Meeskohus

Meeskohus (saksa keeles Manngericht) ehk vasallikohus oli Eestimaal ja Liivimaal tegutsenud kohtuasutus.

Aastal 1315 said Harju-Viru vasallid nn Valdemar-Eriku lääniõiguse. Just siis anti osale vasallidest – vasallikohtu liikmetele (iudex vasallorum; Mannsrichter) – kaelakohtuõigus, st õigus rakendada surmanuhtlust. Selline õigus oli Lääne-Euroopas ainult maahärradel ehk kõrgematel läänivaldajatel, mitte aga tavalistel rüütlitel.

Vasallikohtud loodi Harju-Virus kohe pärast Valdemar-Eriku lääniõiguse andmist 1315, Riia peapiiskopkonnas 1356, Tartu piiskopkonnas 1409 ja Saare-Lääne piiskopkonnas 1445^[1]. Saksa ordu Liivi haru territooriumil loodi teadaolevalt vasallikohtud 1459 Järvamaal, 1471 Kuramaal ning 16. sajandi algul Võnnus^[2].

Meeskohus arutas algselt ainult vasallide ja rüütlite süütegusid. Kuna maahärra ei saanud vasallide üle kohut mõista, esindas selliste süütegude arutamisel meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasalkonda.

Meeskohtu kompetentsi kuulusid esialgu maakonna vabade elanike tsiviilasjad. Rootsi ajal, 1630. aasta reform laiendas meeskohtu pädevust ning meeskohtule anti menetlemiseks esimese instantsina talupoegade kriminaalasjad. Alates 1636. aastast hakkas kohtuliikmeid (meeskohtunik ja kaks kaasistujat) valima kohalik rüütelkond kolmeks aastaks. Esimese astme kohtutes, meeskohtus oli ametis kohtunik, kaks assessorit ja notar (sekretär). Kohtunikeks olid rüütelkonda kuuluvad pärusmõisnikud, Eestimaal olid mõlemad assessorid mõisnike hulgast^[3].

Aastatel 1653 ja 1664 anti osa aadlike tsiviilasju ülemmaakohtu kompetentsi. Meeskohtute lahendada jäid piiritülid, võla-, konkursi- ja pärandinõuded, kinnis- ja vallasvara müügi asjad ning talupoegade ja mitteaadlike kriminaalasjad. Meeskohtute otsused kinnitas ülemmaakohus.

Tallinna ja Riia asehalduskorra ajal aastatel 1783–1797 tegutsesid meeskohtute asemel kreisikohtud ja alammaakohtud.

Pärast meeskohtute likvideerimist 1889. aastal läksid meeskohtute funktsioonid edasi Vene Eestimaa kubermangu rahukohtutele ja ringkonnakohtutele.

Eestimaa meeskohtud

Meeskohtud tegutsesid Eestimaal kuni 20. novembrini 1889.

• Harju meeskohus (Harrisches Manngericht, Гарриенский мангерихт), 1618–1783, 1797–1860
• Lääne meeskohus (Wieksches Manngericht, Викский мангерихт), 1634–1783, 1797–1890
• Viru-Järva meeskohus (Wier- und Jerwisches Manngericht, Вир-Ервенский мангерихт), 1517–1783, 1797–1889

Liivimaa meeskohtud

Meeskohtud tegutsesid Vana-Liivimaal kuni 16. sajandi lõpuni, mil nad reformiti maakohtuteks.

Viited

1. Oskar Stavenhagen (1907). Akten und Recesse der livländischen Ständetage. Bd. 1, (1304-1460). Lfg. 1. Riga: J. Deubner. Lk 79.
2. Samas lk 85.
3. Arvo Tering. Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul, "Keel ja Kirjandus" 1982, nr. 11, lk 592