eesti laulja, näitleja, saatejuht, dirigent ja ettevõtja From Wikipedia, the free encyclopedia
Mart Sander (õieti Martin Laurent Sander; sündinud 10. augustil 1967 Tallinnas[1]) on eesti muusik, filmitegija, lavastaja ja kirjanik.
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2019) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2020) |
 | See artikkel vajab ajakohastamist. (Oktoober 2023) |
Mart Sander õppis Tallinna Muusikakeskkoolis viiulit ja klaverit[viide?]. Hiljem õppis ta Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist, Eesti Humanitaarinstituudis semiootikat ja ajalugu ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis inglise ja saksa keelt[2] (viimast kaht lõpetamata). 2005. aastal sooritas ta eksternina Cambridge'i ülikooli kõrgeimad välismaalastele mõeldud inglise keele eksamid (Proficiency In English).[viide?]
Ta on lõpetanud Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi bakalaureuseõppes kunstide didaktika õppesuunal ning magistriõppes telerežii ja tootmise erialal ning lõpetas 2024 sealsamas doktorantuuri[3] (audiovisuaalkunstid ja meediauuringud), olles samas ka külalislektor (20. ja 21. sajandi kunsti ja muusika ajalugu)[viide?].
Ta on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Audiovisuaalautorite Liidu liige.
Muusikukarjääri alustas ta Estonias koorilauljana 1985–1991, hiljem on samas teatris ka lavastanud ja olnud külalissolist.[2]
Ta oli pikka aega laulja 1930.–1940. aastate estraadimuusikat viljelenud ansamblis Modern Fox ning pärast seda oma ansamblis The Swing Swindlers ehk Bel-Etage Swingorkester. Tal on ilmunud paarkümmend heliplaati, millest enamiku produtsent on ta ise.[2]
Sandri hobid on raamatute kirjutamine ja maalimine. Ta on Tallinna Peeter-Pauli katedraali koguduse liige ja Püha Stanislause ordu rüütel.[viide?] Sander valdab seitset võõrkeelt[viide?] ning on Woody Alleni raamatu "Arveteklaarimine" (Pegasus, 2003) kaastõlkija.
Mart Sander juhib Bel-Etage Svingorkestrit (rahvusvahelise nimega Swing Swindlers) ja on selle solist. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva raames toimus orkestri turnee Ameerika Ühendriikides, mille käigus esineti muuhulgas Kennedy Keskuses Washingtonis. Washingtoni linnapea Muriel Bowser kuulutas 24. veebruari 2018 ametlikuks Eesti päevaks ning mainis oma proklamatsioonis muuhulgas ka Mart Sandri kontserti kui kaalukat kultuurisündmust[4]. Orkestri albumid on ilmunud eelkõige USA plaadifirma Divine Art kaudu ning saanud mainekaid auhindu (näiteks klassikalise muusika ajakirja The Gramophone kriitikute aastapreemia).[5]
Heliloojana on Sander loonud muusikat filmidele ja telelavastustele, samuti muusikat oma tantsuorkestrile, kammermuusikat, soololaule ja vaimulikku muusikat. Tema filmimuusika on saanud rahvusvahelisi preemiaid.[viide?]
Teatris on Mart Sander esinenud peamiselt operettides ja muusikalides, kuid ka sõnalavastustes. Ta on kirjutanud muusikalise fantaasia „The Vaudevillains" (2005), mille on ette kandnud BBC4 klassikaraadio.[2]
2000. aastal asutas Sander teatri Bel-Étage ning 2003. aastal Bel-Étage'i tantsuorkestri The Swing Swindlers. Ta on olnud teatris lavastaja ja näitleja[2] ning kuulub mittetulundusühingu Teater Bel-Etage juhatusse.[6]
Rahvusooperis Estonia on ta lavastaja ja kunstnikuna toonud lavale lavastused „Silva" (2010) ja „Savoy Ball" (2014). Mõlemad lavastused on olnud aasta kõige külastatumad (vastavalt 2011 ja 2014). Aastal 2012 sai ta oma muusikalise ja lavategevuse eest Georg Otsa medali.
Sandri kirjutatud ja lavastatud monodraama „Juhuslik nimetaja" jõudis 2015. aasta septembris Broadway (New York) lavale[7], saades maailma suurimalt monoetenduste festivalilt UnitedSolo parima helilahenduse preemia. Järgnes lavastuse turnee USAs ja Kanadas. 2016. aastal osales lavastus mainekal teatrifestivalil Edinburgh Fringe. 2018. aastal jõudis lavale põnevusdraama „Äratõmbetuli", mis esietendus aprillis USAs ja juunis Eestis (Eesti Draamateater). Plaanis on lavale tuua Merle Palmistele kirjutatud monotükk „Proua Kuke päevik".[viide?]
Sander on mänginud filmides „Iskelmäprinssi" (1991), „Senkiföldje" (1993), „Candles in the Dark" (1993) ja „Kallis härra Q" (1998), samuti teleseriaalis „Kättemaksukontor" (2011, osad „Blondid 1" ja "Blondid 2").[1] Ta oli üks peaosalistest Mihkel Raua näidendi „Viimne voor" järgi valminud telefilmis (2014).
Ta on lavastanud kuus filmi, nende seas „Varas" (1992)[8] ja „Berlin 1945: Musik Unter Bomben" (2007), mida näidati ka 2008. aastal Cannes'i filmifestivali lühifilmide programmis[9].
Mart Sander oli teleseriaali „Tähed muusikas" saatejuht 1998–2002 ETV-s ja alates 2002. aastast Kanal 2-s. „Tantsud tähtedega" saatejuht 2006 koos Kristiina Heinmets-Aigroga[10] ja 2007 koos Merle Liivakuga[11]; hiljem olid tema partnerid Gerli Padar ja Liina Randpere. Koos Randperega on ta aastaid juhtinud ka „Viking Lotto aastaloosi". Ta on olnud ka Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti võistluse (1999)[1] ning telesaadete „Tähed muusikas", „Muusa poolt valitud", „Ooperilabor" jne saatejuht.
Sander on olnud kohtunik TV3 saatesarjas „Eesti otsib superstaari".[12]
Kevadel 2013 alanud TV3 saatesarjas „Su nägu kõlab tuttavalt" oli Sander saatejuht. Ta jätkas samal kohal ka 2. ja 3. hooajal, kuid seejärel vahetasid saate tegijad ta Märt Avandi vastu.[13] Märtsis 2016 jõudis ekraanidele televiktoriin „Mälupokker", kus Sander oli saatejuht.[14]
Kevadel 2016 toimusid näidendi „Juhuslik nimetaja" järgi täispika mängufilmi võtted; filmi produtsent ja režissöör on Mart Sander. Film esilinastus 2017. aasta kevadel Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) ning sai nii kodu- kui ka välismaal (Cineuropa)[15] väga tunnustava kriitika osaliseks. Selle filmiga pälvis ta Nice'i 9. rahvusvahelisel filmifestivalil parima režissööri auhinna [16] ning Madridi Rahvusvahelisel Filmifestivalil parima meesnäitleja auhinna [17], kusjuures võites selliseid nimekaid näitlejaid nagu Laurence Fishburne, Bruno Ganz, Carlos Bardem ja Robert Davi. Sügisel 2021 omandas filmi õigused Amazon Prime.[18] 2018. aastal esilinastus HÕFFil tema lühimängufilm „Tegelikult", mis jõudis mitme rahvusvahelise festivali võistlusprogrammi ja sai võite tosinalt festivalilt.
2017. aastal valmis tema ajalooline teleseriaal „Litsid", mis jõudis TV3 kaudu vaatajani Eesti Vabariigi 100. juubeli raames veebruaris 2018. IMDB järgi on see kõige kõrgema reitinguga Eestis valminud seriaal (hinne 8,8).[viide?] Kroonika Meelelahutusauhindade finaalis kandideeris „Litsid" (ainsa uustulnukana) kahes kategoorias: „Aasta teleseriaal" ja „Aasta teleseriaali näitlejanna" (Merle Palmiste, võitis). Eesti Filmi- ja Teleauhindade jagamisel kandideeris "Litsid" mitmes kategoorias (aasta teleseriaal, parim stsenaarium, parim naisnäitleja – Merle Palmiste); sari võitis „Aasta teleseriaali 2018" peapreemia. Sügisest 2020 jõudis vaatajate ette ka II hooaeg, alapealkirjaga „Naiste sõda"[19].
2019. aasta detsembris jõudis kinodesse filmiantoloogia „Kõhedad muinaslood", mis tunnistati 2020. aasta mais Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil HÕFF parimaks Eesti žanrifilmiks. Film on toonud rahvusvahelistelt filmifestivalidelt tosinkond auhinda, sealhulgas ka kaks peavõitu. Sügisel 2021 omandas filmi õigused Amazon Prime.[20]
Veebruaris 2021 esilinastus USA-s Santa Fe Filmifestivalil „Naiste sõja" paralleelprojektina valminud mängufilm „Kennedy intsident", mis võitis festivali peapreemia. Järgnenud kuudel võitis film auhindu veel tosinalt filmifestivalilt.[21] Mais 2022 esilinastus Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil HÕFF Sandri film „Kuues saladus", võites seal publikupreemia. Juuli alguses lekkis piraatkoopia sellest internetti ning levis kulutulena. Maailma suurimatelt piraadisaitidelt laaditi seda alla miljoneid kordi, kusjuures eriline kultus tekkis Indias. [22]
Kevadest 2020 kuni 2023 on Mart Sander olnud TV3 meelelahutussaatesaate „Maskis laulja" saatejuht. 2024. aastal on ta selles saates detektiiv.[23]
2023. aastal esilinastus tema ajalooline põnevik „Kaarnakuld".[24]
Sander on harrastanud nii maalikunsti, teatrikunsti kui ka raamatuillustreereerimist[viide?]. Kunstnikuna on ta iseõppija; on täiendanud end meistriklassides Londonis.[viide?]
.jpg)
Kunstnik Sandra Jõgeva on kritiseerinud Sandri harrastuskunsti esitamist Eesti ajakirjanduses võrdväärsena professionaalse kunstiga: „Mart Sandri kui mitte kunstiharidust saanud inimese maale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on asjaarmastaja ning diletandiga. /---/ Seda üllatavam on, et Mart Sandrit, tuntud tele- ja meelelahutustegelast intervjueerisid hiljuti ka kui kunstnikku nii Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Kaarel Kressa kui ajakirja Naised tarvis selle toimetaja, ka filmikriitikuna tuntud Dagmar Reinolt. /---/ Asi muutub kahtlaseks alles siis, kui isegi kultuuriajakirjanikud amatöörluse ja professionaalsuse mõiste lootusetult segamini ajavad ning oma olemuselt art brut'i esindaja ei tea ise ka enam, kelleks ennast pidada."[25] Vastuseks kritiseeris Sander Jõgeva teoseid (need on sageli väljakutsuvad fotod Jõgevast endast) ning avaldas nördimust sallimatuse pärast: „Ma ei tea, kas autor esindab kogu akadeemilist kunstikonda, või kas viimasedki tema vere- ja kakamänge ametlikul tasandil hindavad. Ent nüüd on ka Sandra Jõgeva kuulus"[26]. Hiljem on Sander juhtinud tähelepanu, et tema kõrghariduse diplomil seisab „kunstide didaktik" (kunstipedagoog); samuti on ta lektorina pidanud loenguid Eesti Kunstiakadeemias ning olnud koos kunstiteadlase Epp Preemiga Julie Hagen-Schwarzi kunstialbumi koostaja ja väljaandja.
Sander on alates 2009. aastast [viide?] esinenud isikunäitustega nii oma galeriis kui ka Eesti Kontserdi Tallinna ja Tartu saalides[viide?] ning osalenud mitmel koondnäitusel (ka Eesti Kunstnike Liidu portreenäitusel)[viide?]. Tema teoseid on omandanud nii Eesti kui välismaa kollektsionäärid. Aastal 2011 toetas Kultuuriministeerium Mart Sandri Tallinna vanalinna vaadetega kalendri „Euroopa Kultuuripealinn Tallinn" väljaandmist. Aastal 2013 pääses üks tema teos maailma ühe nimekama portreekunstivõistluse, Inglise Kuningliku Portreemaalijate Ühingu (Royal Academy Of Portrait Painters) aastanäituse finaali, samuti maailma suurima realistlikku kunsti propageeriva keskuse Art Renewal Center (USA) iga-aastase ülemaailmse maalivõistluse finaali (ainsa teise eestlasena on seal figureerinud Aapo Pukk). Aastal 2018 valiti tema üks portreemaal mahukasse USAs ilmunud albumisse "Modern Realist Art". Tema teosed on esindatud Saatchi Gallerys (London)[viide?], isikunäitused on toimunud lisaks ka Venemaal (Moskvas ja Peterburis)[viide?]. Oma teoseid on Sander annetanud heategevusoksjonitele[viide?].
Sander ise on kritiseerinud tänavakunsti, väites 2010. aastal, et „lööks sodijad maha" ja oleks nõus maksma „mätserdaja" tabajale omast taskust 10 000 krooni preemiat[27]. Sellegi poolest oli ta 2012. aastal valmis juhtima Tartu ettevõtlusnädala raames korraldatavat noore kunsti oksjoni, kus tulnuks müüki ka tänavakunst; seoses maalivõltsingute skandaaliga asendati Sander oksjonijuhina siiski Berk Vaheriga.[28]
Sander tegeleb ka kunstikaubandusega, talle kuulub kirjastamise, kunstiteoste müügi ja galeriipidamisega tegelev ettevõte Literarity OÜ[6]. 2011–2012 juhtis ta saatesarja „Antiigireporter" (2011 Kanal 2-s, 2012 TV3-s), kus korraldas oksjoneid inimeste kodudest leitud maalidele ja vanavarale.[29] Oksjonite tulust toetati heategevust.
2012. aasta septembris sattus Sander ajakirjanduse huviorbiiti seoses tema kunstigaleriis toime pandud võltsingutega: veebioksjonitelt ostetud vähetuntud Lääne kunstnike teostele oli lisatud tuntud Eesti kunstnike allkirju, mis võimaldas neid Eesti oksjonitel märksa kallimalt müüa. Vahel lisati ka muid asjakohaseid detaile, näiteks maaliti ühel Ria Picco-Rückerti allkirjaga teosel vedurile viisnurk ning asendati allkiri Andrus Johani omaga. Intervjuus Eesti Päevalehele väitis Sander, et võltsingutes on süüdi mõni tema assistentidest, ehkki majandusaruande kohaselt firmas ühtki palgalist assistenti polnud[29]. Ka keeldus ta nimetamast konkreetseid nimesid[30]. Õhtulehele avaldas ta arvamust, et skandaali taga on mõni tema konkurentidest ning et ajakirjanduse tähelepanu juhiti maalidele sihilikult[31]. Päevalehe päringu peale eemaldas Sander samal õhtul toimunud „Antiigireporteri" oksjonilt kahtluse alla sattunud maalid[29] (72 teosest 7)[31]. Mõni päev pärast skandaali teatas Politseiamet, et kahtlusalune on üks Sandri galerii vabatahtlik kaastöötaja, kes ka on politseile oma süüd tunnistanud.
Tema kunstigalerii paikneb Tallinnas aadressil Tõnismägi 3; lisaks enda isikunäitustele majutab ta seal ka teiste Eesti kunstnike ülevaatenäitusi (näiteks on koostöös Johannes Võerahansu lese Erna Saarega toimunud kaks Võerahansu teoste näitust[viide?], näitus Düsseldorfi koolkonna kunstnike loomingust[viide?], baltisaksa kunstnike näitusi[viide?], orientalisminäitus[viide?] jm).
Mart Sandri raamatuid on ilmunud eesti ja inglise keeles. 1994. aastal ilmus tema eestikeelne raamat „Mercator: 2 novelli" (Tallinn: Underwelt)[32] ning 2008. aastal ingliskeelne romaan „Lux Gravis" (Tallinn: LiteRarity), 2005. aastal aga ingliskeelne novellikogu „Z, The Terminal Letter". (Tallinn: Martin&Martin)[33] 2013. aasta lõpul ilmus tema ingliskeelne näidend „The Swan Prince" (Tallinn: Pilgrim), mis räägib helilooja Pjotr Tšaikovski surma salapärastest asjaoludest; sama aasta jõulude ajal jõudis tema raamat „Lugusid suurtest heliloojatest" (Tallinn: Pilgrim) müügiedetabeli tippu. 2015. aastal valmis ingliskeelne ajalooline romaan „The Goddess Of The Devil" (Florida: Global Lion) [34], mis räägib natsipartei sünnist Saksamaa okultistlike organisatsioonide kaudu.
Augustis 2015 ilmus Sandri ajaloolise romaani „Litsid" I osa (Ajakirjade Kirjastus), mis hõivas kohe raamatumüügi edetabelite tipud. Romaanist on ilmunud kuus trükki ning romaan kandideeris Euroopa Kirjandusauhinnale 2016. Detsembris 2015 ilmus müügile Sandri esimene lasteraamat – „Jõulurahu", mis räägib I maailmasõja sündmustest läbi loomade silmade. Selle raamatu on autor ise ka illustreerinud. Aastal 2016 ilmus romaani „Litsid" II osa, mis sai samuti väga hea vastuvõtu osaliseks. Aasta 2017 raamatukogude laenutusedetabeleis oli mitmel pool Eestis Sandri käes kaks esikohta („Litsid I" ja „Litsid II"). Aastal 2017 jõudis lettidele ümber töötatud ja eestikeelne ulmesugemetega ajalooline romaan „Lux Gravis, ehk Raske valgus" (kirjastus Paradiis), mida tunnustasid kõrgelt kirjanduskriitikud Mihkel Kunnus (Postimees), Kais Allkivi (Õhtuleht), Ove Hillep (Ulmeajakiri) ja teised. Raamat valiti Postimehe ülevaate „Raamatuaasta 2017" esikümnesse. Koostöös kunstiteadlase Epp Preemiga on ta välja andnud Eesti esimese akadeemilise haridusega naiskunstniku Julie Hagen-Schwarzi eluloolise kunstialbumi. Suvel 2019 ilmus novellikogumik „Kõhedad muinaslood", millest sama aasta sügisel valmis mängufilm. Aastal 2021 omandas "Litside" triloogia kirjastusõigused Bonnier Group ning selle annab esimesena 2022. aasta veebruaris välja Soome suurim kirjastus WSOY.[35] Romaanitsükli „Litsid" III osa ilmus 2019. aastal.
2022. aasta detsembris ilmus romaan „Kaarnakuld. Kõhe muinaslugu".[36] 2023. aasta alguses oli romaan noortekirjanduse edetabelis esikohal[viide?]. Kirjastus WSOY avaldab selle Soomes.[24]
Lisaks on Mart Sandri sulest ilmunud teatri- ja filmikriitikat[viide?] ning populaarteaduslikke artikleid[viide?]; samuti on ta kirjutanud laulutekste ning tõlkinud nii ilukirjandust[viide?] kui ka näidendeid[viide?] ja libretosid[viide?]. Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige [37]
2014. aastal kaebas ta advokaat Helen Hääle abiga kohtusse Raivo Kaera, kelle kirjutatud elulooraamat „Varjatud elu" oli kohtuvaidluse põhjuseks.[38] Kohus tunnistas Kaera raamatus toodud Sandrit puudutavad väited ebatõesteks ning keelas raamatu levitamise mis tahes kujul.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
