Hendrik Lorentz

Hendrik Antoon Lorentz (18. juuli 1853 Arnhem – 4. veebruar 1928 Haarlem) oli hollandi füüsik. Ta pälvis 1902. aastal koos Pieter Zeemaniga Nobeli füüsikaauhinna.

…

Hendrik Lorentz
Sündinud	18. juuli 1853 Arnhem, Holland
Surnud	4. veebruar 1928 (74-aastaselt) Haarlem, Holland
Rahvus	hollandlane
Haridus	Leideni Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	Füüsika
Tuntumad tööd	Lorentzi teisendus Elektromagnetiline kiirgus Lorentzi jõud
Tunnustus	Nobeli füüsikaauhind (1902)

Ta seletas aine kui diskreetsete elektilaengute süsteemi põhilisi elektrilisi, magnetilisi ja optilisi omadusi. Selgitas dielektrilise ja magnetilise läitavuse ja elektrijuhtivuse füüsikalist olemist, esitas Zeemani efekti teoreetilise põhjenduse ja seletas valguse dispersiooni. Esitas 1892. a hüpoteesi kehade lühenemisest nende liikumisel ja 1894. a valemid aja ja ruumikoordinaatide teisendamiseks ühest inertsiaalsüsteemist teise (Lorentzi teisendus); need tööd moodustasid relatiivsusteooria eelastme.^[1]

Tunnustus

• 1895 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
• 1902 – Nobeli füüsikaauhind koos Pieter Zeemaniga
• 1905 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
• 1908 – Rumfordi medal
• 1917 – Franklini medal
• 1918 – Copley medal

Vaata ka

• Lorentzi jõud
• Lorentzi teisendus
• Lorentzi medal