From Wikipedia, the free encyclopedia
Angela Isadora Duncan (26. mai 1877 või 27. mai 1878 – 14. september 1927) oli Ameerika Ühendriikide tantsija, kes pani aluse moderntantsule.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
| Angela Isadora Duncan | |
|---|---|
 | |
| Sündinud | 26. mai 1877 |
| Surnud | 14. september 1927 |
| Kunstivool | moderntants |
Ta sündis ja kasvas üles USA California osariigis, kuid töötas peamiselt Lääne-Euroopas ja Nõukogude Liidus. Ta suri 50-aastaselt Prantsusmaal.[1]
Isadora Duncan sündis Ameerikas San Franciscos. Ta isa Joseph Charles Duncan (1819–1898) oli kunstihuviline pankur ja mäeinsener. Ema oli Mary Isadora Gray (1849–1922). Tal olid vennad Augustin Duncan ja Raymond Duncan ning õde Elizabeth Duncan, kes oli samuti tantsija. Isadora oli pere lastest noorim.[2][3] Peagi pärast Isadora sündi avastati, et isa oli hangeldanud börsil rahaga, mille oli omastanud kahest pangast, mida aitas asutada. Isa ei mõistetud küll vangi, kuid Duncani ema lahutas isast truudusetuse ja börsiskandaali tõttu ning pere elas edaspidi vaesuse piiril.[4]
Vanemate abielulahutuse järel[5] kolis Isadora ema koos lastega USA California osariigi Oaklandi linna, kus ta töötas õmbleja ja klaveriõpetajana. Kuueaastaselt läks Isadora kooli, kuid katkestas õpingud kümneaastaselt, kuna pidas kooli piiravaks.[4] Californias kehtis sel ajal kuni 14-aastaste laste koolikohustus.[6] Teismeeas teenis Isadora koos vendade ja õega perele raha ümbruskonna lastele tantsimist õpetades.[4]
1896. aastal liitus Duncan New Yorgis tegutseva Augustin Daly teatritrupiga, kuid tüdines peagi näitekunstist ja teatri hierarhilisest keskkonnast.[7]
Duncani isa hukkus koos oma kolmanda abikaasa ja nende ühise tütrega 1898. aastal, kui Suurbritannia aurik SS Mohegan Cornwalli ranniku lähedal karile jooksis.[8]
.jpg)
Duncan lähenes tantsukunstile uudselt juba teismeeas, kui andis tantsutunde, kus "järgis fantaasiat ja improviseeris, õpetades mistahes ilusaid asju, mis pähe tulid".[9] Huvi reisimise vastu viis ta Chicagosse, kus ta kandideeris mitmesse teatritruppi ja pääses lõpuks Augustin Daly New Yorgis tegutsevasse truppi. Duncani ainulaadne nägemus tantsust ei sobinud aga kokku teatritruppide esitatud pantomiimidega, mis olid sel ajal menukad.[10] New Yorgis õppis Duncan Marie Bonfanti juhendamisel põgusalt balletti, kuid pettus selles peagi.
Duncan tundis Ameerikas, et on õnnetu ja teda ei hinnata piisavalt, mistõttu kolis ta 1898. aastal Londonisse, kus hakkas esinema jõukate inimeste salongides. Tantsimiseks ammutas ta inspiratsiooni Briti muuseumis eksponeeritud Kreeka vaasidest ja bareljeefidest.[11] Esinemistest saadud tulu eest rentis Duncan stuudio, kus ta sai oma kunsti arendada ja luua suure lava jaoks sobilikke etendusi.[12] Londonist reisis ta edasi Pariisi, kus teda inspireerisid Louvre'i muuseum ja 1900. aasta Pariisi maailmanäitus.[13]
1902. aastal kutsus Loie Fuller Duncani endaga turneele. Duncan lõi oma uudse tehnika abil uusi tantsuetendusi,[14] mis rõhutasid vastupidi traditsioonilise balleti jäikusele loomulikku liikumist.[15] Suurema osa edaspidisest elust veetis Duncan mööda Euroopat ja Ameerikat reisides ja esinedes.[16] Hoolimata kriitikute kõhklevast vastuvõtust sai Duncan oma eristuva stiiliga üsna menukaks. Ta sai inspiratsiooni paljude kunstnike loomingust, näiteks Antoine Bourdelle, Dame Laura Knight, Auguste Rodin, Arnold Rönnebeck, André Dunoyer de Segonzac ja Abraham Walkowitz.[17]
Duncanile ei meeldinud avaliku esinemise juurde käiv äriline pool, näiteks turneed ja lepingud, sest tundis, et need takistasid tema tegelikku eesmärki, milleks oli ilu loomine ja noorte harimine. Et oma eesmärki täita, avas ta koole, et õpetada noortele naistele oma tantsufilosoofiat. Esimene asutati 1904. aastal Saksamaal Grunewaldis. Sellest asutusest sai alguse Duncani protežeedest koosnev Isadorablesi trupp (Anna, Maria-Theresa, Irma, Liesel, Gretel ja Erika[18])[19] 1919. aastal lapsendas Duncan kõik kuus tüdrukut ja nad said tema perekonnanime.[20] Kui Duncan oli Saksamaal olnud umbes 10 aastat, asutas ta Pariisis tantsukooli, mis küll suleti peagi I maailmasõja puhkemise tõttu.[21]
1914. aastal kolis Duncan Ameerika Ühendriikidesse New Yorki ja viis oma kooli sinna üle. Koolil oli kasutada Manhattanil asuv elamu ja selle lähedal asuv stuudio.[22] Investeerimispanga Kuhn, Loeb & Co. juht Otto Kahn andis Duncanile etenduste ja lavastuste jaoks kasutada moodsa Century Theatre'i. Duncan lavastas muu hulgas "Kuningas Oidipuse" etenduse, kus esinesid pea kõik Duncani kaaskondlased ja sõbrad.[23] New Yorgis veedetud aja jooksul poseeris Duncan korduvalt fotograaf Arnold Genthele.
1921. aastal kolis Duncan Moskvasse, kus avas Nõukogude Liidu poliitiku Leonid Krassini ettepanekul tantsukooli.[24] Kui Nõukogude Liidu valitsus ei pidanud kinni lubadusest Duncanit toetada, naasis ta Läände ja jättis kooli oma protežee Irma juhtida.[25]
1927. aasta 14. septembri õhtul sõitis Duncan kaassõitjana Prantsusmaal Nizzas Benoît Falchettole kuulunud Amilcar CGSS-i autos. Duncanil oli kaelas kunstnik Roman Chatovi kavandatud pikk ja lendlev käsitsi maalitud siidsall.[26]
Sõidu ajal takerdus siidsall auto rataste ja tagatelje ümber ning tõmbas Duncani autost välja. Duncan murdis kaela ja suri.[1] Desti viis Duncani haiglasse, kus polnud teha muud kui ta surnuks tunnistada.[26]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
