From Wikipedia, the free encyclopedia
Heilongjiang [heilungtsjang] (lihtsustatud hiina kirjas 黑龙江, traditsioonilises hiina kirjas 黑龍江, Heilongjiang (Hēilóngjiāng)) ehk Heilongjiangi provints (黑龙江省, Heilongjiang Sheng (Hēilóngjiāng Shěng)) on Hiina provints riigi kirdenurgas, riigi 1. järgu haldusüksustest kõige põhjapoolsem ja kõige idapoolsem.
 |
See artikkel räägib Hiina provintsist; Heilongjiangi jõe kohta vaata artiklit Amuur |
| Heilongjiangi provints | |
|---|---|
|
hiina 黑龙江省 Heilongjiang Sheng (toonimärkidega: Hēilóngjiāng Shěng) | |
| Pindala: 454 800 km² | |
| Elanikke: 31 850 088 (2020) | |
| Rahvastikutihedus: 70,0 in/km² | |
| Keskus: Harbin | |
 |
Heilongjiang asub Mandžuurias, kuhu Hiina provintsidest kuuluvad veel Jilin ja Liaoning. Piirneb lõunas Jilini provintsiga, läänes Sise-Mongooliaga ning põhjas ja idas Venemaaga. Piir Venemaaga, mille pikkus on üle 3000 km, kulgeb piki Amuuri ja Ussuuri jõge ning läbi Hanka järve. See moodustab suurema osa Hiina ja Venemaa piirist.
Heilongjiang asub pikkuste 121°11' ja 135°05' E vahel ning laiuste 43°26' ja 53°33' N vahel.
Seal asuvad Hiina kõige põhjapoolsem punkt (Mohe maakonnas Amuuri ääres) ja kõige idapoolsem punkt (Amuuri ja Ussuuri jõe ühinemiskoha juures).
Heilongjiangi pindala on 454 800 km². Sellega on ta Hiina Rahvavabariigi 1. järgu haldusüksuste seas 6. kohal. Provints moodustab 4,79% Hiina Rahvavabariigi pindalast. Ametlikult kuulub kaardil triibulisena märgitud ala Sise-Mongooliasse (viidi Heilongjiangi provintsist sinna üle kultuurirevolutsiooni ajal), faktiliselt aga haldab seda Heilongjiangi provintsi Da Hinggan Lingi ringkond. Ilma selle alata on provintsi pindala 432 477 km²[viide?] või 431 767 km²[1]. Provintsi pindalaks on mõnes allikas märgitud 460 000 km²[viide?].
Provintsi keskus ja suurim linn on Harbin, kus elab 5 miljonit inimest.
Provintsi nimi on Amuuri jõe hiinakeelne nimi, mis tähendab 'Musta Draakoni jõge'.
Nime hiinakeelne lühend on 黑 (Hei (Hēi)).
Heilongjiangi reljeef on mitmekesine. 70% provintsi alast on mägine (kõrgus merepinnast 300 meetrist 1780 meetrini), 30% provintsi alast on tasane (kõrgus merepinnast 50–250 m). Loode-, põhja- ja kaguosa on kõrgemad, kirde- ja edelaosa madalamad. Provintsi võib pinnamoe järgi jaotada neljaks vööndiks: Songneni tasandik, Sanjiangi tasandik, kagupoolsed mäed ja põhjapoolsed mäed.
Provintsi loodesoppi ulatub Suur-Hingani mäestiku põhjaosa (Emur Shan (kõrgeim tipp Fengshui Shan, 1398 m) ja Yilehuli Shan).
Suur-Hinganist, mis moodustab piiri Sise-Mongoolia ja Siberiga, ida pool kuni Amuuri oruni laiub Songneni tasandiku põhjaosa. Lõuna pool on tasandiku idapiiriks Väike-Hingani mäestik ning mäeahelik Zhangguangcai Ling. Songneni tasandik (150–200 m), mis hõlmab provintsi edelaosa, on Mandžuuria tasandiku (Dongbei Pingyuan) põhjapoolne pikendus. Seal paikneb ka provintsikeskus Harbin.
Osalt vulkaaniline Väike-Hingan (umbes 600–1000 m; viimane vulkaanipurse 1720) kulgeb provintsi keskosas põhjapiiri lähedal loode-kagu suunas. Selle mäestiku mäetippude seas on Daheiding Shan (1047 m) ja Pingding Shan (1429 m). Selle mäestiku juurde kuulub põhja–lõunasuunaline ahelik Qunghei Shan provintsi kirdeosas Amuuri lähedal.
Provintsi kaguosas Väike-Hinganist lõunas kulgeb kirde–edelasuunaline Zhangguangcai Ling, mis ulatub 1817 meetrini. Selle põhjaosaga rööbiti kulgeb ida pool Laoye Ling ning provintsi idasopis samasihiline Wanda Shan, mis moodustavad Changbai Shani põhjapoolse haru (kõrgus 600–1000 m). Provintsi kaguosa mäetippude seas on Tian Ling. Kagupoolsete mägede kõrgeim tipp on Datudingzi (1690 m) Jilini provintsi piiril.
Sanjiangi tasandik ('kolme jõe tasandik' Amuuri, Ussuuri jõe ning Nen Jiangi ühinemiskohaga; (50–200 m) hõlmab provintsi kirdeosa.
Põhjapiir kuulub Amuuri orgu.
Provintsi siseosas voolavad lõuna-põhjasuunas Amuuri lisajõed Songhua, Nen Jiang ja Mudani jõgi. Amuuri suurim lisajõgi Songhua jõgi, mis läbib lõunast põhja kogu provintsi, on Heilongjiangi suurim veetee, mille valglasse kuulub Songneni tasandik, millelt ta voolab põhja- ja kagumägede vahelt Sanjiangi tasandikule, kus ta ühineb Amuuri ja Ussuuri jõega (Sanjiang tähendab 'kolm jõge'). Amuuri jõgi (üks Hiina pikemaid ja veerohkemaid jõgesid) voolab provintsi põhjapiiril. Idapiiri Venemaaga moodustab Ussuuri jõgi (Wusuli Jiang). Tähtsate jõgede seas on veel Suifeni jõgi (Suifenhe, Razdolnaja).
Provintsi kaguosas asuvat Hanka järve (Xingkai järve, Xingkaihu, Xingkai Hu) läbib Heilongjiangi ja Venemaa Primorje krai piir. Järvi ja veehoidlaid on kokku 6000. Nende kogupindala on üle 800 000 hektari.
Suuremas osas Heilongjiangist valitseb mandriline parasvöötme mussoonkliima, mida iseloomustavad suured sesoonsed kõikumised.
Aasta keskmine temperatuur on −4...+4 °C. Põhja- ja lõunaosa temperatuuride vahe on 8 kraadi.
Talved on pikad, kuivad ja väga külmad (eriti põhjaosas). Tasandikul on aastas keskmiselt 180 pakaseta päeva. Jaanuari keskmine temperatuur on −31...–15 °C (Harbinis −18,5 °C), temperatuur võib ulatuda 40 külmakraadini, külmarekord on −52,3 °C. Suved on soojad ja vihmased. Juuli keskmine temperatuur on 18...23 °C (Harbinis 22,5 °C).
Aasta keskmine sademete hulk on tavaliselt 500–600 mm (tasandikel umbes 500 mm), äärmused 250 ja 700 mm. Enamik sademetest (umbes 70%) langeb suvel. Suvisel vihmade ajal muutub Sanjiangi tasandik otsekui sooks.
Aastane päikesekiirgus on 100–120 kalorit ruutsentimeetri kohta. Päikesepaistelisi päevi on palju.
Suurem osa provintsist on kevaditi tuuline.
Metsikult kasvavaid taimi on 2100 liiki, sealhulgas 17 liiki paljasseemnetaimi ja 1747 liiki katteseemnetaimi.
Looduslikud metsad (põhiosa Heilongjiangi metsadest) paiknevad peamiselt Suur- ja Väike-Hinganis ning Changbai mägedes. Metsi on ka teistes mägipiirkondades. Provintsi põhjaosas on okasmetsad (sealhulgas lehis), Changbai mägedes on ka näiteks tamme, haaba ja kaske. Metsades kasvab üle 100 liigi puid, millest 30 liigi puidu tootmine on majanduslikult võrdlemisi tõhus.
Suur- ja Väike-Hingani metsades elab looduskaitsealuseid loomi (ussuuri tiiger, õnnekurg, ilves).
Imetajaid elab Heilongjianis 86 liiki. Kõige rangema looduskaitse all on soobel, ahm, tähnikhirv, lumeleopard ja ussuuri tiiger. Linnuliike on 343, nende seas looduskaitsealased valgekurg, soomuskoskel ja kaljukotkas.
Provintsis on 84 looduskaitseala, sealhulgas 7 üleriikliku tähtsusega ja 17 provintsitähtsusega looduskaitserajooni. Looduskaitsealade kogupindala on 2,3 miljonit hektarit (5,05% provintsi territooriumist).
Linnades on õhk reostunud kivisöesuitsust, eriti kütteperioodil.
Mitmes jões on orgaaniline reostus, mistõttu külmumisel tekib hapnikudefitsiit. Mõnes jões on täheldatud suurt mangaanhappesisaldust.
Maavarad on rikkalikud.
Heilongjiangi tähtis maavara on nafta. Daqingi naftamaardla andis pikka aega ligi poole Hiina naftatoodangust, kuid pärast 2000. aastat on tootmine varude ammendumise tõttu tunduvalt vähenenud.
Tähtsad maavarad on ka kivisüsi, kuld ja grafiit. Hegangi, Jixi ja Shuangyashani kullamaardlad kuuluvad Hiina suurimate hulka.
Kokku on Heilongjiangis teada 131 maavara, neist 74 varud on kaardistatud. Provints on Hiinas esikohal nafta, grafiidi, sillimaniidi, asbesti, tsemendi tootmiseks sobiva basaldi, värvlössi, vulkaanilise tuha, klaasi tootmiseks sobiva marmori ja ortoklassi varude poolest. Heilongjiangi kivisöevarud on Kirde-Hiina (Mandžuuria) provintside seas kõige suuremad.
Leidub ka vaske, pliid ja tsinki.
Heilongjiangi halduskeskus on Harbin.
Hiina Kommunistliku Partei Heilongjiangi Komitee sekretär oli 2012. aasta seisuga Ji Bingxuan.
Heilongjiangi kuberner (valitsuse esimees) on 2021. aasta seisuga Hu Changsheng. Valitsuse asukoht on Harbinis Nangangi linnarajoonis Zhongshanlu tänavas.
Pikemalt artiklis Heilongjiangi haldusjaotusProvints jaguneb 13 2. järgu haldusüksuseks, 130 3. järgu haldusüksuseks ja 1284 4. järgu haldusüksuseks (31. detsember 2004).
2. järgu haldusüksused on:
Standardi ISO 3166 järgi on provintsi tähis CN-23.
| Elanike arv | ||
|---|---|---|
| Rahvaloendus | Elanikke | %± |
| 1947 | 2 844 000 | |
| 1954 | 11 897 309 | +318,3% |
| 1964 | 20 118 271 | +69,1% |
| 1982 | 32 665 546 | +62,4% |
| 1990 | 35 214 873 | +7,8% |
| 2000 | 36 237 576 | +2,9% |
| 2010 | 38 312 224 | +5,7% |
| 2020 | 31 850 088 | –16,9% |
Rahvaarv oli 2020. aasta seisuga 31 850 088. Sellega on ta Hiina 1. järgu haldusüksuste seas 20. kohal. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanikke 38 312 224. Kümne aasta vähenes elanike arv 16,9%. Sellega on Heilongjiang üks suurima kahaneva elanikkonnaga provintse Hiinas. Elanikkonna vähenemist põhjustab elanikkonna vananemine ja väljaränne, eriti noorte väljaränne[2].
Rahvastikutihedus oli 2020. aastal 67,37 in/km². Sellega oli ta Hiina 1. järgu haldusüksuste seas tagantpoolt kuues. Maarahvastik moodustas 2003. aasta andmetel 45,8% (17,37 miljonit), linnarahvastik 54,2% (20,55 miljonit).
Keskmine eluiga on 66,97 aastat (meestel 66,5 aastat, naistel 68,73 aastat).[viide?]
2000. aastal moodustasid hiinlased rahvastikust 95%, mandžud 3% (provintsi lõunaosas), korealased 1% (eriti idaosas), mongolid 0,4% ja hueid 0,3%. Heilongjiangis elab 35 rahvust, sealhulgas veel venelased (eriti Harbinis ja Amuuri ääres), dahurid (põhiliselt veisekasvatajad), orotšonid, evengid (kütid) ja nanaid (kalurid).
1990. aasta rahvaloenduse andmetel elas Heilongjiangis 47 rahvust. Hiinlasi oli neist 94,3%. Vähemusrahvustest 42 suuremat moodustas 5,7% (kaks miljonit). Suuremad vähemusrahvused olid mandžud, hueid, mongolid, korealased ja dahurid. Kõige väiksemad olid sibod, nanaid, orotšonid, evengid ja kirgiisid.
Ainuke rahvuslik autonoomne haldusüksus on Dorbodi Mongoli autonoomne maakond. 51 linnas ja maakonnas on vähemusrahvustest elanikke vähemalt 10 000. Rahvusvähemusvaldu on 68 ja rahvusvähemuskülasid 920.
Aastal 1995 tehtud üheprotsendilise valimi uuringu andmetel oli üle kuueaastastest elanikest 3,4 protsendil kõrgharidus, 12,7 protsendil keskharidus, 35,2 protsendil põhiharidus ja 38,2 protsendil algharidus.
Üle 15-aastastest elanikest oli kirjaoskamatuid ja poolkirjaoskajaid kokku 10,8 protsenti.
Heilongjiang on Hiina provintsidest kõige linnastunum: umbes pool rahvastikust elab linnades.
Heilongjiangi suurim linn on Harbin. Teised suuremad linnad on Qiqihar, Mudanjiang, Jiamusi, Yichun, Daqing, Heihe, Shuangyashan ja Jixi.
Pärast Hiina majanduse avanemist 1980ndatel on Heilongjiani majandus kasvanud aeglasemalt kui Hiinas keskmiselt. Mandžuuria majanduses ilmnenud stagnatsiooni tõttu on keskvalitsus algatanud kampaania "Taaselusta Kirre". Põhiline vahend majanduse ergutamiseks on erastamine, mida kasutatakse Hiina majandusreformides mujalgi.
Heilongjiangis on rikkalikud loodusvarad ning ta on olnud peamiselt subsideeritud energia ning odava tooraine tarnija lõunapoolsemate piirkondade tööstusele.
Heilongjiangi sisemajanduse kogutoodang oli 2003. aasta andmetel 443,3 miljardit jüaani. See moodustas 3,80% Hiina Rahvavabariiki sisemajanduse kogutoodangust. Mandri-Hiina 1. järgu haldusüksustest oli Heilongjiang 13. kohal.
Sisemajanduse kogutoodangust langes primaarse sektori arvele 11,6%, sekundaarse sektori arvele 57,1% ja tertsiaarse sektori arvele 31,3%.
Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 2003. aastal 11 623 jüaani (10. koht Mandri-Hiinas).
Sisemajanduse kogutoodangu kasv oli 10,3%.
Registreeritud töötus oli 4,2%.
Aastal 2001 oli sisemajanduse kogutoodang 356,1 miljardit jüaani. Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 7697 jüaani. Kasvuprotsent oli 9,3.
Aastal 2002 oli sisemajanduse kogutoodang 390 miljardit jüaani, mis moodustas 3,81% Hiina Rahvavabariigi sisemajanduse kogutoodangust (13. koht). Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 10 200 jüaani.
Aastal 2000 oli linnaelaniku keskmine tulu 4913 jüaani.
Aastal 1995 elas provintsi 11 vaeses 3. järgu haldusüksuses 871 000 vaest. Vaeste arv nendes haldusüksustes langes 1999. lõpuks 328 tuhandele.
Samal ajavahemikul tõusid maal üldtulud 3,4 korda. Talupoegade keskmine puhastulu kasvas 761,5 miljonilt jüaanilt 1996. aastal 1310,7 jüaanile 2001. aastal.
Aastatel 1996–2000 eraldas riik 638 miljonit jüaani töökohtade loomiseks ja töötasudeks loodusõnnetuste tagajärgede likvideerimise eest. Provintsitasandil ja kohalikul tasandil eraldati samal otstarbel kummalgi 319 miljonit jüaani.
Välismajanduses on tähtis koht piiriülesel koostööl Venemaaga. Aastal 1895 avati piirikaubandus, mis tõi kaasa piirilinnade ja Harbini kasvu, kuid ei mõjutanud oluliselt ülejäänud provintsi majandust.
Aastal 2001 oli provintsi ekspordi-impordikäive 3,38 miljardit dollarit. Võrreldes 2000. aastaga kasvas see 13,3 protsenti.
Välisinvesteeringute maht oli 2001. aastal 860 miljonit dollarit.
Harbin on tähtis liiklussõlm, millel on raudteeühendus Venemaaga.
Põllumajandus on Heilongjiangi kõige efektiivsem majandusharu. Riiklik tootmine on levinum kui mujal Hiinas, eriti Sanjiangi tasandikul ja Neni jõe ääres, kus pärast 1949. aastat on suuri alasid maaparanduse abil üles haritud. Varem Suureks Põhja Kõnnumaaks nimetatud Sanjiangi tasandikust on saanud üks Hiina tähtsamaid suvinisukasvatuspiirkondi.
Heilongjiangi põllumajanduse spetsialiseerumise määrab külm kliima ning soe, vihmane ja valge suvi.
Tähtsamad põlluviljad on sojauba, mais, nisu, suhkrupeet, lina, päevalill ja sorgo. Pool Hiina suhkrupeedist saadakse Heilongjiangist. Provints on ka Hiina suurim sojaoa kasvataja ning üks suuremaid lina kasvatajaid. Kasvatatakse ka kartulit, riisi ja tubakat, samuti hirssi,
Aastal 2001 oli teravilja kogusaak 25,455 miljonit tonni. Võrreldes 2000. aastaga oli see 17,2% väiksem.
Võrreldes teiste Hiina osadega on Heilongjiangis (Songneni tasandikul) väga head mullad. Provintsis on 44,37 miljonit hektarit hea mullaga maad, millest 40% on ette nähtud põlluharimiseks. Heilongjiangis on üks maailma kolmest suuremast mustmullavööndist. 67,6% põllumaast asub kas mustmullal, paduril või mustal kaltsiummullal. Küntavat maad on 11,8 miljonit hektarit. 47,93 miljonit ha maad on põllumajanduslikus reservis. Reservis oleva künnimaa pindala poolest on Heilongjiang 2. kohal. Heilongjiangi provints on suurima põllumaa pindalaga provints.
Peale selle on Heilongjiangis 4,33 miljonit hektarit karjamaad (7. koht Hiinas). Heilongjiang on ka põllumaa pindala poolest Hiinas esikohal (vähemalt kümnendik kogu põllumaast). Põllumaa pindala ühe elaniku kohta ning talunike poolt haritava põllumaa pindala ühe taluniku kohta ületavad kolmekordselt riigi keskmise.
Loomakasvatus keskendub hobusele ja veisele. Suurtel karjamaadel on korraldatud nii nende kui ka sigade ja lammaste karjatamine. Heilongjiang on Hiina suurim piimatootja ning seal on kõige rohkem piimalehmi.
Heilongjiang on Hiina suurim metsandusbaas ja suurim puidutootja. Põhiliselt toodetakse männi- (korea seedermänni) ja lehisepuitu.
Heilongjiangis on kogu Hiina suurim metsatööstus. Metsamajanduslik ala katab 31,26 miljonit hektarit (68,9% provintsi territooriumist). Metsaga on kaetud 41,9% provintsi territooriumist (19,19 miljonit hektarit). Puiduvarud moodustavad 1,5 miljardit kuupmeetrit. Kõigi nende näitajate poolest on Heilongjiang Hiinas esikohal.
Heilongjiangi tähtis maavara on nafta (Daqingi naftaväli). Tähtsad maavarad on ka kivisüsi, kuld ja grafiit.
Kokku on Heilongjiangis teada 131 maavara, neist 74 varud on kaardistatud. Provints on Hiinas esikohal nafta, grafiidi, sillimaniidi, asbesti, tsemendi tootmiseks sobiva basaldi, värvlössi, vulkaanilise tuha, klaasi tootmiseks sobiva marmori ja ortoklassi varude poolest. Heilongjiangi kivisöevarud on Kirde-Hiina (Mandžuuria) provintside seas kõige suuremad.
Kaevandatakse 39 maavara ning mäenduse kogutoodangu poolest on provints Hiinas teisel kohal.
Heilongjiang on tähtis energiabaas. Ta on üks Hiina põhilisi varustajaid kivisöega (aastal 1999 kaevandati 62,30 miljonit tonni).
Heilongjiang on ka tähtis elektri- ja maagaasitootja. Enne 1949. aastat oli provintsis ainult üks hüdroelektrijaam Jingpo järvel. Hiljem on juurde rajatud nii hüdro- kui ka soojuselektrijaamu. Aastal 1999 oli elektrijaamu 200 ning nende väljundvõimsus oli kokku ligi 10 miljonit megavatti. Hüdroelektrienergiat toodeti 1,4 miljardit megavatt-tundi. Hayi gaasiprojekt (Harbiini gaasikeemiakompanii), mis on suurim omataoline Aasias, toodab 1,89 miljonit kuupmeetrit maagaasi ööpäevas.
Heilongjianis on head eeldused tuuleenergia kasutamiseks, eriti provintsi edelaosas. Tuuleenergia keskmine tihedus on 200 vatti ruutmeetri kohta.
Heilongjiang moodustab koos ülejäänud Mandžuuriaga Hiina traditsioonilise tööstusbaasi.
Pärast 1949. aastat on tööstust palju arendatud, kuid rohkem keskvõimude vajadusteks kui kohalikuks tarbeks.
Tähtsamad tööstusharud on söetööstus, keemia- ja naftatööstus (Daqing, Harbin, Mudanjiang, Jiamusi), puidutööstus (Yichun), masinaehitus (Harbin, Qiqihar) ja toiduainetetööstus (sealhulgas suhkru (Harbin) ja taimeõli tootmine). On ka metallurgia- ning lina- ja muid tekstiilitööstuse ettevõtteid (Mudanjiang, Jiamusi) ning toodetakse paberit (Harbin, Mudanjiang, Jiamusi).
Songhua jõgi on laevatatav.
Heilongjiangi kaudu käib väliskaubandus Venemaaga.
Turistidele pakuvad huvi jää ja lumi. Heilongjiangis saab 120–140 päeva aastas suusatada. Lumikate on kvaliteetne. Mäetippudel on palju lund. Mägedes ulatub lumikatte paksus 1–3 meetrini. Provintsis on üle 100 suure suusabaasi.
Piirkonnas leidub kauneid mägesid, metsi, aasu, jõgesid ja järvi. Käiakse vaatamas virmalisi. Kohalik kultuur on omapärane. On arheoloogia- ja muid kultuurimälestisi.
2001. aasta lõpu andmetel oli Heilongjiangis 41 kõrgkooli, milles õppis 271 000 üliõpilast. Kraadiõpet andis 22 kõrgkooli 14 000 üliõpilasele. Täiskasvanuharidust andis 47 kõrgkooli, kus õppis 58 000 üliõpilast.
Kesk-eriõppeasutusi oli 96 ja seal õppis 116 000 õpilast.
Keskkoole oli 2775 ja neis õppis 2,521 miljonit õpilast. Täiskasvanute keskeriõppeasutustes õppis 51 000 täiskasvanud õpilast. Algkoole oli 12 636 ja neis õppis 2,588 miljonit õpilast. Erikoolides õppis 7518 õpilast. Lasteaias käis 370 000 last.
Täiskasvanute tehnikakoolides läbis kursused 3404 miljonit inimest. Lugema ja kirjutama õppis 9000 kirjaoskamatut.
Kuni 19. sajandini oli Heilongjiang vähearenenud stepi- ja metsapiirkond, kus elasid kütid ja põhjapõdrarändrahvad, sealhulgas mandžud.
Vana-Hiina ajal oli Heilongjiang tsivilisatsioonist eemal. Seal elasid sjanpeid, mohe rahvas ja kitanid.
Heilongjiangi idaosa valitses 7.–10. sajandil mohe rahva Bohai riik.
Hilisem tšurtšenite Jini dünastia (1115–1234), mis valitses suurt osa Põhja-Hiinast, pärines Heilongjiangist.
Mandžude Qingi dünastia ajal kuulus Heilongjiangi lääneosa Heilongjiangi kindrali võimupiirkonda, mis ulatus Nertšinski lepingu järgi Stanovoi mäestikuni välja. Heilongjiangi idaosa kuulus Jilini kindrali võimupiirkonda, mis ulatus Jaapani mereni. Nendele Mandžuuria aladele hiinlasi elama ei lubatud.
Aastal 1650 rajas Venemaa Amuuri jõele fordi. Sellest ajast on Hiina ja Venemaa vahel olnud piirikokkupõrkeid, viimati 1969–1978.
Aastatel 1858 ja 1860 loovutas Qingi dünastia valitsus kõik maad teisel pool Amuuri ja Ussuuri jõge Venemaale, lõigates Hiina ära Jaapani merest. Nii moodustus Heilongjiani praegune põhjapiir. Ühtlasi lubati hiinlastel Mandžuuriasse elama asuda. 20. sajandi alguseks oli hiinlastest saanud piirkonna domineeriv rahvus.
Aastal 1931 tungisid Heilongjiangi Jaapani väed ning 1932 sai Heilongjiangist Jaapani nukuriigi Mandžukuo osa. See ajajärk oli tähtis tööstuse ja transpordi (sealhulgas raudtee) arengu seisukohast.
Pärast Jaapani lüüasaamist 1945 tungisid Mandžuuriasse Nõukogude väed ning andsid suurema osa piirkonnast Hiina kommunistide kontrolli alla.
Heilongjiang oli esimene terve provints ja Harbin esimene suurem linn, mis läks Hiina kommunistide võimu alla. Mandžuuria oli kommunistide baas, millest nad alustasid Hiina kodusõda.
Kommunistide võimu algusajal hõlmas Heilongjiangi provints ainult praeguse provintsi lääneosa. Selle halduskeskus oli Qiqihar. Praeguse provintsi ülejäänud ala oli Songjiangi provints (halduskeskus Harbin). Aastal 1954 need provintsid liideti. Kultuurirevolutsiooni ajal liideti provintsiga ka Hulunbuiri liit ja mõned muud Sise-Mongoolia alad. Suurem osa neist on nüüdseks Sise-Mongoolia koosseisu tagasi läinud.
Heilongjiangi kultuur on osa enam-vähem homogeensest Mandžuuria kultuurist.
Harbini linna ilmes on palju euroopalikku (eriti venelikku), sest 19. sajandi lõpus ja pärast Oktoobrirevolutsiooni elas seal palju venelasi. Linnas on õigeusu, katoliku ja protestantlikke kirikuid.
Harbin on tuntud Jäälinnana. Alates 1963. aastast peetakse seal 5. jaanuaril (või detsembrist jaanuarini) Harbini jäälaternate festivali, kus tehakse jääskulptuure, mida valgustatakse värvilise valgusega. Talviti peetakse suusafestivali. Suusakeskus on Yabuli. Hiinlased käivad Harbinis lund vaatamas. Suviti toimuvad suvekontserdid.
Peale Harbini pakuvad huvi Daqing ja Yichong, millel on samuti põhjamaine koloriit.
Aastatel 1719–1721 kujunes ühe Amuuri lisajõe osast vulkaanipurske tagajärjel viis omavahel ühenduses olevat järve (Wudalianchi järved). Üks neist on ainulaadne geoloogiline vaatamisväärsus.
Ning'ani maakonnas asub Hiina suurim mägijärv Jingpo järv, mis kujunes vulkaanipurske tagajärjel Mudani jõest. Vaatamisväärsus on Diaoshuilou juga.
Zhalongi looduskaitsealal on sood haruldaste lindudega.
On säilinud Tangi dünastia aegse Bohai riigi ajaloomälestisi, sealhulgas Jini dünastia (1115–1234) Huiningi (Hui Ning) palee ja Longquani palee varemed.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
