpne levikutee on teadmata. 1912. aastal arvati, et leeprabakterid levivad:[10]
Kuigi leepra mükobakteri nakatumise viisi ei ole lõplikult kindlaks tehtud, arvatakse, et haigustekitajad levivad inimeselt inimesele hingatava õhu, piisknakkuse või otsese nahakontakti, ka rinnapiima kaudu.[11] Umbes 95% inimestest on leepra suhtes immuunsed.
Leepra mükobakter võib levida ka nakatunud mulla[12] ning kokkupuutel nakatunud üheksavöölastega (elupaigad, toores liha ja veri).[13]
Oletatakse, et haigusetekitajad satuvad organismi ülemiste hingamisteede, peamiselt nina limaskesta kaudu või nahavigastuste ja lahtiste haavade kaudu. Pärast nakatumist ilmnevad haigusnähud võrdlemisi hilja – mitme kuu või koguni mitmekümne aasta pärast.[14]
Väljaspool inimorganismi säilib bakter soodsate elutingimuste korral kuni 1 kuu.
Pikemalt artiklis LeepraLeepra on pikka aega kestev peamiselt inimestel esinev raske nakkushaigus, mis põhjustab granulomatoosset põletikku. Haiguse mille tekitajaks on mükobakterid leepra mükobakter ja Mycobacterium lepromatosis.[15]
Leproossed granuloomid koosnevad lümfotsüütidest, epitelioidsetest rakkudest ja plasmarakkudest ning Virchowi leeprarakkudest. Virchowi leeprarakkude tsütoplasma sisaldab lepromatoosse leepra haigustekitajaid leepra mükobaktereid.[16]
Bakterinakkus eluneb mitmes elundisüsteemis, näiteks esinevad leeprakolded nahal (nakatunud naha makrofaagid), piirdenärvisüsteemis, ülemistes hingamisteedes, retikuloendoteliaalsüsteemis, luudes, silmades ning munandites.[17][18][19]
Leepra mükobakter kahjustab lisaks katteelundkonnale ja luustikule ka närvisüsteemi ning eriti närvilõpmeid, mis kannavad üle valusignaale.
Leepra mükobakteril on tropismi perifeersetes närvides paiknevate Schwanni rakkude suhtes.
Lümfoid(-immuun)süsteemi ja bakteri võimaliku kooseksisteerimise kaudu reguleerib nimetatud parasiit eelkõige rakulise immuunsusega seotut.
Vaatamata ebaselgusele nakatumisteede osas arvatakse, et bakteri sihtorganiks on endoneurium.[20]
Leepra mükobakterid elavad bakteriga nakatunud makrofaagides ja teistes makrofaagisüsteemi rakkudes.
Oletatakse, et leepra mükobakter omab immuunsust T-rakkude vahendatud immuunvastusele.
Uurijad arvavad, et leepra mükobakteri rakud programmeerivad paljunemise garanteerimiseks küpsed Schwanni rakud ümber tüvirakkudelaadsesse seisundisse.[21]
Parim moodus mükobakteritest vabanemiseks naha pinnalt (näiteks kätelt) on mehaaniline – pesemine seebi, vee ja harjaga.[22]
Bakteri avastas 1873. aastal (patenteeris avastuse 1874) norralasest arst ja bakterioloog Gerhard Henrik Armauer Hansen. Hansen ei suutnud oma avastust katseklaasis kasvatada ja nii oma hüpoteesi eksperimentaalselt tõestada. Kuigi Hanseni avastusest on möödas enam kui sada aastat, ei ole õnnestunud leepra mükobakterit ikka veel in vitro (bakterikultuurides) paljundada, küll aga eksperimentaalselt nakatatud hiirtel, mispärast pole suudetud välja töötada ka kaitsvat vaktsiini. Seda, et nakkushaigusi tekitavad mikroobid, tõestas 1876. aastal sakslane Robert Koch.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
