2014. aasta Krimmi anneksioon, osa 2013. aasta novembris alanud Ukraina kriisist, viitab Krimmi okupeerimisele ja annekteerimisele Venemaa Föderatsiooni relvajõudude poolt 2014. aasta kevadel. Tegemist oli ühtlasi esimese suurema konfliktiga Venemaa ja lääneriikide vahel pärast külma sõja lõppu ja Berliini müüri langemist. Krimmi okupeerimist Venemaa poolt loetakse ühtlasi teise külma sõja alguseks.[1][2][3][4] Krimmi sündmustele järgnesid rahutused Ukraina ida- ja lõunaosas ning sõda Donbassis.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2014) |
Taust
Krimmi poolsaarel on ajaloo käigus elanud mitmed rahvad ja see on kuulunud erinevate riikide koosseisu. Venemaa osaks sai Krimm 1783. aastal, Vene-Türgi sõdade tulemusel. 1921. aastal loodi Krimmi ANSV, mis algselt kuulus Nõukogude Venemaa, hiljem Vene NFSV (osa Nõukogude Liidust) koosseisu. Pärast Saksa okupatsiooni (1941–1944) süüdistas Stalin krimmitatarlasi koostöös okupatsioonivõimudega, lasi nad kõik Kesk-Aasiasse deporteerida ja likvideeris Krimmi autonoomia. Piirkonda asustati inimesi Venemaalt ja Ukrainast. 1954. aastal viis Nikita Hruštšov Krimmi üle Ukraina NSV koosseisu. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses pöördus enamik ellujäänud krimmitatarlasi Krimmi tagasi.[5]
Separatistlikud meeleolud hakkasid Krimmis ilmnema perestroika ja glasnosti ajal. 1991. aasta kohalikul referendumil toetas 93% hääletanutest Krimmi oblasti asemele Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi loomist. Sama aasta Ukraina rahvahääletusel toetas Ukraina iseseisvumist üleriigiliselt 91%, Krimmis aga 54% osalejatest. 1994. aasta kohaliku parlamendi valimistel sai 67% häältest Venemaa Blokk, mis pooldas Krimmi iseseisvumist või Venemaaga taasühendamist. Nende kandidaat sai sama aasta kohalike presidendivalimiste teises voorus 73% häältest. Toetus separatismile on etniliste gruppide lõikes erinenud. 1996. aasta küsitluse järgi soovis piirkonna ühendamist Venemaaga 59% etnilistest venelastest (nad moodustasid 2001. aasta seisuga 58% Krimmi rahvastikust), 41% etnilistest ukrainlastest (24% Krimmi rahvastikust) ja 8% krimmitatarlastest (10% Krimmi rahvastikust).[6]
1995. aastal peatas Ukraina president Leonid Kutšma ajutiselt Krimmi konstitutsiooni kehtivuse ja kaotas Krimmi presidendi ametikoha, suurendades nii keskvalitsuse mõju piirkonna üle. 1990. aastate keskpaigast alates vähenes kohalikel valimistel avalikult separatismimeelsust demonstreerivate kandidaatide häältesaak, mistõttu tekkis arvamusi, et eraldumist taotlev liikumine on ebaõnnestunud ja regioon Ukrainasse integreeritud. Separatismi suhteliselt suure populaarsuse püsimist näitas aga 2001. aasta küsitlus, mille kohaselt pooldas 50% Krimmi rahvast Venemaa osaks saamist ja 9% iseseisvust. Pärast Oranži revolutsiooni, läänemeelse rahvuslase Viktor Juštšenko Ukraina presidendiks saamist ja Vene-Gruusia sõda läbi viidud 2008. aasta küsitluse järgi toetas 73% kindlat seisukohta omanud vastanutest (sealhulgas 85% venelastest, 65% ukrainlastest ja 17% krimmitatarlastest) Krimmi liitmist Venemaaga ja 47% vastanutest (49% venelastest, 45% ukrainlastest ja 39% krimmitatarlastest) Krimmi iseseisvust. Krimmitatarlastest 59% pooldas krimmitatari autonoomse üksuse loomist Ukraina koosseisus ja 33% Krimmi liitmist Türgiga. Edaspidi Ukrainast lahku lüüa soovijate hulk vähenes. 2009. aasta küsitluse järgi oli selliseid inimesi 38% (sealhulgas 43% venelastest, 35% ukrainlastest, 27% krimmitatarlastest) ja 2011. aastal, pärast Venemaa-sõbraliku ja vene keele teiseks riigikeeleks teinud ning separatismi vastu oleva Viktor Janukovitši presidendiks saamist, 30% (sealhulgas 35% venelastest, 25% ukrainlastest, 28% krimmitatarlastest). Türgiga liitmist pooldavaid krimmitatarlasi oli 2009. aastal 17% ja 2011. aastal 21%.[7]
Venemaa kõrgem juhtkond alates Boriss Jeltsinist kuni 2014. aastani Krimmi separatismi ei toetanud. Samas oli Venemaa valitsus deklareerinud, et Ukraina liitumine NATO-ga oleks Venemaa julgeolekule vastuvõetamatu oht. 2008. aasta NATO tippkohtumisel teatas Vladimir Putin, et selline asjade käik tooks kaasa Ukraina lagunemise mööda regionaalseid piire. Lisaks olevat ta öelnud, et Ukraina on ajaloolisi Venemaa regioone sisaldav kunstlik riik. Mõned Venemaa poliitilised liidrid (Juri Lužkov ning mitmed opositsioonilised rahvuslased ja kommunistid) siiski toetasid avalikult Sevastopoli või kogu Krimmi Venemaaga ühendamist. Sevastopolis asus mereväebaas, mille Ukraina oli pärast Nõukogude Liidu lagunemist Venemaa Musta mere laevastikule rentinud. Janukovitš sõlmis 2010. aastal uue leppe, mille kohaselt 2017. aastal lõppema pidanud rendileping pikenes 25 aasta võrra.[8]
Lühikokkuvõte
Kriis algas pärast Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši põgenemist, Ukraina Ülemraada poolt ametist tagandamist ning valitsuse vahetumist läänemeelse üleminekuvalitsusega 2014. aasta Ukraina revolutsiooni käigus 18.–23. veebruaril 2014.[9][10]
Ukraina autonoomses piirkonnas Krimmis puhkesid meeleavaldused. Tänavatele tulid inimesed, kes olid vastu võimuvahetusele Kiievis, soovisid lähedasemaid sidemeid Venemaaga, Krimmi autonoomia laiendamist või isegi iseseisvumist. Seevastu Krimmi tatarlased ja ukrainlased avaldasid meelt Kiievi uue võimu toetuseks. Venemaa suurendas Ukraina valitsuse nõusolekuta varjatult oma sõjavägede kohalolekut Krimmi poolsaarel. Kasutades oma sõdureid ja relvastades kohalikke võitlejaid, võttis Venemaa oma kontrolli alla valdava osa poolsaarel asuvatest sõjaväeobjektidest ja administratiivhoonetest.[11][12]
27. veebruaril hõivasid eraldusmärkideta relvastatud mehed, nn "rohelised mehikesed" (väidetavalt Moskva lähistel dislotseeruva Venemaa erivägede 45. üksiku luurerügemendi võitlejad[13]) mitmeid tähtsaid hooneid, sealhulgas Krimmi parlamendihoone. 28. veebruaril hõivati Simferopoli ja Sevastopoli lennujaam[14][15] ning hävitati telekommunikatsiooni- ja internetiside Krimmi ja ülejäänud Ukraina vahel. Eraldusmärkideta relvastatud meestest ümberpiiratud Krimmi seadusandjad valisid Krimmi ministrite nõukogu juhiks Venemaa kodaniku Sergei Aksjonovi.[16][17]
Kiiev süüdistas Venemaad oma siseasjadesse sekkumises, Venemaa lükkas süüdistused tagasi. Siis esitas Sergei Aksjonov Venemaale abipalve tulla Krimmi rahu tagama ning 1. märtsil andis Venemaa Riigiduuma president Vladimir Putinile nõusoleku sõjalise jõu kasutamiseks Ukraina territooriumil.
2. märtsil viis Ukraina oma armee lahinguvalmidusse[18] ja kuulutas välja osalise mobilisatsiooni[19][20]. Ukraina õhuruum suleti sõjalennukitele.[21] Ukraina Kaitseministeerium teatas, et Venemaa meedia väited, nagu alistuksid Krimmis baseeruvad Ukraina väeosad massiliselt, ei vasta tõele.
Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased nõudsid, et Venemaa lõpetaks tegevused Ukraina territooriumil ja kutsuks oma väed tagasi baasidesse. Protestiks Venemaa sissetungi vastu otsustasid Kanada, USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia, et ei osale juunis Venemaal Sotšis toimuma pidanud G8 tippkohtumisel.[22] USA hoiatas, et Venemaa vastu võidakse rakendada majanduslikke ja poliitilisi sanktsioone.[23]
Krimmi pärast on puhkenud rahvusvaheline kriis Venemaa ja Ukraina vahel, millesse on nüüdseks haaratud kogu rahvusvaheline kogukond: Euroopa Liit ja selle liikmesriigid, NATO ja selle liikmesriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega, ÜRO ja selle Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee, Euroopa Nõukogu ja selle Parlamentaarne Assamblee, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon. Vaatlejate hinnangul on tegemist sügavaima kriisiga lääneriikide ja Venemaa suhetes pärast külma sõda. On tõmmatud paralleele Teise maailmasõja alguse, Talvesõja ja Baltimaade annekteerimisega.[viide?]
Sündmuste kulg
Pikemalt artiklis Venemaa okupatsiooni algus Ukrainas
23. veebruar
- 23. veebruaril toimus Simferopolis Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu hoone esisel väljakul erinevatel andmetel 5000 – 15 000 osavõtjaga Krimmitatari Rahva Medžlise korraldatud meeleavaldus Noman Çelebicihani hukkumise mälestuseks, millel avaldati toetust Ukraina uutele võimudele ning nõuti Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu laialiminemist ja ümbervalimist, Krimmi riigiametnike vastutusele võtmist separatismi eest ning Simferopoli keskväljakul oleva Lenini ausamba mahavõtmist. Simferopolist ja mujalt Krimmist pärit krimmitatarlaste kõrval avaldasid meelt Krimmi Euromaidani aktivistid ning jalgpallifännid. Lehvitati Euroopa Liidu, Ukraina ja krimmitatarlaste lippe ning kanti loosungeid krimmitatarlaste õiguste taastamise ja Euromaidani toetuseks. Skandeeriti: "Ukraina", "Слава Україні! Героям слава!", "Слава кримськотатарському народу!", "Банду геть!", "Millet, vatan, Meclis!" ("Rahvas, isamaa, Medžlis!"). Meeleavaldusest osavõtjad kiitsid heaks pöördumise Ukraina Ülemraada poole, milles nõuti Krimmi parlamendi kohest laialisaatmist ja ümbervalimist ning vastava seaduse vastuvõtmist krimmitatarlaste esindatuse tagamiseks selles, samuti Krimmi Autonoomse Vabariigi uue, krimmitatarlaste enesemääramisõigust Ukraina riigi koosseisus arvestava põhiseaduse vastuvõtmist. Üleukrainalise ühenduse Svoboda Krimmi aktivistid olid valmis Lenini ausamba kohe maha võtma, kuid Medžlise juht Refat Çubarov kuulutas, et annab võimudele 10 päeva samba mahavõtmiseks ja "mineviku muuseumi" viimiseks. 10 päeva pärast tulevat meeleavaldusele 50 000 – 70 000 inimest, kes pärivad võimudelt aru ning teevad enamuse tahte ausamba suhtes teoks.[24][25]
- Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu hoone vahetus läheduses toimus samal ajal partei Vene Ühtsus korraldatud Venemaa-meelsete omakaitseüksuste värbamisüritus ja kogunemine Ülemnõukogu toetuseks, milles osales eri andmetel 600–2000 inimest. Lehvitati Venemaa lippe. Kahte miitingut lahutas kaks politseiahelikku. Aeg-ajalt murti neist läbi ning toimusid sõnelused ja kähmlused, kuid otsest kokkupõrget ei olnud. Ukraina-meelsed meeleavaldajad surusid Venemaa-meelseid vähehaaval väljakult ära.[24][25]
- Sevastopolis Nahhimovi väljakul Sevastopoli Linnanõukogu hoone lähedal toimus umbes 20 000 osavõtjaga Venemaa-meelne "rahva tahte miiting", millel avaldati meelt Ukraina uute võimude vastu. Protestijad lehvitasid Venemaa lippe, skandeerisid: "Venemaa, Venemaa, Venemaa" ja "Putin on meie president!". Protestijad üritasid vahetada Ukraina lippu linnavalitsuse hoonel Venemaa lipu vastu, aga see katse ebaõnnestus[viide?]. Sevastopoli Linna Riikliku Administratsiooni pea Volodõmõr Jatsuba üritas protestijad hajutada, kuid teda süüdistati riigireetmises[viide?]. Miiting avaldas Jatsubale umbusaldust ning valis tema asemele Sevastopoli ärimehe, Venemaa kodaniku Aleksei Tšalõi. Hääletustel otsustati luua omakaitseüksused, allutada miilits uutele linnavõimudele ning lõpetada Ukrainale maksude maksmine.[26][27][28][29]
24. veebruar
- Kui Krimmi peaminister Anatoli Mogiljov teatas 24. veebruaril, et regiooni juhtkond kiidab heaks kõik Kiievi parlamendis vastu võetud seadused, ilmusid Sevastopoli administratiivhoonete juurde protestijad, kes nõudsid, et linnapeaks peab saama venelane ja heiskasid linnavalitsuse hoonele Venemaa lipu. Inimesi kutsuti üles liituma "omakaitseüksustega" ja hoiatati, et "sini-pruun "eurokatk" koputab uksele".
- 24. veebruaril valiti Sevastopoli linnapeaks Venemaa kodanik Aleksei Tšalõi. See oli vastuoluline samm, sest Sevastopolil pole tegelikult linnapead: Sevastopoli linnapea ülesandeid täidab tegelikult linna administratsiooni esimees, kelle määrab Ukraina president. Tuhatkond protestijat linnavalitsuse hoone ees skandeerisid: "Vene linnale Vene linnapea!". Kui levisid kuulujutud, et Ukraina julgeolekutöötajad võivad Aleksei Tšalõi arreteerida, kuulutas linna politseiülem Aleksandr Kontšarov, et tema töötajad "keskvalitsuse kuritegelikke käske ei täida", andes sellega mõista, et linna politseinikud on Venemaa-meelsete poolel.
25. veebruar
- 25. veebruaril blokeeriti Krimmi parlamendihoone ja nõuti Krimmile iseseisvusreferendumit.
26. veebruar
- 26. veebruaril kogunesid tuhanded tatarlased ja Ukraina-meelsed protestijad Krimmi Ülemnõukogu juurde Simferopolis, kus sattusid kokku umbes 700 Venemaa-meelse protestijaga. Krimmi Ülemnõukogu esimees Vladimir Konstantinov teatas, et Krimmi parlament ei kavatse arutada Ukrainast eraldumist. Keegi Venemaa-meelne protestija teatas, et ei taha elada riigis "mida juhivad Lääne-Ukraina fašištid, kes tahavad hävitada vene keele ja kultuuri".[30] Üks krimmitatarlane ütles, et "nad ei oota Venemaalt midagi head ja et Ukraina ja Krimmi rahvuslastel on üks ja sama vaenlane: Venemaa". Kui Venemaa-meelsete ja Kiievi pooldajate vahel puhkesid kokkupõrked, suri üks inimene infarkti ja üks tallati surnuks.[31] Tatarlased moodustasid omakaitseüksused ja kutsusid aktiviste üles nendega liituma, et vältida provokatsioone ja kaitsta kirikuid, mošeesid, sünagooge ja teisi tähtsaid paiku. Öö tulekuga olid tatarlased lahkunud, samas kui Sevastopolist saabunud abijõududega oli Venemaa-meelsete protestijate arv kasvanud 5000-ni.
27.–28. veebruar
- 28. veebruaril teavitas Ukraina presidendi alaline esindaja Krimmis Sergi Kunitsõn ajakirjanikke 13 Venemaa Föderatsioonile kuuluva sõjaväetranspordilennuki IL-76 maandumisest Gvardiiske sõjalennuväljale.[32] Iga niisugune lennuk võib pardale võtta umbes 225 inimest või kuni 45 tonni lasti või kuni 3 soomukit.[33]
3. märts
- 3. märtsil esitas Venemaa Ukraina vägedele Krimmis ultimaatumi alistuda hiljemalt 4. märtsi hommikul kella 5:00-ks.[34][35][36][37][38] Tähtaja möödudes rünnakut siiski ei toimunud. 15. märtsil kanalil BBC World News näidatud videosalvestistel võis muuhulgas näha nii baaside kaitsjaid kui ka baaside ette kaitsjate perekondadest moodustatud inimkilpi.
7. märts
- Suveräänse Ukraina riigi koosseisus oleva Krimmi poolsaare de facto okupeerimine Venemaa Föderatsiooni relvajõudude poolt jõudis suurema osa maailma riikide teadvusse. Kartus idapoolsete, valdavalt venekeelse elanikkonnaga asustatud Ukraina alade võimaliku annekteerimise pärast ei olnud vähenenud, sealhulgas ka Ukraina keskvõimule lojaalse vene keelt kõneleva elanikkonna seas.[39][40]
11. märts
- Krimmi parlament võttis vastu deklaratsiooni Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli iseseisvumisest Ukrainast – veel enne 16. märtsil väljakuulutatud referendumit.[41][42]
- Võeti üle Bahtšisarai õhukaitsebaas.[41]
13. märts
- Taasasutati Ukraina Rahvuskaart, mille esimeseks ülemaks sai kindralleitnant Stepan Poltorak.
14. märts
- USA välisministri John Kerry ja Venemaa Föderatsiooni välisministri Sergei Lavrovi kuus tundi kestnud kohtumine Londonis ei andnud positiivseid tulemusi.[43]
15. märts
- Rahumarss Moskvas Venemaa sekkumise vastu Ukrainas, millest võttis erinevatel hinnangutel osa kuni 50 000 inimest. Meeleavaldusest osavõtjad kandsid Ukraina lippe ja loosungeid "Krimmi okupeerimine – häbi Venemaale!", "Meie ja teie vabaduse eest!", "Käed eemale Ukrainast!". Rahumarss lõppes miitinguga Sahharovi prospektil. Samal ajal toimus Moskvas ka teine, poolsõjaväeline ja lavastatud marss Venemaa võimude tegevuse toetuseks. Selles osales umbes 10 000 CB pagunitega punastesse jakkidesse riietatud meest ja kremlimeelsete noorteorganisatsioonide liiget, kes kandsid või skandeerisid loosungeid: "Usume Putinisse!", "Krimm on vene maa!", "Venemaa, Putin, Krimm!".[44][45]
16. märts
- Krimmi referendum.[46] Hääletamispäeval käis Lenini väljakul Simferopolis päev läbi kontsertmaraton, millest võtsid osa Venemaa estraaditähed.[47] Referendumil küsiti: 1) Kas te pooldate Krimmi taasühendamist Venemaaga Venemaa Föderatsiooni subjekti õigustes? 2) Kas te pooldate Krimmi Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse kehtivuse taastamist ja Krimmi staatust Ukraina osana? 1992. aasta põhiseadus andis Krimmi parlamendile suuremad õigused, kaasaarvatud õiguse iseseisvalt teiste riikidega suhteid sisse seada. Etteantud valikud ei sisaldanud paraku status quo säilitamist. Paljud Lääne ja Ukraina meediavaatlejad on leidnud, et mõlemad valikud oleksid viinud de facto eraldumiseni Ukrainast.[48][49] Krimmitatari Rahva Medžlis kutsus üles referendumit boikoteerima.[50]
Ametliku versiooni kohaselt hääletas 93% referendumist osavõtnutest hääletas Krimmi taasühendamise poolt Venemaaga.[51]
Venemaa Presidendi juures asuva inimõiguste nõukogu (Council for Civil Society and Human Rights[52]) avalduse kohaselt osales referendumil 30% Krimmi elanikest, kellest pooled olid Venemaaga ühinemise poolt. Kokku pooldas ühinemist Venemaaga 22,5% kogu Krimmi elanikkonnast.[53]
Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja paljud teised riigid eesotsas Ukrainaga on pidanud referendumit põhiseadusevastaseks ja seega ebaseaduslikuks. - ÜRO Julgeolekunõukogus kukkus resolutsiooni vastuvõtmine referendumi kehtetuks kuulutamiseks läbi, kuna julgeolekunõukogu alalise liikmena kasutas Venemaa talle kuuluvat vetoõigust. Kolmteist liiget viieteistkümnest hääletasid resolutsiooni poolt, Hiina hoidus hääletamast.[54]
- Krimmi valitsusjuht Sergei Aksjonov ütles pärast referendumit joovastunud rahvahulgale Lenini väljakul Simferopolis, et Krimm "naaseb koju".[55]
- Ukraina ja Venemaa kaitseministrid leppisid kokku vaherahu kehtestamises Krimmis kuni 21. märtsini.[56]
- Paljudes Euroopa maades, sealhulgas Eestis, toimusid protestiaktsioonid Venemaa sõjalise sekkumise vastu Ukrainas. Toetuskontsert Tallinnas tõi Vabaduse väljakule tuhandeid inimesi.[57]
17. märts
- Kasahstan ja Kõrgõzstan, niisamuti Armeenia president tunnistasid Krimmi referendumi Krimmi Autonoomse Vabariigi elanikkonna vabaks tahteavalduseks.[58][59][60] Referendumi tulemusi tunnustasid ka Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahh.[61][62][63]
- Vaatamata rahvusvahelisele vastuseisule kuulutas Krimmi parlament 17. märtsil välja iseseisva Krimmi Vabariigi ja palus selle vastuvõtmist Venemaa Föderatsiooni koosseisu.[64][65][66]
- Venemaa president allkirjastas seaduse, millega tunnustatakse Krimmi "suveräänse ja iseseisva riigina".[67]
- Krimmi Belogorski piirkonnast leiti piinamisjälgedega ja käeraudades krimmitatarlase Reşat Ametovi surnukeha. Mees oli jäänud kadunuks teel mobilisatsioonipunkti 3. märtsil.[68]
18. märts
- Pikemalt artiklis Krimmi liitmine Venemaaga
- Hommikul teavitas Venemaa president Vladimir Putin Föderatsiooninõukogu, Riigiduumat ja Venemaa Föderatsiooni Valitsust Krimmi ja Sevastopoli ettepanekust nad Venemaa koosseisu vastu võtta ja uute föderatsioonisubjektide moodustamisest.[69]
- Toimus rünnak Simferopoli lennuväljal dislotseerunud Ukraina sõjaväeüksuse vastu, nõndanimetatud Simferopoli intsident, mille käigus tulistati surnuks kaks inimest: valvepostil olnud Ukraina lipnik (Сергій Вікторович Кокурін) ja nn Krimmi omakaitse liige. Need olid 2014. aasta Krimmi kriisi esimesed ohvrid.[70][71]
- Päeval esines Venemaa president Vladimir Putin Kremlis Riigiduuma saadikute, Föderatsiooninõukogu liikmete, Venemaa regioonide juhtide ja ühiskonnaesindajate ees kõnega, milles ta põhjendas ja õigustas Krimmi ja Sevastopoli taasühendamist Venemaaga.[72][73]Kõnet katkestasid korduvad tormilised kiiduavaldused.[74]
- Seejärel kirjutasid Venemaa president Vladimir Putin, Krimmi valitsusjuht Sergei Aksjonov, Krimmi parlamendi spiiker Vladimir Konstantinov ja Sevastopoli linnapea Aleksei Tšalõi alla lepingule Krimmi ja Sevastopoli lülitamisest Venemaa koosseisu uute föderatsioonisubjektidena (vabariigi ja keskalluvusega linnana).
- Õhtul korraldatud miitingul Punasel väljakul esines Venemaa president lühikese kõnega, öeldes muuseas: "Pärast rasket, kestvat ja kurnavat seilamist naasevad Krimm ja Sevastopol kodusadamasse, koduranda, alalisse peatuskohta, Venemaale!"[75]
20. märts
- Venemaa Riigiduuma ratifitseeris lepingu Venemaa Föderatsiooni ja Krimmi Vabariigi vahel Krimmi Vabariigi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni ja uute subjektide moodustamisest Venemaa Föderatsiooni koosseisus. Ratifitseerimisseaduse poolt hääletas 443 saadikut, vastu oli 1.[76] Riigiduuma võttis ka vastu föderaalse konstitutsiooniseaduse Krimmi Vabariigi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni ja uute subjektide – Krimmi Vabariigi ja keskalluvusega linna Sevastopoli – moodustamisest Venemaa Föderatsiooni koosseisus.[77]
21. märts
- Venemaa president Vladimir Putin kirjutas pidulikul tseremoonial[78] Kremlis alla föderaalsele konstitutsiooniseadusele Krimmi Vabariigi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni ja uute subjektide – Krimmi Vabariigi ja keskalluvusega linna Sevastopoli – moodustamisest Venemaa Föderatsiooni koosseisus ning Venemaa Föderatsiooni ja Krimmi Vabariigi vahel sõlmitud lepingu Krimmi Vabariigi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni ja uute subjektide moodustamisest Venemaa Föderatsiooni koosseisus föderaalsele ratifitseerimisseadusele.[79]
27. märts
- ÜRO peaassamblee kiitis heaks resolutsiooni, milles kuulutati Krimmi referendum õigustühiseks ning ei tunnustatud poolsaare annekteerimist Venemaa poolt. Mittesiduva resolutsiooni poolt hääletas 193 riigist koosneval peaassambleel 100 riiki, 11 oli vastu, 58 jäi erapooletuks, 24 jättis hääletamata. Resolutsiooni vastu hääletasid: Armeenia, Valgevene, Boliivia, Kuuba, Põhja-Korea, Venemaa, Nicaragua, Sudaan, Süüria, Venezuela ja Zimbabwe. Iisrael, Iraan, Serbia ja mitmed endised Kesk-Aasia nõukogude liiduvabariigid, nagu Tadžikistan ja Kõrgõzstan ei võtnud hääletamisest osa.[80][81]
2. aprill
Krimm ja Sevastopol liideti Vladimir Putini dekreediga Venemaa Lõuna sõjaväeringkonna koosseisu.[82]
17. aprill
Venemaa president Vladimir Putin möönis Venemaa televisiooni otsesaates "Vladimir Putini otseliin" Venemaa sõjajõudude aktiivset osalemist Krimmi sündmustes. Putin tunnistas, et Krimmi omakaitseüksuste selja taga tegutsesid "korrektselt, kuid otsustavalt ja professionaalselt" Venemaa sõjaväelased, et võimaldada referendumit poolsaarel vabalt läbi viia ning takistada relvade kasutamist tsiviilelanikkonna vastu. Esmakordselt võtsid sellest videosillast osa annekteeritud Krimmi ja Sevastopoli elanikud.[83][84][85]
9. mai
Vladimir Putin külastas Sevastopolit.[86]
Rahvusvaheline vastukaja
Rahvusvahelised organisatsioonid
- NATO – NATO kogunes 2. märtsil erakorralisele istungile ja NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen ütles enne istungit, et "see, mida Venemaa praegu Ukrainas teeb, rikub ÜRO harta põhimõtteid ja ohustab Euroopa julgeolekut ja rahu"[88].
- OSCE – OSCE eesistujariigi Šveitsi välisminister Didier Burkhalter kutsus "kõiki osapooli üles vastutustundlikkusele, vaoshoitusele ja äärmisele ettevaatusele selles ohtlikkus olukorras ning rakendama kõiki meetmeid vältimaks pingete kogunemist ja vägivalda" [89]
Riiklikud reaktsioonid
Valgevene – välisministeerium väljendas muret Ukraina sündmuste üle.
Kanada – peaminister Stephen Harper teatas, et Kanada diplomaadid kutsuti Venemaalt tagasi ja G8 tippkohtumisel osaleda ei kavatseta.[90]
Eesti – välisminister Urmas Paet nimetas pingelist olukorda Krimmis murettekitavaks ning ütles, et rahvusvahelised organisatsioonid nagu Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu ja OSCE peavad saatma viivitamatult Krimmi oma vaatlejad.[91]
Soome – välisminister Erkki Tuomioja ütles, et Venemaa on alustanud Krimmi sõjalist ülevõtmist ning rikub sellega mitmeid rahvusvahelisi seadusi ja kokkuleppeid.
Gruusia – välisminister Giorgi Margvelašvili kutsus rahvusvahelist kogukonda "mitte lubama Euroopasse uut konflikti ja kasutama kõiki võimalikke vahendeid, et tagada Ukraina terviklikkus ja iseseisvus".
Itaalia – peaminister Matteo Renzi nimetas Krimmis toimuvat vastuvõetamatuks. Renzi avaldas lootust rahumeelsele lahendusele.
Leedu – välisministeerium kutsus oma suursaadiku koju, et toimuvat arutada. Peale selle kutsus Välisministeerium vaibale Vene suursaadiku[92].
Läti – president, parlamendi spiiker, peaminister ja välisminister teatasid ühisavalduses, et "Läti toetab Ukraina terviklikkust ja kõik katsed tükeldada Ukraina ühiskonda ja tekitada küsitavusi Ukraina territoriaalses terviklikkuses, tuleb karmimail viisil hukka mõista."
Poola – välisminister Radosław Sikorski hoiatas, et niimoodi algavad piirkondlikud konfliktid ja lisas, et "see on väga ohtlik mäng"[93]. Poola president Bronisław Komorowski teatas 1. märtsi hommikul, et nõuab Venemaa vägede Ukrainasse sissetungimise tõttu konsultatsioone NATO asutamisleppe artikkel 4 alusel.[94] NATO asutamislepingu artikkel 4 ütleb, et NATO liikmed konsulteerivad üksteisega, kui neist ühe arvates on ohus mis tahes osapoole territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek.
Suurbritannia – välisminister William Hague väljendas sügavat muret seoses pingete tõusu ja Vene Riigiduuma otsusega lubada sõjaväe kasutamist Ukraina territooriumil. Hague ütles, et Suurbritannia käsitleb seda agressioonina Ukraina vastu.
USA – kaitseminister Chuck Hagel kutsus Venemaad üles hoiduma igasugusest tegevusest Ukraina vastu, mida võidaks valesti tõlgendada.[95] USA riigisekretär John Kerry ütles, et „riigi jaoks, kes on nii tihti sõna võtnud välisriikide sekkumise vastu Liibüas, Süürias ja mujal, oleks tähtis nendele hoiatustele tähelepanu pöörata, kui nad mõtlevad valikute üle Ukraina suveräänses riigis“.[96] USA Kaitseministeerium saatis Šiauliai lennubaasi kuus F-15 hävitajat ja rohkem kui kahekordistas Baltikumis õhuturvet teostavate USA hävitajate arvu.[97]
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
