Kegel (aadlisuguvõsa)

Kegel on Eestimaa aadlisuguvõsa. Neid peetakse Tæmma^[1] järglasteks.^[2]

Kegelite genealoogia

Taani kuninga Valdemar II korraldusel koostatud nn Taani hindamisraamatus on 1241. aastal märgitud kümne adramaa suurust küla Keikæl. Seega võis küla elanikkonna suuruseks olla 50–80 inimest. Keikala omakorda on kohalikus kõnepruugis aegade jooksul lühenenud Keilaks.

Taani hindamisraamatu järgi ristisid Taani preestrid Taemma nimelisele vasallile läänistatud Keikæli küla 1219. või 1220. aastal. Taemmal oli vend Wibaerni, kes omas kahes külas kokku 7 adramaad^[3]. Vendade läänivaldused olid kõik hilisemas Keila kihelkonnas, sh Wibaernile kuulunud kahe adramaa suurune Reomäe küla, mis asus Keila jõe orus soosaarel. Kegelite täpsemast päritolust ei ole palju teada. Taemmat ja tema venda Wibaerni on peetud Kegeli vasallisuguvõsa esiisaks. Taemmat on peetud rahvuselt eestlaseks.

Suguvõsa esimese esindaja kohta Eestimaal on märkmed aastast 1312.^[2] 1312. aastast on teada esimesed Kegelite suguvõsa liikmed: Conradus de Kegele (oli 1314. aastal Tallinna kodanik) ja Nicolaus de Kegele, kes oli Tallinnas majaomanik. Mathias de Kegele ja Thidemannus de Kegele ostsid 1314. aastal Keila lähedal 12-adramaalise Eukule, tänapäevase Jõgisoo küla. Thidemannus on omanud Tallinnas kohta müügilauale. 1313. aastal andis domina Svenike neli müügilauda üle oma vennale Nicolaus de Kegelile, kes veel 1325. aastal on abikaasaga olnud Tallinnas majaomanikud. 1330. aastal on dominus Arnoldus de Keghele olnud preester^[4].

Tæmmadele oli Taani hindamisraamatu andmetel läänistatud 10 adramaa suurune Keikæli küla.^[1] On tõenäoline, et esimesed kindlustatud elamud püstitasid Keila jõesaarele Kegelid^[2].

Üks oluline ürik, mis puudub Kegelite suguvõsa, on välja antud 13. märtsil 1345 Taani kuninga Waldemar IV Atterdagi poolt. Ürikuga läänistas kuningas mõjukale Roseni vasallisuguvõsale maid Harjumaal, Virumaal ja Alutagusel. Muude läänistuste hulgas on Keila kihelkonnas Roseni allvasallidena ära märgitud Hennikinus, Hinke ja Bruneke de Keghele. Tõenäoliselt ei olnud Jüriöö ülestõusu ja sellele järgnenud Liivi ordu karistusretk Harjumaal, kus ordumeistri käsul olevat tapetud kõik vanad ja noored, jätnud puutumata ka Kegelite perekonda.

Rosenite kaitse all on Kegelid alustanud umbes 1350. aastal või veidi varem Keila jõesaarele kindlustuse rajamist, kuhu kuulusid 3-4 kiviseinte või -vundamendiga hoonet. 29. märtsil 1351 müüvad Willekinus Kegele ja Tilo Colner 40-hõbemargase debentuuri (tagatiseta võlakirja) katteks 5 adramaa suuruse Haggele, tänapäevase Aila küla Liivi ordu Tallinna komtuurile. Seda tehingut on oma allkirjade ja pitseritega tunnistanud rüütel Christian von Scherembeke ja Tilo von Kele. Küla müümine võib viidata sellele, et Keila jõesaarele rajatav kindlustus nõudis järjest suuremaid väljaminekuid. Igatahes tundub linnuse valdamine muutuvat Kegelitele üle jõu käivaks ning 14. sajandi lõpuperioodi jääb nende oletatav lahkumine Eestimaalt.

Keila vasallilinnuse varemed

Kegelite lahkumist seostatakse Keila mõisa minekuga Kallede suguvõsa valdusse. Everardus Kalle (surn 1391) oli Tallinna raehärra. 1433. aastal müüs Arndt Kalle omakorda Keila linnuse 16 000 Riia marga eest Saksa ordu Tallinna komtuurile. Tegelikult oli Liivi orduharu see, kes ehitas Kegelite ajal rajatud kindlustatud mõisast välja ümartorni ja kaitsetaraga väikelinnuse, mille alusmüüre võime tänapäeval Keila mõisapargis näha.

1385. aastal rändasid Kegelid Keilast välja Liivimaa Läti ossa^[1] ning sellega seoses müüsid nad oma Eestimaa valdused maha^[2].

Üks Kegelite suguvõsa liine lahkus peale Keila mõisa müüki Riia peapiiskopkonna aladele, tõenäoliselt kutsutuna Rosenite poolt, kes omasid seal suuri maavaldusi. 10. jaanuaril 1385 Riia peapiiskopi Johann IV ja vasallide vahel notariaalselt kinnitatud kokkuleppes mainitakse rüütel Bartholomäus von Tiesenhauseni vasallikohtu kaasistujatena Andreas Kegeli ja Woldemar von Roseni Rosenbekest^[5]. Andreas Kegel on mainitud kui Riia peapiiskopkonna vasall. Fakt, et Andreas Kegel oli vasallikohtu kaasistuja koos kahe Riia peapiiskopkonna kõige mõjukama vasalliga, viitab sellele, et tal oli arvestatav positsioon teiste vasallide hulgas.

Kuid Kegelid on liikunud ka ordu aladele. 1419. aasta 21. veebruari kirjas Liivi ordumeistrilt Saksa ordu kõrgmeistrile on mainitud orduvasalli Brun Kegeli seoses Võnnu foogtkonna läänistustega.

Samas ei saa õigeks pidada oletust, et Kegeilte suguvõsa lahkus 14. sajandi lõpus in corpore Eestimaalt. Clawes van Kegheli on mainitud perioodil 1380–1390 Tallinna turberaamatus. Clawes oli abielus Aelgud Parenbekega, mis viitab Kegelite headele suhetele mõjuka kohaliku päritolu vasallisuguvõsaga. Rüütel Bertramus de Parenbeke oli 1343. aastal Taani kuninga asehalduri asetäitja Tallinnas ja üks Jüriöö ülestõusu organisaatoritest. Järgmisse generatsiooni kuulunud samanimelise Clawes Kegeli kohta on 1415. aastal mainitud kui endist majaomanikku Riia linnas. 1447. aastal on Claewes olnud maaomanikust vasall Harjumaal. 1442. aastal on Tallinna turberaamatus mainitud Peter Kegelit, kuid tema puhul võis tegu olla ka Keilas külast pärit isikuga. Nicolaus Kegel on olnud 1454. aastal preester Tallinnas.

Teadaolevalt ostis 15. mail 1453 Diedrick Kegele koos abikaasaga Ewolt Patkulilt 4350 Riia marga eest Võnnu maakonnas asuva Kegeli-nimelise mõisa ja küla koos maade ja elanikega ning sinna kuulva veskiga. Seda tehingut on oma allkirjade ja pitseritega tunnistanud rüütel Jürgen Parzeval ja Jürgen Uxküll. Uue elu alus Lätimaal oli sellega loodud.

Seevastu Eestimaal suguvõsa käekäik enam hästi ei käinud. 1443. aastal on Hans Kegel koos naise ja lastega surnud Paides. Samuti on surnud Uus-Pärnus nende tütar Margaretha. 19. jaanuaril 1443 on Uus-Pärnu bürgermeister Heinrich Rodendorp kinnitanud pärandi üleminekut Hans Kegeli õele Wendelile, kes oli abielus Saare-Lääne piiskopkonna vasalli Hinrich Tulega. Hansu ja tema laste surmaga hääbus suguvõsa liin Eestimaal.

On teada, et Kegelid on nime andnud Volmari kreisis Rubene kihelkonnas (tänapäeval Kocēni piirkonnas) asunud Ķieģeļi mõisale (Ķieģeļmuiža).^[1][6][7]

Viited

1. Endel Varep. "Keila" – "Harju rajoonis. Artiklite kogumik". Tallinn, 1974. Lk 351–352.
2. Keskaegne linnus. Linnuse voldik. Harjumaa Muuseum.
3. Paul Johansen (1933). Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Reval. lk 865.
4. Andres Parve (Harju Elu, nr. 33, 21 august 2015). "Kegelite vasallisuguvõsast ja läänikorrast Liivimaal". {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
5. Oskar Stavenhagen (1907). Akten und Recesse der livländischen Ständetage. Bd. 1, (1304-1460). Lfg. 1. S 79. Riga.
6. Aivar Põldvee (1990). "Kilde Keila ajaloost". – "Harjumaa ja harjulased". Koostaja Ahto Kaljusaar. Tallinn: Perioodika. Lk 17.
7. Heinrich von Hagemeister. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, 1. köide Google Books.

.