Ida-Alpide slaavi asustus

Ida-Alpide piirkonna asustamine varaslaavlaste poolt toimus 6.–8. sajandil. See oli osa varaslaavlaste lõunasuunalisest laienemisest, mille tulemuseks oli lõunaslaavi rühma kujunemine ja lõppkokkuvõttes tänapäeva sloveenide etnogenees. Seotud Ida-Alpide territooriumid hõlmavad tänapäeva Sloveenia, Ida-Friuli ja suur osa tänapäeva Austriast (Kärnten, Steiermark, Ida-Tirool, Alam-Austria ja Ülem-Austria).

Ajalooline taust

 Pikemalt artiklites Varaslaavlased ja Slaavi ränne Balkanile

Slaavlaste ränne oma kodumaalt algas laias laastus 4. sajandi lõpust 5. sajandi alguseni, kui germaanlased hakkasid liikuma Rooma riigi territooriumile. Rändeid ergutas hunnide saabumine Ida-Euroopasse. Seejärel võitlesid germaanlased kontrolli eest laguneva Rooma riigi idaosa territooriumite üle. Slaavi hõimud olid osa erinevatest hõimuliitudest germaani (langobardid, gepiidid) ja euraasia (avaarid, bulgaarid) rahvastega.

Tõendid

Valdav vaade Ida-Alpide slaavi asustusele põhineb peamiselt arheoloogilistest jäänustest saadud tõenditel (millest paljud on avastatud ulatusliku maantee-ehituse tõttu 1991. aasta järgses Sloveenias), etnograafilistel jälgedel (maa-asustuse ja maaharimise mustrid), samuti ajaloolise lingvistika (sealhulgas toponüümide) tuvastamisel. Pealegi kinnitavad seda täielikult suhteliselt vähesed kättesaadavad kaasaegsed mainimised ja varased ajalooallikad (nagu Paulus Diaconuse "Historia Langobardorum" või paavst Gregorius I kirjad). Teine oluline tõend slaavlaste edasiliikumisest on iidsete kristlike piiskopkondade järkjärguline langus vastavates piirkondades. Alpislaavlased, sealhulgas karantaanialased, pärinesid peamiselt Praha-Kortšaki kultuuri slaavlastest. 10. sajandil mõjutas neid oluliselt Pannoonia slaavlaste Bijelo Brdo kultuur.

Asustuse etapid

Slaavi territooriumite piirid kuningas Samo valitsemise ajal 631. aastal

Slaavi asustuse esimene etapp Ida-Alpide piirkonnas on dateeritud u 550. aastasse ja pärineb tänapäeva Morava piirkonnast (s.o lääneslaavi keelt kõnelev haru). Sealt liikusid slaavi rahvad lõuna suunas endise Rooma Noricumi provintsi territooriumile (tänapäeva Ülem- ja Alam-Austria piirkonnad). Järgnevalt edenesid nad piki alpijõgede orge Karawankide mäestiku suunas ja Poetovio (tänapäeva Ptuj) asula suunas, kus kohaliku piiskopkonna allakäik on registreeritud enne 577. aastat.

Slaavi asustuse teine etapp tuli lõunast ja toimus pärast langobardide taandumist Põhja-Itaaliasse 568. aastal. Langobardid sõlmisid lepingu loobutud territooriumi loovutamisest oma uutele liitlastele avaaridele, kes sel ajal olid slaavlaste isandad. Avaarid ilmusid Euroopasse esmakordselt 560. aasta paiku, kui nad jõudsid Doonau alamjooksule. 567. aastal võitsid avaarid ja langobardid üheskoos gepiide. Pärast langobardide Itaaliasse kolimist 568. aastal said avaaridest nii Kesk-Doonau madaliku (mille nad olid vallutanud 582. aastaks) kui ka külgneva Ida-Alpide piirkonna nominaalsed valitsejad. Slaavi-avaari edenemine Ida-Alpide suunas on jälgitav Aquileia metropoliitkiriku sinodiaruannete põhjal, mis räägivad iidsete piiskopkondade (Emona, Celeia, Poetovio, Aguntum, Teurnia, Virunum, Scarabantia) langusest vastavas piirkonnas. 588. aastal jõudsid slaavlased Sava jõe ülemjooksu piirkonda ja 591. aastal saabusid nad Drava ülemjooksu piirkonda, kus nad võitlesid varsti baierlastega, keda juhtis kuningas Tassilo I. 592. aastal võitsid baierlased, kuid 595. aastal saavutas slaavi-avaari armee võidu ja kindlustas seega frankide ja avaaride territooriumite vahelise piiri. Aastatel 599–600 tungisid slaavlased läbi Istria ja Karsti piirkonna Itaalia suunas.

Saksa kolonisatsiooni tõttu Austrias asustasid slaavlased 600. aasta ja 8. sajandi vahel kogu Krasi ja Gaili oru. Sealt tungisid nad Friulisse Val Canales ja kõrvalorgudesse (Dogna, Val Raccolana, Val Resia), liikudes isegi Degano, Buti ja Tagliamento jõe orgudesse. Teised alad, kust slaavlased tungisid, olid Isonzo ja Vipava jõe orud, kuhu nad sisenesid 8. sajandil. Sellesse piirkonda olid nad ilmunud juba 600. aasta alguses toimunud slaavi-avari rüüsteretkede ajal. Lõpuks olid slaavi jõukude poolt põhjustatud rüüsteretked ja kokkupõrked Torre ja Natisone jõe orgudes kuni 720. aastani. Slaavlaste katse tungida vägivaldselt lääne suunas lõppes tõenäoliselt pärast seda, kui nad langobardididelt 720. aastal Laurianas lüüa said. Seejärel kutsusid Aquileia patriarhid slaavi asunikke asustama Kesk- ja Alam-Friuli alasid Livenza jõeni, mis olid laastatud madjarite sissetungides.

Avaaride domineerimine slaavlaste üle kestis kuni 620. aastate keskpaigani. 623. aastal mässasid slaavlased frangi kaupmehe Samo juhtimisel avaaride vastu. 626. aastal said avaarid Konstantinoopoli all lõplikult lüüa, pärast mida sai Samo esimese ajalooliselt teadaoleva slaavi riigikorra, Samo hõimuliidu valitsejaks, mis kestis kuni tema surmani 658. aastal. Seejärel tekkis 660. aasta paiku väiksem slaavi vürstkond, tuntud kui Karantaania, ja liideti 745. aastal Frangi riigiga.

Slaavlased ja algne elanikkond

Pärast asumist Ida-Alpide piirkonda allutasid slaavlased algse romaniseerunud elanikkonna, kes oli elanud endise Noricumi provintsi territooriumil ja selle linnades. Hilisantiigis vältis algne elanikkond slaavi asunikke, kolides kaugetesse ja kõrgetesse kohtadesse, tavaliselt mägedesse, kuhu nad ehitasid kindlustusi; sellised näited on Ajdna Karawankide mägedes ja Rifnik tänapäeva Celje lähedal. Kuid hiljutised arheoloogilised uuringud näitavad, et isegi mõned hästikindlustatud linnad madalamatel aladel suutsid end sissetungijate eest kaitsta. Osa põliselanikkonnast põgenes Itaaliasse ja linnadesse piki Aadria mere rannikut, nende seas Civitas Nova (tänapäeva Novigrad). Slaavlased orjastasid palju põliselanikke (vana slaavi mõiste orjade kohta oli krščenik – 'kristlane', kuna põliselanikud olid kristlased), kuid mõned sulandusid slaavlastega.

Slaavlased nimetasid romaniseerunud pärismaalasi Vlahi või Lahi. Teatud kohanimed tänapäeva Sloveenias, nagu Laško, Laški rovt, Lahovče ja teised, annavad sellest tunnistust. Ka mitmed jõenimed tänapäeva Sloveenias, nagu Sava, Drava, Soča, samuti geograafiline nimi Carniola (sloveeni Kranjska) on võetud kasutusele romaniseerunud pärismaalastelt.

Vaata ka

• Sklaviinid
• Antid