From Wikipedia, the free encyclopedia
Narva kalevivabrik (ka: Narva Kalevi Manufaktuur) oli aastatel 1819–1944 Narvas töötanud tekstiilivabrik[1]. Vabrik töötas Narva kose jõul ja oli suurtööstuse esimeseks esindajaks Eestis. Vabrik hävis Teises maailmasõjas[1].
| Narva kalevivabrik | |
|---|---|
| Asutatud | 1819 |
| Asutajad | Paul Momma |
| Tegevus lõpetatud | 1944 |
| Valdkonnad | Tekstiilitööstus |
1820. aasta[2] paiku asutas kaupmees Paul Momma Narva kalevivabriku, 1829. aastal kasutati vabrikus 30 kudumistelge, tööliste arv ulatus 133-ni, toodanguks oli 30 000 arssinat kalevit ja 1800 baikatekki[3]. 1834. aastal ostis Paul Momma Cramerite Axelmühle nime kandnud maatüki Narva jõe paremal kaldal[1] ning ehitas sinna kaheksa ketramismasinaga kalevibariku, kus töötas algul 100, aga üsna pea juba 400 töölist.
1836. aastal muutis omanik vabriku aktsiaseltsiks Narovskaja Manufaktura (saksa k. „Narowa-Manufaktur-Compagnie" AG), mille omanikeringi kuulusid[4] Venemaa välisminister (riigikantsler) krahv Karl Robert Nesselrode ja Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei III osakonna ülem kindral krahv Alexander von Benckendorff, Peterburi pankurist parun Ludwig von Stieglitz (1779–1843) ja härrad Carl Meisner ning Narvast pärit Peterburis tegutsenud kaupmees Benedict Cramer[5].
1845. aastal läks vabrik pankrotti ja selle omandas[6] Peterburi suurärimees parun Alexander von Stieglitz. Vabrik ehitati ümber ning laiendati ja parun usaldas selle juhtimise Napoléon Peltzerile,[7] kes juhatas vabrikut kuni 1860. aastani. Siis võttis ameti üle tema poeg Eduard Peltzer, kes juhtis 1873. aastast vabrikut koos oma venna dr. Robert Peltzeriga[8]. A. von Stieglitz pärandas kalevivabriku Polovtsovile, kelle käest läks see Peltzerite omandusse.[9] 1880. aastast kandis vabrik Narva Kalevivabriku (saksa keeles Narva Tuchmanufactur, vene keeles Нарвская Суконная Мануфактура) ühisuse nime.[4]
Vabrik varustas kaleviga Venemaad ja Bulgaariat. Esimese maailmasõja ajal tuli vabrikul valitsuse korraldusel lõpetada riikliku tellimusena sõjaväelaste ja ametnikkude peenkalevist vormiriiete tootmine ning orienteeruda ümber jämedamakoelise sõdurikalevi valmistamisele, mis nõudis masinate väljavahetamist. Kaotanud sõjas suure osa oma töövahendeist ja ühtlasi Venemaa suure turu, alustas Narva Kalevivabrik Eesti riikliku iseseisvuse algusega ülesehitustööd. Vabriku juhina jätkas 1873. aastast seda tööd teinud Robert Peltzer ja tema poeg Rudolf Pelzer, parim toonane kalevitööstuse asjatundja Eestis.[4]
Vabrik asus küll Narvas, kuid hulgimüük ja ladu asusid Tallinnas, kus vabriku esindaja ja kohapealne direktor oli hr Menning. Lisaks olid Narva Kalevi Manufaktuuril alalised esindused Helsingis, Stockholmis, Oslos, Kopenhaagenis, Riias, Kaunases, Berliinis, Londonis, Viinis, Budapestis, Sofias, Galatzis, Belgradis, Konstantinoopolis, Ateenas ja Shanghais, kuhu vabrik oma tooteid eksportis.[4] Näiteks 1913. aastal toodeti 405 000 m kalevit, 1930. aastate lõpus aga kuni 240 000 m kalevit aastas[1].
Ülemaailmse majanduskriisi ajal hakati Eestisse sisse vedama soodsa hinnaga kangaid rikastest ja vanadest Lääne-Euroopa suurtekstiilitööstuse maadest. Tänu impordipiirangutele õnnestus vabrikul siiski tegutsema jääda, keskenduti moekaupadele, näiteks kleidiriide valmistamisele ning kaitseväe ja mitmete ametkondade vormiriidega varustamisele.[4]
1930. aastate keskel töötas Narva Kalevivabrikus kokku umbes 640 ametnikku ja töölist.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
