Muusikastiil on muusikaliste parameetrite vaikeväärtuste kogum, mis on iseloomulik teatavale ajastule, traditsioonile, koolkonnale, heliloojale, heliteosele või esituspraktikale.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Ameerika muusikateadlane Leonard B. Meyer on kirjutanud: "Stiil on mustri paljundamine kas inimkäitumises või inimkäitumise tulemustes, mis realiseeruvad teatud piirangute hulga tingimustes tehtud valikute seeria tõttu" (Style is a replication of patterning, whether in human behavior or in the artifacts produced by human behavior, that results from a series of choices made within some set of constraints).[1]
Robert Pascall defineerib stiili üldiselt kui diskursuse laadi (manner of discourse), väljenduse moodust (mode of expression), esituse tüüpi (type of presentation) ning konkreetselt kui maneeri, milles kunstiteos on loodud (manner in which a work of art is executed). Muusikas, mis on suunatud pigem suhetele kui tähendustele (orientated towards relationships rather than meanings), püstitab muusikastiili mõiste erilisi probleeme. Seda võib kasutada nii üksiku helilooja, ajalooperioodi, geograafilise piirkonna või keskuse või ka ühiskondlikku või sotsiaalset funktsiooni omava muusika iseloomustamiseks.[2]
Toomas Siitan on määratlenud muusikastiili järgmiselt: "Tänases keeles tähistab stiil kõige üldisemalt iseloomulikku väljenduslaadi, muusika puhul aga ennekõike kompositsioonivahendite – rütmi, harmoonia, meloodia ja faktuuri iseärasuste kogumit. Üksikteose jaoks on stiil otsekui üldine keelesüsteem, mille kaudu üksikteos omandab tähenduse. Muusika puhul on sageli käsitletud stiili ja vormi vastandlike parameetritena: stiil määratleb muusikateoses detailide, vorm aga tervikteose kujundust. Selline eritlemine saab siiski olla vaid väga tinglik, kuivõrd vorm kujuneb detailidest ja nende omavahelistest suhetest ning ka vormi võib pidada teatud stiili fenomeniks [...]."[3]
Muusikaline idee teostub muusikastiili kaudu.
Muusika on alati stilisatsioon. Selles pole võimalik tuvastada reaalse maailma konkreetseid tähendusi nagu näiteks keeles. Muusika tähendus sõltub muusikaliste objektide järjekorrast ja kokkusobivuse loogikast. Konkreetsed muusikalised objektid omandavad tähenduse tänu inimese kujutlusvõimele.
Sõna "stiil" (ladina keeles stilus), mis Vana-Kreekas ja Vana-Roomas tähistas kirjutusvahendit, võib ülekantud tähenduses mõista ka kui kommunikatsioonivahendit, sõnumile välise vormi andjat.
Sõna "stiil" algses tähenduses peituv ilmnemise (appearance) vastandumine olemusele (essence) selgitab ka stiili ja idee suhet.
Muusikastiil on üldine objekt, mis otsekui raamib konkreetset muusikalist üksikobjekti, andes sellele tähenduse.
Muusika puhul ei ole küll tegu sõnalises vormis sõnumitega, kuid muusikat luues soovib helilooja igal juhul midagi väljendada. Tal on mingi esteetiline või eetiline positsioon. Helilooja otsekui kasutab minevikku ja loob intuitiivse visiooni kaudu tulevikku. Helilooja tulevikuvisioon põhineb mineviku stiilipärandil ning on ühtlasi osa stiilist. Helilooja otsekui impordib mineviku pärandit tänase kaudu tulevikku.
Mineviku muusikapärandit võib vaadelda heliloojate ja esitajate teostatud protseduuride kogumina, mis ühest küljest tagavad heliloojale tingimused isiklikeks intuitiivseteks valikuteks, kuid mis teisest küljest piiravad teda konkreetsete olemasolevate ressursside ja kontekstiga.
Asjatundlik kuulaja on võimeline tajuma ühtaegu nii muusikastiili kui ka muusikalist struktuuri ning omistama tänu teadmiste muusikaajaloost neile ka tähendusi.
Muusikaesteetikas vaadeldakse muusikastiili kui muusika pinda või väljanägemist, ehkki väljanägemine ja olemus on ju lõpuks lahutamatud.
Heliloojad on olnud alati teadlikud muusikastiilide erinevustest. Selle kohta on teoreetilist informatsiooni ka rohketes traktaatides:
- Juba ühehäälsust viljelevad keskaja heliloojad kirjutasid erinevalt halleluujasid ja missa "Agnus Dei" osi.
- Ferenc Liszt kirjutas erinevalt klaverile ja orkestrile.
Muusikastiilide erinevustest on alati olnud teadlikud ka teoreetikud ja kriitikud:
- Muusika stiiliküsimused olid filosoofide jaoks pedagoogilistel põhjustel teemaks juba Vana-Kreekas.
- Johannes de Garlandia (13. sajand) eristas tiiskanti (discantus), koopulat (copula) ja orgaanumit (organum)
- Johannes de Grocheo (ca 1300) tegi vahet "tavalisel muusikal" (musica vulgaris), "komponeeritud ehk mõõdetud muusikal" (musica composita, musica mensurata) and "kirikumuusikal" (musica ecclesiastica).
Kuna hilisrenessansi ja baroki ajal muutusid stiiliküsimused üheks olulisemaks kirjandusteoorias, siis loomulikult jõudis sõna ‘stiil’ ka muusikast kirjutavate inimeste sõnavarasse.
Näiteks Claudio Monteverdi (nagu ka Philippe de Vitry enne teda ja Carl Philipp Emmanuel Bach pärast teda) oli lisaks heliloojategevusele ka üks oma aja olulisemaid muusikateoreetikuid. Ta tegi selge vahe hilisrenessansi "esimese paktika" (prima pratica) ning varabaroki uue afektidel põhineva stiili, mida ta nimetas "teiseks praktikaks (seconda pratica) (the new affective styles of the early Baroque). Oma oma kaheksa madrigaliraamatu (1635) eessõnas teeb ta vahet stiilidel nagu stile concitato, stile molle ja stile temperato. Ühtlasi jagas ta ilmaliku muusika teatrimuusikaks (musica teatrale), kammermuusikaks (musica da camera) ja tantsumuusikaks (musica da ballo).
Kahe praktika võrdlus leidub ka Donil (Compendio, 1635), kes räägib "vanast stiilist" (stile antico) ja moodsast stiilist (stile moderno) ning Christoph Bernhardil (Tractatus compositionis augmentatus, ca 1657), kes räägib "tõsisest kontrapunktist" ehk "vanast stiilist" (contrapunctus gravis, stylus antiquus) ja "luksuslikust kontrapunktist" ehk "moodsast stiilist" (contrapunctus luxurians, stylus modernus).
Bernhard võttis kasutusele ka õpetuse figuratsioonist (Figurenlehre) ja afektidest (Affektenlehre). Neid kahte kontseptsiooni stilistiliste detailide ja väljenduslike eesmärkidega kombineerides kirjeldab ta tabavalt barokkmuusika esteetikat.
Kircher (Musurgia universalis, 1650) pakkus välja oma muusikastiilide süsteemi, mis sai omal ajal väga populaarseks. Ta eristas muusikastiile nende muusikalise eesmärgi, žanri, persooni, asukoha ja mooduse järgi. Isikust ja selle temperamendist sõltuvaid siile nimetas ta "muljestiilideks" (stylus impressus), kompositsioonitehnikast ja afektist sõltuvaid stiile "väljendusstiilideks" (stylus expressus). Hiljem eristas ta ka kirikustiili (stylus ecclesiasticus), kanoonilist stiili (canonicus), motetistiili (motecticus), fantaasiastiili (phantasticus), madrigalistiili (madrigalescus), melismaatilist stiili (melismaticus), koorilist teatraalset stiil (choriacus sive theatralis) ja instrumentaalstiili (symphoniacus). Teda järgisid ka Brossard (1703) ja J.G. Walther (1732).
Hilisbaroki üldiselt heakskiidetud muusikastiilide klassifikatsioonina kinnistusid kirikustiil (stylus ecclesiasticus), kammerstiil (stylus cubicularis) ja lavastiil (stylus scenicus).
Selline jaotus ilmus esimest korda Marco Scacchil (Breve discorso sopra la musica moderna, 1649) ning seda jätkas Berardi (Ragionamenti musicali, 1681) ja Mattheson (Das beschützte Orchestre, 1717; Der vollkommene Capellmeister, 1739; Grundlage einer Ehren-Pforte, 1740). Mattheson rääkis lisaks veel ka rahvusstiilidest, nagu inglise (keldi) ja prantsuse stiil (welschen und frantzösischen). Sellest kirjutas ka Scheibe (Critische Musikus, 1745), lisades stiilifenomeni mõjutaks ka muusika esitamise praktika. Teda järgisid nii Bach, Telemann kui ka Rameau, kes hakkasid komponeerides tegema vahet kas teatud kindlatel stiilikategooriatel või rahvuslikel või kohalikel stiilidel. 18. sajandi muusikas muutus oluliseks ka prantsuse ja itaalia muusika stiilierinevuste teadvustamine.
Klassikalisel ja romantilisel perioodil vähenes rääkimine muusikastiilide teooriast, kuid 19. sajandi lõpuks kujunesid seevastu välja tänapäevase muusikateaduse kui kultuuriloo ühe aladistsipliini põhiprobleemid. Adler (1855–1941) kirjeldas muusikaajalugu eelkõige stiiliajaloona. Stiili kui epohhi loova kontseptsiooni üle arutlesid hiljem ka Bücken, Mies, Riemann, Handschin, Gurlitt ja Schering.
Stiiliepohhide nimed võeti kunstiajaloost ja kirjandusest. Epohhidel põhinevas historiograafias on peamised saavutused Oxford Music History ja Nortoni seeria, mis sisaldavad muuhulgas Reese, Bukofzeri ja Einsteini uuringute tulemusi. Personaalstiilide uuringud, mis algasid 19. sajandi alguses Baini ja Winterfeldiga, jätkusid 20. sajandil Jeppeseni uurimusega Palestrinast (1922) ja Rosen uurimusega Haydnist, Mozartist ja Beethovenist (1971).
19. sajandi muusikateaduse oluliseks suunaks oli ka rahvakultuuri uurimine ning 20. sajandil arenes see välja etnomusikoloogia distsipliiniks. Muusikateaduse üks alussuundi on alati olnud ka muusikanäidete stiilianalüüs.
Stiilikriitikat võib pidada nii kultuuriajaloo kui ka inimese reaktsiooniks kunstiteosele. Kunstiteosest arusaamiseks püütakse eristada stiilide algseid komponente ja nende päritolu, samuti seda, kas tegu on traditsiooni kinnistamise või stilistilise kriisiga.
Ühtki kunstiteost ei ole võimalik adekvaatselt hinnata ega uurida isoleeritult. Samuti ei ole võimalik mõista stiilide arengut ja suundumusi ilma üksikute näidete mõistmiseta.
Muusikastiili on võimalik tuvastada muusika mistahes taseme kontseptuaalse üksuse puhul alates kõige väiksemast ning lõpetades kõige suuremaga. Muusika kui terviku stiil on osa kaunite kunstide stiilist ning samas juba üksik muusika instrumentatsiooni, helikõrgust või helivältust kirjeldav noodikirja märk võib omada stilistilist tähendust.
Muusikastiil võib avalduda näiteks ühes akordis, ühes fraasis, ühes lõigus, heliteose ühes osas, heliteoses kui tervikus, heliteoste rühmas, helilooja kogu loomingus, ajalooperioodis või terves kultuuris.
Muusikastiili võib vaadelda ka muude muusikastiilide sünteesina. Näiteks nii Johann Sebastian Bachi klahvpillimuusika stiil kui ka Wolfgang Amadeus Mozarti ooperistiil on süntees selgelt eristatavatest varasematesse traditsioonidesse kuuluvatest faktuuri-, harmoonia- ja meloodiastiilidest.
Muusikastiili võib määrata ka teatud tüüpi kuuluvate konkreetsete muusikanäidete rühma ühise nimetajana: näiteks muusikateosed polüfoonilises või homofoonilises või diatoonilises või kromaatilises stiilis.
Personaalstiil
Tänapäeva muusikakriitika jaoks on personaalstiil üks tavalisemaid aruteluobjekte. Samas stiilisisese eristava tegurina sõltub personaalstiili tähtsus ühiskonnast ja heliloojaisiksustest. Personaalstiil ei oma tähendust paljudes lääne muusika välistes kultuurides, aga ka gregooriuse laulus või rahvamuusikas. Lääne muusikas on tähendust omavale heliloomingule tavaliselt omane muusikastiili muutumine. Suurte heliloojate muusika stiil on harva staatiline. Heliloojad õpivad mineviku kogemusest ja lisavad sellele kogemusele pidevalt midagi uut. See, milline on muutuste suurus, sõltub helilooja eluea pikkusest, tema loomusest, aga ka teda ümbritseva ühiskonna sotsiaal-kultuurilistest oludest. Helilooja väljaõppe, küpsemise ja täiustumise protsess võib põrkuda suurtele takistustele (Palestrina ja Brahms), ühiskonna tormiline areng ja ideaalide muutumine on esitanud talle suure väljakutse, nõudes ka muusikastiili dramaatilist muutmist (Liszt, Wagner) või on muutunud tellijatepoolsed nõudmised ja muusika ettekandmise võimalused (Bach ja Händel) .
Ajastustiil
Muusikaajaloos on muusikastiil eristav ja üldistav kontseptsioon, mis rühmitab konkreetseid muusikateoseid vastavalt nende loomisajale.
Võimalik on võrrelda samal ajalooperioodil töötanud heliloojate muusika personaalstiile. Personaalstiilide kokkulangevuse põhjal on võimalik teha järeldusi heliloojate kaasaegse ajastustiili kohta. Nii nagu personaalstiil, on ka ajastustiil pidevas muutumises.
Näiteks kui vaatleme ajavahemikku umbes aastatel 1000–1600, siis näeme, et juba antiikajal alanud monofoonia ajastu muutus polüfoonia ajastuks järk-järgult. Polüfoonilist improviseerimist kohtame me juba vähemalt 800. aastatel ning teisalt esineb ühehäälset gregooriuse laulu veel isegi pärast 1300. aastaid. Selline pikk monofoonilise ja polüfoonilise faktuuri paralleelsus koostoimes heliteose kihtide tekstilise ja rütmilise sõltumatusega on mõjutanud nii polüfoonia kui mõtteviisi arengut alates improviseeritud poolautomaatikast kuni detailideni väljatöötatud kirjalike partituurideni kui ka järgnenud ajastute muusika stiile.
1600. aastatel alanud areng, mille käigus modaalharmoonia asendus funktsionaalharmooniaga ning lineaarne mõtlemine harmoonilisega, viis välja tonaalsuse lagunemiseni 1900. aastatel.
Mõne muusikaajaloolase, näiteks Reese'i, Bukofzeri, Blume meelest olid alates aastast 1000 olulisemateks muusika ajastustiilideks ars antiqua, ars nova, renessanss, barokk, klassitsism ja romantism. Blume on lisaks väitnud, et klassitsism ja romantism on tegelikult üks stiiliperiood, kuna ajastustiilide vaheldumisel on täheldatav 150 aasta pikkune intervall.
Kuigi ka järgnenud aastatel kasutasid paljud heliloojad veel möödaniku muusikastiile, näib Blume väitel siiski tõepõhi all olevat, kuna alates 12. sajandist võime tõepoolest täheldada suuremaid muusikastiili muutumisi aastate 1300, 1450, 1600, 1750 ja 1900 paiku.
Muutused on toimunud näiteks rütmis, vormis, faktuuris, harmoonias ja meloodias.
Rütmi võib pidada läbi aegade üheks olulisemaks muusikastiili mõjutajaks:
- 12. sajandil muutus muusika keskseks tunnuseks modaalrütmika;
- ars nova tõi lisaks helivältuste jaotumise kaheks ja sünkoobi;
- renessansi ajal toimus rütmi muutumine homogeensemaks, kuna kunstiliseks eesmärgiks sai kõikides häältes läbikomponeeritud polüfooniline faktuur;
- barokk algas monoodiaga. Rütm omandas põhilise afekti kujundava rolli näiteks saatega madrigalides ja Frescobaldi tokaatades;
- klassitsism algas uue huviga meloodia fraasistruktuuri vastu ning meloodiasiseste helivältuste suurema kontrastsuse ja mitmekesisusega;
- 20. sajandi muusikas avastasid Bartók ja Stravinski uuesti rahvamuusikast pärit rütmilise energia.
Rütm ei ole siiski ainuke kriteerium, mille järgi ajastustiile liigitada. Näiteks barokki võib pidada tähtsaimaks continuo-ajastuks. Klassitsism ja romantism on suured tonaalse harmoonia kui suurvorme koos hoidva jõu ajastud. Tänapäev on eelkõige alternatiivide ajastu tonaalsele harmooniale ja kolmkõladele.
Ajastustiilide aforistlik ühe sõnaga kirjeldamine on loomulikult problemaatiline, kuna iga ajastu sisaldab muutusi: muusikastiilid algavad, arenevad ja surevad. Esialgu heliloojad nagu lapsed õpivad, uurivad ja rakendavad uusi võimalusi. Uutele kompositsioonitehnikatele leitakse sobivad vormid, mis kujunevad konsolideerumise käigus. Konsolideerumine toob kaasa muusikalise materjali järjest kõrgema viimistletuse, nagu see on nähtav näiteks Bachi, Brahmsi või Wagneri puhul, ning viib lõpuks muusikastiili lagunemiseni. Muusikastiili lagunemisfaase tuntakse tavaliselt manerismiajastutena, milles olemasolevaid muusikastiili vahendeid rakendatakse vahel isegi kuni groteskini üleküllastatud kujul, nagu näiteks Petrus da Cruce, Gesualdo või Regeri puhul.
Muusika stiilimudel on muusika infootsingu meetodite järgi struktureeritav mudel muusikastiili määratlemiseks.
Muusika stiilimudeli osadeks on muusikastiili
- metaandmed (ajastu, esindajad jne)
- muusikaliste sümbolitega (näiteks noodikirja märkidega) kirjeldatavad andmed
- heli enda omadusi kirjeldavad andmed
Muusikastiili metaandmed
Ajastu ja muusikastiil
Euroopa muusika ajaloos jagatakse stiilid ajastute järgi järgmiselt:
- Keskaja muusika (u 5.–15. sajand)
- Renessanss (muusika) (u 15.–16. sajand)
- Uusaja muusika (17.–19. sajand)
- Barokk (muusika) (17. sajand)
- Klassitsism (muusika) (18. sajand)
- Romantism (muusika) (19. sajand)
- 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi muusikastiile:
Geograafiline asukoht ja muusikastiil
Muusikastiili tugevaks mõjutajaks võib olla ka helilooja tegevuse geograafiline asukoht ja sotsiaal-kultuuriline surve, mis eksisteerib ainult selles kohas. Näiteks ooperi sünd Itaalias 1600. aastate alguses, 17. sajandi Prantsuse õukonna nõudmised ja 19.–20. sajandi vene realism olid selgelt geograafiliselt määratud.
Muusikastiilide geograafilised erinevused tekkisid tavaliselt kultuuridevahelise kommunikatsiooni puudujääkide tõttu. Linnades (nagu näiteks Mannheim või Viin) välja arenenud kohalik muusikastiil võis erineda riigi teiste osade stiilidest. Kunstmuusika stiili kujunemisele oli suur tähtsus ka rahvakultuuril. Näiteks 19. sajandil hakkasid heliloojad kasutama teadlikult rahvamuusikat, et rõhutada oma rahvuslikku kuuluvust. Kohalikke muusikastiile võib mõjutada ka keel, kliima ja valitsev religioon. Näiteks Euroopa lõunapoolsetes piirkondades kiputakse eelistama ühehäälset saatega meloodiat ja põhjas pigem tehniliselt keerukaid kontrapunktilisi lahendusi.
Rahvuslikud ja geograafilised stiilid võivad muutuda ka rahvusvahelisteks, nagu näiteks hilisrenessansi vokaalpolüfoonia, itaalia barokkooper või 19. sajandi alguse saksa muusika stiilid. Üks geograafiline muusikastiil võib kultuuridevahelise vastastikuse läbikäimise tulemusel anda impulsi ka uute stiilide tekkeks teises geograafilises piirkonnas.
Muusika ettekandmise vahendid ja muusikastiil
Muusika ettekandmise vahendid avaldavad suurt mõju ka muusikastiili kujunemisele. Muusikastiili üheks olulisemaks mõjutajaks on heliloojate käsutuses olevad helid, mis omakorda mõjutavad nii meloodiat, harmooniat, rütmi kui ka faktuuri. Igal muusika ettekandmise vahendil kujunesid välja ka sobivad vormid. Näiteks inimhäälte kooslus sobis eelkõige pika ja kandva muusikalise voo jaoks ning muusikainstrumendid pigem nobedate ja katkendliku muusika ettekandmiseks.
Viiulil on võime esitada pika kaarega meloodiat väga kõrges tessituuris.
Orelipedaalid võimaldavad esitada teatud rütmilisi ja meloodilisi mustreid, mis said populaarseks saksa hilises barokkmuusikas. Muusikastiili suureks mõjutajaks on ka muusikainstrumentide areng. Näiteks 18. sajandi orkestrimuusika stiili jaoks on oluliseks määrajaks nii metsasarve kui ka trompeti tehniline täiustumine. Muusikastiili võib mõjutada ka ühe muusikainstrumendi praktika imiteerimine teisel muusikainstrumendil. Näiteks oli hilisrenessansi rohkelt ornamenteeritud vokaalstiil aluseks uuele viiulimuusikastiilile ning barokiajal mõjutas lauto mängustiil ka klahvpillimuusikat.
Sotsiaalne tellimus ja muusikastiil
Muusikastiili muutumine on olnud tihti tingitud ka publiku või helilooja tellijate ootustest ja nõudmistest. Sellised muudatused puudutavad eelkõige eelistatud muusikažanre. Näiteks missa, ooperi või kammermuusika žanrid muutuvad populaarseks kasvanud nõudluse tõttu ja neil kujunevad välja oma stiiliomadused. Sotsiaalsete ootuste ja maitse tagajärjeks on näiteks religioossete emotsioonide väljendamine kirikumuusikas, teatraalsete emotsioonide väljendamine ooperis ja subtiilsete emotsioonide väljendamine kammermuusikas.
Mõnikord kaasneb sotsiaalse tellimusega lausa käsk. Näiteks militaarmuusika funktsionaalsus ja nõukogude realismi nõuded olid peaaegu seadusega paika pandud. Liiga ranged stiiliraamid annavad samas heliloojale suurepärase pinnase muusikastiilide ristamiseks ja muusikalise huumori viljelemiseks.
Muusikaliste sümbolitega kirjeldatavad andmed
Muusika infootsinguks loodud arvutiprogrammis jSymbolic kasutatavad muusikastiili omadused on liigitatavad seitsmesse muusika omaduste kategooriasse:
- helikõrgus – milline on ühe või teise helikõrguse esinemine suhtes muude helikõrgustega? Kas heliteos on tonaalne? Milline on heliteose helikõrguslik ulatus?
- meloodia koostis – milliseid intervalle meloodia sisaldab? Kui palju meloodiat varieeritakse? Milline on meloodia kontuur? Millist tuupi fraase esineb ning kui tihti või kuidas need korduvad?
- akordide koostis – millistest intervallidest akordid koosnevad? Millist tüüpi akorde esineb? Milline on akordide järgnevusest moodustuv harmoonia? Milline on harmoonia rütm?
- rütm – millist tüüpi rütmi esineb (organiseeritud, vaba, kaootiline)? Kui organiseeritud, siis kuidas?
- instrumentatsioon – milliseid muusikainstrumente kasutatakse? Milliseid ülesandeid muusikainstrumendid täidavad?
- faktuur – mitmest iseseisvast kihist faktuur koosneb? Milline on faktuurikihtide suhe (kas polüfooniline, homofooniline)?
- helitugevuse dünaamika – milline on helitugevuse vaheldumine (kas helitugevus püsib muutumatuna, järsk muutumine, järkjärguline muutumine)?
Harmoonia ja muusikastiil
Harmoonia kui stiili kujundaja on muusika periodiseerimisel enamasti üks määravamaid indikaatoreid. Ta on osa idioomist ning selle muutumine toob päevavalgele muutunud konventsioonid. Harmoonia võib olla modaalne, diatooniline, kromaatiline või atonaalne.
Mõned heliloojad on olemasolevat harmooniat rikastanud (Gesualdo, Wagner ja Debussy) ning vahel tahtlikult kõrvutanud erinevaid harmooniastiile. Näiteks Richard Wagner on oma Parsifalis kasutanud kromaatilisust kurjuse, maagia või sensuaalsuse sümbolina ning diatoonilisust rõõmu, loomulikkuse ja süütuse sümbolina.
Lisaks retoorilisele või ekspressiivsele funktsioonile võib harmoonia olla ka puhtalt konstruktiivne ja tuleneda ainult helilooja töömeetodist või kõlalisest ettekujutusest. Pidevatele vormidele on iseloomulik, et harmoonia tuleneb peamiselt häältejuhtimise loogikast. Sellist muusikat leiab palju eel- ja vararenessansis, näiteks Machaut’ "Missas". Puhtalt helilooja ettekujutusest tulenevat harmooniat leiab näiteks Wagneril ja Debussyl. Samas pole need kaks põhimõtet tihti isoleeritud. Ka häältejuhtimise loogikast tulenevas pidevas vormis on enamasti olemas eelteadmine, milliseks harmoonia kujuneb ning Wagneri Tristan ja Isolde sisaldab palju kontrapunktilist faktuuri, mille kujundamise põhiliseks vahendiks on olnud harmoonia.
Meloodia võib olla regulaarne või ebaregulaarne, voolav või spasmiline, motiiviline või lisandiline, esitlev või arenguline, ühendatud või eraldatud, vokaalne või instrumentaalne, dekoratiivne või struktuurne, kaunistatud või lihtne.
Rütm ja muusikastiil
Rütmi võib vaadelda objektiivsete ajaühikute (löökide) ja objektide (lainetuse ja voogamise, mille tekitab näiteks dissonants või selle lahendus, kadentside, meloodia- ja harmooniahelide erinevate väärtuste, meloodia kontuuri, agoogiliste rõhud, sünkoobid) järgnevuse emotsionaalse kombinatsioonina.
Ajavahemike tunnetus tekib võrdluses löökidega. Löögid võivad olla meetrumi piires vastavalt stiili omadustele vähem või rohkem rühmitatud ning emotsioonide lainetus ja voogamine võib olla rohkem või vähem organiseeritud fraaside, perioodide või lõikudena. Meetrumi või fraasistruktuuri ebaregulaarsusel on paratamatult tendents kontrasteeruda regulaarsusega. Muusikastiile on võimalik määratleda ka väljenduslikel eesmärkidel, näiteks vaimulik või ilmalik stiil, kangelaslik stiil, reflektiivne stiil, igapäevastiil, pastoraalne stiil. Väljenduslikud eesmärgid võivad liituda muusika sotsiaalse funktsiooniga, viidata kas vähem või rohkem detailsele programmile (sümfooniline poeem või ükskõik milline sõnatekstile loodud heliteos) või olla pigem abstraktne, mille puhul väljenduslik eesmärk on saavutatud puhtalt muusikaliste vahenditega. Muusikastiili võib määrata ka muusika karakter, mida võib kirjeldada näiteks sõnadega "kurb", "kaeblik", "õnnelik", "pulbitsev".
Faktuur ja muusikastiil
Faktuur on üks muusikastiili kujundamise vahend ja tihti on just faktuuri omadused andnud nime ka vastavale muusikastiilile: näiteks monoodiline või homofooniline, kihiline või imitatsiooniline polüfooniline stiil, klahvpillimuusika stiil jne. Vilunud helilooja kasutab oma muusikaliste ideede tõhusamaks väljendamiseks tavaliselt erinevaid faktuure ning teatud faktuuri valik kutsub tavaliselt esile ka teatud tüüpi materjali valiku. Faktuur võib vahel olla ka vormi loovas funktsioonis, nagu näiteks mistahes perioodi motetis või fuugas.
Faktuuri vastandlikeks põhimõteteks on homogeensus ja heterogeensus. Faktuur võib määrata ka esituskoosseisu, nagu näiteks hilisrenessansi "kogu konsort" ( ‘whole consort’, mängivad kõik sama perekonna pillid) või "murtud konsort" (broken consort, mängivad erinevate pilliperekondade esindajad). Heliteose faktuur võib olla homogeenne, koosneda sarnastes ülesannetes häältest (nagu näiteks 16. sajandi motett) või heterogeenne, koosnedes kiht-kihina üksteise peal olevatest erinevates ülesannetes häältest (nagu näiteks 12.–14. sajandi prantsuse motett).
Homogeensed ja heterogeensed faktuurid võivad esineda ka samas teose erinevates lõikudes.
Muusikavorm ja muusikastiil
Brossard, Apel, Bukofzer ja Lippman käsitlevad muusikastiili ja muusikavormi vastanditena. Nende meelest kirjeldab stiil detaile (shape of details) ning vorm tervikut (shape of the whole). Samas koosneb tervik osadest ja nende suhetest ning ka vormi võib suhtuda kui stiilinähtusse (phenomenon of style).
Igal heliteosel on oma ainulaadne vorm, mis kontrollib, ühendab ja mõtestab kõiki heliteose detaile. See vorm omakorda kuulub vormide klassi. Vormide klassid omakorda jagunevad vastavuses teatud muusika kompositsioonitehnikatega protseduuridele, mis kutsuvad esile ja omavad ise iseloomulikele stiilierinevusi.
Muusikastiili kontekstis võime rääkida ka näiteks fuuga-, sonaadi-, variatsiooni- või ka kolmeosalisest stiilist, kuigi vormianalüüsi kontekstis me neid mõisteid nii ei kasuta. Muusikastiile võib vaadelda ka uutele muusikavormidele alusepanijatena. Näiteks 1750. aastatest hakati lääne muusikas kasutama stiilivõtteid, mis aitasid kaasa sonaadivormi arengule. Teisest küljest ka teatud muusikavorm võib kuuluda kokku teatud muusikastiiliga.
Eri ajalooperioodide eelistatud muusikavormid sõltuvad muusikalise materjali erinevatest rõhuasetustest. Näiteks ars nova puhul oli tähtsaks faktuur, kuid klassikalise ja romantilise perioodi vormid sõltusid pigem üksteisest kaugel asetsevate teemade ja harmoonia suhetest.
Ükskõik milline parameeter vormi kujundab, on olemas kaks üldist põhimõtet: vormid võivad põhineda kas pidevusel või katkestusel, mida esindavad vastavalt evolutsioon ja kontrast, voolamine ja peatumine. Tavaliselt need kaks põhimõtet ei eksisteeri kunagi isoleeritult ning vormid on neid ühendavad segud.
Pidev vorm, nagu seda on näiteks Bachi fuuga, võib sisaldada materjali muutumisest tingitud liigendavaid punkte, kuid Bachi fuuga peamine kujundaja on siiski pigem evolutsioon ja järkjärguline kasv kui kontrast ja võrdlus.
Katkestatud vormid, nagu näiteks lõikudest koosnevad formes fixes tüüpi 14. ja 15. sajandi ilmaliku polüfoonia vormid, on samas ühe lõigu siseselt pidevad ja üheski nendes vormides ei puudu kindel ajaline järjekord.
19. sajandi pidevad vormid, mille hulgas kõige olulisem on sonaadivorm, muudeti samas keerukamaks tänu suurtele vormi sisse paigutatud kontrastsetele elementidele. Samas mitmeosaline sonaat, sümfoonia, kvartett, kui ka rondo või kolmeosaline vorm muudeti pidevamaks, ühendades temaatilise seose abil vormi kaugemaid punkte. Algselt kontrastse vormi pidevamaks muutumise näiteks on ka temaatiliste seoste abil kokku tõmmatud 15. sajandi missatsükkel.
Kordus on üks kontrasti tüüpe ja varieeriv kordus on paradoksaalsel kombel pigem evolutsiooniline. Seda võib mõista, kõrvutades näiteks stroofilist ja variatsioonivormi.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
