Hiiu-Kärdla kalevivabrik (saksa keeles Dago-Kertelsche Tuchfabrik) oli Eesti vanemaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid, mis tegutses Hiiumaal Kärdlas aastail 18291940, kuni ettevõtte natsionaliseerimiseni Eesti NSV võimude poolt.

Vabriku nimi

Pärast vabriku asutamist töötas ettevõte aastatel 1829–1874 nime K. u. E. Ungern-Sternberg all. 1874. aastal muudeti kalevivabrik osaühisuseks Dago-Kertelsche Tuchfabrik. 1918. aastal nimetati ettevõte Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisuseks. 1934. aastal nimetati ettevõte Hiiu-Kärdla kalevivabriku osaühisus K. ja E. Ungern-Sternberg ja 1937. aastal Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisuseks.

Thumb
Kalevivabriku elamu (kultuurimälestis nr 23579[1]) Kärdlas Vabrikuväljak 2
Thumb
Kalevivabriku elamu (kultuurimälestis nr 23580[2]) Kärdlas Vabrikuväljak 2a
Thumb
Kalevivabriku elamu (kultuurimälestis nr 23581[3]) Kärdlas Vabrikuväljak 4
Thumb
Kalevivabriku elamu kelder (kultuurimälestis nr 23582[4]) Kärdlas Vabrikuväljak 4
Thumb
Kalevivabriku elamu (kultuurimälestis nr 23583[5]) Kärdlas Vabrikuväljak 6. Selles majas tegutses pikka aega Rudolf Tobiase nimeline Kärdla Muusikakool

1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti[6] Riigivolikogu otsusega pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimisest ning Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 17. detsembri 1940. aasta otsusega nimetati Hiiu-Kärdla kalevivabrik ümber käitiseks Hiiu-Tekstiil.

Kalevivabrik

Kalevivabrik asutati 1829. aastal kohaliku meriinovilla töötlemiseks Ungern-Sternbergide suguvõsast Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergi ja Eduard von Ungern-Sternbergi poolt Hiiumaal Suuremõisas Tallinna kaubamaja Clayhills & Co finantstoel. Enne seda sunniti Kärdla piirkonnas asunud rootslased teopäevade ja maksude suurendamisega Kärdla aladelt lahkuma. Kärdlas olnud 32st rootslaste talust jäi alles viis, lahkujate uuteks elukohtadeks said Vormsi saar, Noarootsi, Riguldi ja Haapsalu. Rootslaste Kärdla asemele rajasid Ungern-Sternbergid Kärdla karjamõisa.

1830. aastal kolis vabrik Kärdlasse, kus 1830. aastal töötas 210 töölist, 1833. aastal oli vabriku arvel 277 hinge, neist 10 inimest mandrilt. 1845. aastal töötas kalevivabrikus kaks auru jõul töötavat nn hunti (masinad, mida kasutati villa kohestamiseks, ühtlustamiseks ning lisandite ja ketruseks kõlbmatute kiudude eraldamiseks), 15 kraasimismasinat, 2 eelketrajat, 19 inim- ja 20 auru jõul töötavat ketrusmasinat ning vanutus- ja viimistlusmasinad. Töölisi oli vabrikus koos meistritega 460 inimest. 1858. aastal oli Kärdla vabriku all juba 783 hinge ja peale selle Kärdla mõisa all 182 hinge, seega kokku 965 inimest[7].

1835. aastal eraldati vabrikule ruutverst maad Kärdla (vabriku)valla (Kärdla mõis) moodustamiseks ning määrati vabriku direktoriks Kärdla parun Robert Eginhard von Ungern-Sternberg, kes oli kuni oma surmani 1898. aastal vabriku direktor.

Vabriku toodanguks oli lisaks kalevile ka lõng. Toodangust umbes pool turustati Balti kubermangudes, ülejäänud osa Peterburis, Moskvas, Ukrainas ja Soomes.

1870. aastal toimus vabrikus tulekahju ja vabrik põles maha, vabrik ehitati uuesti üles ja kolm aastat hiljem jätkati tootmist aga juba uues hoones. 1874. aastal muudeti vabrik aktsiaseltsiks, mida juhtis peadirektor. Sageli oli selleks Ernst Otto Adam von Ungern-Sternberg (1850–1928).

1908. aastal sattus Kärdla kalevivabrik majandusraskustesse ja anti rendile osaühingule Narva Kalevivabrik, vabriku direktoriks määrati Theodor Viktor Peltzer ja vabrikus algas Peltzerite ajajärk, mis kestis kuni vabriku tegevuse lõpuni.

1915. aastal evakueeriti vabrik osaliselt Venemaale. 1920. aastal toimus esimene aktsionäride koosolek pärast Esimest maailmasõda ja vabrikudirektoriks määrati Hans Peltzer (07.04.1891–??), kes oli Theodor Viktor Peltzeri vanaonu poeg. 19201930. aastail tööstus kiratses. Nõukogude okupatsiooniga vabrik riigistati, vabriku nimeks sai Hiiu Tekstiil ning seda juhtis Peet Hollak.

Vabriku-, jahu-, villa- ja saeveski hooned süüdati punaarmeelaste poolt 1941. aasta 15. oktoobril ja hävisid. Kärdlas on säilinud vabrikuametnike elamuid ja vanu töölismaju.

Kalevivabriku elamud

1844. aastal hakkas vabriku asutaja pojapoeg Robert Eginhard von Ungern-Sternberg (1813–1898) kalevivabriku töölistele majade ehitamiseks laenu andma ning sellest ajast kujunes Kärdla välisilme teistest toonastest Eesti tööstusasulatest erinevaks, seal asusid töölisbarakkide asemel väikesed eramajad tillukestel kruntidel. neljakorruseline kalevivabrik asus vabrikuhoovi lõunaservas Nuutri jõe kaldal. Kärdla kalevivabrikukompleksi südamik moodustas tänase Kärdla Vabrikuväljaku. Vabrikuõue lääneserva sulges vabrikudirektori maja – praegune Pikk Maja, kus asub Hiiumaa Muuseum. Väljaku põhjaservas on tänaseni säilinud 4 ühekorruselist puust eramut ehk meistrite maja vabriku kõrgematele ametnikele, majade juures olid suured aiad. Vabrikuväljaku idaservas asus 1970. aastate lõpuni sammastega maja ehk Suvemõis. Kalevivabriku algusaastatel oli see vabriku direktori maja.

Tööliste arv

  • aastal 1845 – 450,
  • aastal 1913 – 600,
  • aastal 1917 – 448[8],
  • aastatel 1920–1930 – 300–400.

Kalevivabriku majad Kärdlas

Vaata ka

Thumb
Kärdla kalevivabriku monument (skulptor Mati Karmin, 1985)

Viited

Välislingid

Wikiwand in your browser!

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.

Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.