Henry Kissinger

Henry Alfred Kissinger (sündinud Heinz Alfred Kissinger; 27. mai 1923 Fürth, Saksamaa – 29. november 2023 Kent, Connecticut, USA) oli Saksamaa juudi päritolu Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik, Nobeli rahuauhinna laureaat (1973).

Henry Kissinger
56. Ameerika Ühendriikide riigisekretär
Ametiaeg 22. september 1973 – 20. jaanuar 1977
Eelnev	William P. Rogers
Järgnev	Cyrus Vance
8. Ameerika Ühendriikide julgeolekunõunik
Ametiaeg 20. jaanuar 1969 – 3. november 1975
Eelnev	Walt Rostow
Järgnev	Brent Scowcroft
Isikuandmed
Sünninimi	Heinz Alfred Kissinger
Sünniaeg	27. mai 1923 Fürth, Baieri, Weimari vabariik (tänapäeva Saksamaa)
Surmaaeg	29. november 2023 (100-aastaselt) Kent, Connecticut
Erakond	Vabariiklik Partei
Abikaasa	Ann Fleischer (1949–1964) Nancy Maginnes (1974–)
Lapsed	2 last
Alma mater	New Yorgi linnakolledž Lafayette'i kolledž Harvardi ülikool (BA, MA, PhD)
Tunnustus	Nobeli rahuauhind jpm
Autogramm
Sõjaväeline karjäär
Truudusvanne	Ameerika Ühendriigid
Teenistus	Ameerika Ühendriikide armee
Teenistusaeg	1943–1946
Auaste	Seersant
Üksus(ed)	970. vastuluurekorpus
Sõjad/lahingud	Teine maailmasõda
Autasud	Bronze Star

Aastatel 1973–1977 oli ta Ameerika Ühendriikide riigisekretär. Pooldas pingelõdvendust (détente) Nõukogude Liiduga, samas mängis ka juhtrolli suhete taastamisel Hiina RV-ga ja arengut USA-Hiina strateegilise partnerluse suunas (mis tugines mõlema poole ühisele huvile: piirata NSV Liidu mõju maailmas).^[1]

1994. aastal ilmus tema raamat "Diplomaatia", ulatuslik ülevaade diplomaatia ajaloost. Kissinger lähtus rahvusvaheliste suhete realistlikust koolkonnast, keskendudes mõistete "riiklik huvi" ja "reaalpoliitika" arengule. Raamat on saanud selle valdkonna tüvitekstiks.^[2]

Kissinger oli pool sajandit USA kõige mõjukam välispoliitik.^[3] Suurte riikide regionaalpoliitika vaate esindajana jagas ta maailma tugevamate mõjusfäärideks.^[4]

Davosi majandusfoorumil 24. mail 2022 soovitas ta sõja lõpetamise ettekäändel loobuda Ukrainal osadest oma territooriumitest.^[5]

Tunnustus

• 1973 – Nobeli rahuauhind^[6][7]
• 1987 – Karl Suure auhind^[8]
• 2016 – valiti Venemaa Teaduste Akadeemia välisliikmeks^[9]

Viited

1. "Award ceremony speech". Nobel Prize Outreach AB. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. jaanuar 2007. Vaadatud 31. detsembril 2006.
2. "Kissinger's 'Diplomacy'". The New York Times. 1. mai 1994.
3. "TRIP Snap Poll III: Seven Questions on Current Global Issues for International Relations Scholars" (PDF). Lk 9. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 30. november 2023. Vaadatud 30. novembril 2023.
4. Pagliarini, Andre (30. november 2023). "The Banality of Henry Kissinger". NACLA (inglise). Vaadatud 21. jaanuaril 2024.
5. Bilefsky, Dan (24. mai 2022). "Kissinger suggests that Ukraine give up territory to Russia, drawing a backlash". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 21. jaanuaril 2024.
6. "Henry Kissinger – Facts". Nobel Prize Outreach AB (Ameerika inglise). 2024. Vaadatud 21. jaanuaril 2024.
7. Feldman, Burton (2000). The Nobel Prize: A History Of Genius, Controversy, and Prestige. Arcade Publishing. Lk 16. ISBN 978-1-55970-537-0. Two members publicly resigned when the peace prize was awarded to Henry Kissinger and Le Duc Tho in 1973 for a cease-fire in the Vietnam War.
8. "Laureates". www.karlspreis.de. Vaadatud 21. jaanuaril 2024.
9. "Henry Kissinger Elected Member of Russian Academy of Sciences". The Moscow Times (inglise). 28. oktoober 2016. Vaadatud 21. jaanuaril 2024.

Kirjandus

• "Diplomaatia" (Tallinn: Varrak 2000) ISBN 9985-3-0256-7
• Klitzing, Holger (2007). The Nemesis of stability: Henry A. Kissinger's ambivalent relationship with Germany. Mosaic. Trier: WVT, Wiss. Verl. Trier. ISBN 978-3-88476-942-3.

Välislingid

• Koduleht
• Henry Kissinger andmekogus IMDb (inglise)
• Sõnavõtud C-SPANis