Luise Vaher (kuni 1944. aastani Luise Kapstas; 3. september (vkj 21. august) 1912 Tõlliste mõis, Valgamaa (toona Tartumaa) – 14. veebruar 1992 Viljandi) oli eesti kirjanik.
 | Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. (Märts 2020) |
Vaheri teoste puhul on esile toodud osavalt loodud rahvalikke tegelasi[1], dramaatilist sündmustikku ja omas ajas tundlike teemade käsitlemist, samuti "lopsakat ja turrakat" kõnepruuki[2].
Elukäik
Vaher sündis aidamehe peres, õppis algul Valga 2. algkoolis, seejärel Võru õpetajate seminaris ja Valga Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1932. aastal. Pärast kooli lõpetamist töötas ta Kaagjärve vallas vanemate talus, aastatel 1938–1940 Karula vallamajas ametnikuna.[2]
Kui Eestis algas Nõukogude okupatsioon, lõi Vaher kaasa uue korra ülesehitamisel, muu hulgas oli Valgamaa täitevkomitee sekretär. 12. augustist 1940 töötas ajalehe Lõuna-Eesti toimetuses. Juulis 1941 oli ta nädala Punaarmees sanitar ja 1942–1944 tegutses rindeõena Eesti Laskurkorpuses. Nii enne seda aastatel 1940–1941 kui ka Eestisse naasnuna töötas ta Valga ajalehes toimetajana, 1944–1945 oli Valgamaa haridusosakonna juhataja.[2]
1950. aastal sattus Vaher konflikti Valgamaa uue parteisekretäri, tema mehe järglase Vladimir Šaraiga ning visati 26.oktoobril välja parteist, kuhu kuulus alates 1940. aastast, esimest korda heideti välja 21. juunil 1941 (ennistati liikmeks 1946). 1944. aasta lõpus abiellus ta EK(b)P Valgamaa sekretäriga. 1950. aastal kolis ta Viljandisse, sest tema abikaasa määrati sinna tikuvabriku direktoriks. Viljandis elas ta elu lõpuni, algul töötades laojuhatajana linavabrikus.. Alates 1960. aastast oli ta kutseline kirjanik, alates 1961. aastast Kirjanike Liidu liige.[2]KP liikmelisus taastati 1989.
Looming
Vaher on tuntud peamiselt oma romaaniloomingu poolest, kuid on kirjutanud ka lühiproosat. Romaanidest tõuseb esile II maailmasõjast jutustav nn Hargula triloogia ("Rindeõde", "Tormipöörises", "Põlev pärisosa"), diloogia moodustavad "Päeva palge ees" ja "Meelespealillede hõng", mis keskenduvad kolhooside rajamisele. Kohati kriitilise kirjelduse tõttu sai viimane teos ilmuda alles paarkümmend aastat pärast kirjutamist.[2]
Romaanid
- "Emajõe jutustus" (1960, 1959. aasta romaanivõistluse III auhind)
- "Rindeõde" (1964)
- "Päeva palge ees" (1968, 1967. aasta romaanivõistluse III auhind)
- "Tormipöörises" (1982)
- "Meelespealillede hõng" (1983, 1965. aasta romaanivõistluse ergutuspreemia nime all "Ma purustasin päikese")
- "Põlev pärisosa" (1987, A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia 1988)
Lühiproosa
- "Katrina Üle" (proosakogu, 1962)
- "Reportaaž Tuhande ja Rõõmu tänavalt" (jutustus, 1962)
Tunnustus
- 1988 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Põlev pärisosa")
Viited
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
