Kiivitaja

Kiivitaja (Vanellus vanellus) on tülllaste sugukonda kuuluv linnuliik.

See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Kiivitaja (perekond)

---

Kiivitaja
Kaitsestaatus
Ohulähedane  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond	Tülllased Charadriidae
Perekond	Kiivitaja Vanellus
Liik	Kiivitaja
Binaarne nimetus
Vanellus vanellus (Linnaeus, 1758)
Kiivitaja levila: sinine = talvitusala ja koondumispaigad, kollane = pesitsusala, roheline = mõlemad, paigalind
Sünonüümid
Tringa vanellus Linnaeus, 1758

Kiivitaja muna

Välimus

Kiivitaja on 28–31 cm pikkune. Ta tiibade siruulatus on 67–72 cm. Sulestik on põhiliselt must ja valge, ülapool roheka läikega. Tiivaotsad on ümara kujuga. Peas on kiivitajal suletutt.

Levik

Kiivitaja pesitseb Euraasia parasvöötmes. Valdavas osas levilast on kiivitaja rändlind, talvitusalad ulatuvad Põhja-Aafrika, India põhjaosa ja Hiinani. Lääne-Euroopa populatsioon on paikne.

Eestis hinnatakse kiivitaja pesitsusaegset arvukust 40 000–60 000 paarile.^[2]

Pesitsemine

Kiivitaja pesitseb madala taimestikuga avamaastikel – põldudel (eelistades suviviljapõlde), rohumaadel ja soodes. Vähese vooderdusega pesa asetseb maapinnal. Täiskurnas on kolm või neli rohekasbeeži, tumepruuni mustriga muna.

Toitumine

Kiivitaja toiduks on selgrootud: putukate valmikud ja vastsed, limused, väheharjasussid.

Rahvapärased nimetused

Kiivitajat on nimetatud tema iseloomuliku häälitsuse ning agressiivse käitumise järgi järgmiselt: hirmutaja, kiiber, kiivit, poola kana, tillvitt^[3] ja vaenulind.

Kaitse

Rahvusvaheline Looduskaitseliit hindas kiivitaja 2015. aastal võrdlemisi kiire arvukuse vähenemise tõttu ohulähedaste liikide hulka.^[1] Tema arvukuse vähenemist põhjustavad põllumajanduspraktikate muutused.

Varia

2001. aastal valis Eesti Ornitoloogiaühing kiivitaja aasta linnuks. Sel puhul ilmus Eesti Postilt 4. aprillil postmark ja esimese päeva ümbrik.