Kaaliumtsüaniid
keemiline ühend From Wikipedia, the free encyclopedia
keemiline ühend From Wikipedia, the free encyclopedia
Kaaliumtsüaniid (keemilise valemiga KCN; kõnekeeles ka tsüaankaalium) on värvuseta, vees väga hästi lahustuv (41,7%, 25 °C) kristalne aine[1].
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2017) |
| Kaaliumtsüaniid | |
|---|---|
 Kaaliumtsüaniid | |
| Üldised omadused | |
| Keemiline valem | KCN |
| Välimus | valge tahke kristall |
| Füüsikalised omadused | |
| Molekuli mass | 65,12 amü |
| Sulamistemperatuur | 907,65 K (634,5 °C) |
| Keemistemperatuur | 1898,15 K (1625 °C) |
| Tihedus | 1,52 kg/m³ |
| Lahustuvus |
vees: 71,6 g/100 ml (25 °C) 100 g/100 ml (100 °C) |
| Ohutus | |
| Suukaudne manustamine | neelamisel või sissehingamisel surmav |
| Nahk | nahaga kokkupuutel surmav |
| Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi. | |
Kaaliumtsüaniidi peamised kasutusalad on kulla kaevandamine ja orgaaniliste ainete süntees, vähemal määral ka kullassepatööd.
Kaaliumtsüaniid, näiteks kapslites, leiab rakendust nii pealesunnitud kui ka vabatahtlike enesetappude sooritamisel.
Pikemalt artiklis TsüaniidimürgistusKaaliumtsüaniid on tugev rakuhingamise inhibiitor, mis toimib mitokondrite tsütokroomoksüdaasile, blokeerides oksüdatiivse fosforüülumise. Nii ei saa organism toitainete oksüdeerimise abil energiat toota. Anaeroobse ainevahetuse tõttu tekib piimhappeatsidoos.
Kaaliumtsüaniid eraldab hüdrolüüsil või reaktsioonil happega mõrumandlilõhnalist sinihapet.
Äge tsüaniidimürgistus tekitab kõigepealt nahapunetuse, sest koed ei saa verehapnikku kasutada. Kaaliumtsüaniid ja naatriumtsüaniid mõjuvad ühtemoodi. Mürgistuse sümptomid ilmnevad tavaliselt mõni minut pärast aine allaneelamist: kannatanu kaotab teadvuse ning lõpuks saabub ajusurm ajuhüpoksia tagajärjel. Võib esineda krampe.
Kaaliumtsüaniidi letaalne doos on 200–300 mg[2]. Aine mürgisus pärast allaneelamist sõltub mao happesusest, sest selleks, et tekiks surmav sinihape, peab kaaliumtsüaniid reageerima mõne happega. Grigori Rasputin elas koogile ja veinile lisatud kaaliumtsüaniidiga mürgitamise üle[3] võib-olla sellepärast, et tema mao happesus oli ebatavaliselt väike[4].
Kaaliumtsüaniidi abil on tapetud või enesetapu teinud mitmed tuntud inimesed, sealhulgas Noor-Bosnia liikmed ja Kolmanda Riigi tegelased Adolf Hitler[5], Erwin Rommel, Eva Braun, Joseph Goebbels, Heinrich Himmler ja Hermann Göring, Teise maailmasõja aegsed Special Air Service'i agendid (spetsiaalsete enesetapupillide abiga), Alan Turing, Wallace Carothers, Viktor Meyer[6], Peoples Temple'i enesetaputegijad, Gustav Wied, Rajiv Gandhi mõrva korraldanud LTTE liikmed ja Jason Altom.
Kaaliumtsüaniidi on kasutatud ka hukkamisvahendina, sealhulgas ka Eestis.[7]
Kutselised entomoloogid kasutavad kaaliumtsüaniidi surmamispurkides. Putukad surevad sellises purgis kaaliumtsüaniidist eralduva sinihappegaasi tõttu kiiresti ja kristalliline tsüaniid säilib purgis aastaid.[8]
Kaaliumtsüaniidi saab kahjutuks teha vesinikperoksiidiga või naatriumhüpokloriti lahusega. Nende abil hoitakse ära sinihappe moodustumine[9]:
Kaaliumtsüaniidikapsleid on ajaloo jooksul korduvalt kasutatud inimesele surmava mürgistuse tekitamisel. Kaaliumtsüaniidikapslid olid Saksamaal 1944. aastal umbes 30 mm pikkused ja läbimõõduga 10 mm. Kaaliumtsüaniidikapsli kest oli messingist ja klaaskapslit kattis parafiinikiht.
Surmav annus kaaliumtsüaniidi on 2,857 mg kehakaalu 1 kg kohta (Neumann ja Eberle, 164:2013[10]).
Kaaliumtsüniidikapsleid jagati Hitleri punkris tõenäoliselt sõja viimastel päevadel. Kaaliumtsüaniidikapslid olid toimeaine erineva sisaldusega ja olenevalt au- või teenistusastmest jagati igale isikule 700–1000 mg kaaliumtsüaniidi.
Erwin Rommel (surnud 14. oktoobril 1944) oli Saksamaa sõjaväelane, kindralfeldmarssal, kes lõpetas oma elu kaaliumtsüaniidiga.[11]
Kolmanda riigi propagandaminister Joseph Goebbels ja tema naine Magda Goebbels lasksid oma lapsed surmata 1. mail 1945 kaaliumtsüaniidi abil, ema lasi pärast kella viit oma lastele kakaod pakkuda, millesse oli segatud unerohtu. SS-laste hambaarst Helmut Kunz tegi neile morfiinisüsti. Kui lapsed olid sügavalt uinunud, murdis Hitleri saatearst Ludwig Stumpfegger (11. juuli 1910 München – 2. mai 1945) kaaliumtsüaniidi ampullidel tipud maha ning tilgutas surmava vedeliku lastele suhu.[11][12]
Ka Ludwig Stumpfegger suri kaaliumtsüaniidi läbi.
Saksamaa poliitik ja SS-i juht Heinrich Himmler (surnud 23. mail 1945 Lüneburgis) lõpetas oma elu sama mürgiga.[11]
Riigimarssal Hermann Göring mõisteti Nürnbergi tribunali otsusega poomissurma. Ööl enne kohtuotsuse täideviimist, teiste allikate kohaselt tund enne poomisele viimist, hammustas ta suus katki kaaliumtsüaniidikapsli ja suri sekunditega.[13]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
