Itaalia maalikunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Giovanni Paolo Panini (ka Pannini) (17. juuni 1691 Piacenza – 21. oktoober 1765 Rooma) oli baroki maalikunstnik 18. sajandi Itaalias. Hariduse sai Bologna teatrikunstnike koolis. Kunsti õppis Itaalia kunstniku Benedetto Lutti käe all.[1]
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2018) |
Roomas olid tema esimesed tööd dekoratiivsed freskod. 1732. aastal asus ta professorina tööle Rooma Prantsuse Akadeemiasse. Ta täiustas perspektiiviõpetust, maalis maastiku- ja linnavaateid ning arhitektuurimälestisi.[2]
Oli üks esimesi kunstnike, kes maalis varemeid[3].
Panini sündis 17. juunil 1691 Piacenzas, mis oli linn Saksa-Rooma riigi alla kuuluvas Parma hertsogkonnas.[2]
Noorena õppis kodulinnas arhitektuuri ja maastikumaalimist Parma hertsogi Alessandro Farnese õukonnas, kuhu olid koondunud enamus tolleaegsed maastikumaalijaid. Panini õppis koos meistritega nagu näiteks Ferdinando Galli-Bibiena ja Giovanni Battista Galuzzi.[2]
Tema huvi arhitektuuri vastu sai alguse 1708. aastal, kui ta oli kirjutanud kokkuvõtte Giolio Troili da Spinlamberto koostatud raamatu perspektiiviõpetusest (it k "Paradossi per pratticale la Prospettiua senza saperla").[2]
Edasi arendas ta oma andeid ka arhitektina Roomas. 1717.–1718. aastal oli ta juba tuntud kui iseseisev maastiku- ja arhitektuurimaalija ning asus edasi õppima figuurimaalija Benedetto Lutti koolkonda Roomas.[2]
Oma varasematel eluaastatel kogus tuntust freskode maalijana Rooma aristokraatide villades ja lossides, kus kaunistas võlve, uksi ja aknaid. Hiljem töötas palatsodes paavstide kutsel.[2]
9.oktoobril 1718 asus ta ametisse kunstiõpetajana Rooma Panteoni Akadeemias ja aasta hiljem San Luca Akadeemias.[2]
1720. aastal sai ta maalrina tööd Palazzo de Carolis (Bianca di Roma) siseruumides ning 1721.–1722. aastal töötas kardinal Spinola tellimusel Seminario Romano ruumides.[2]
1722. aastal kutsus paavst Innocentius XIII ta kaunistama Palazzo del Quirinale vaheruume. Samal aastal maalis ka vetuudimaale Palazzo Patrizi sisehoovis.[2]
Kaks aastat hiljem pärast oma esimese naise Anna Teresa Faya surma abiellus Panini Rooma Prantsuse Akadeemia direktori Nicolas Vleughelsi naise õe Caterina Gossetiga.[4]
Panini akadeemilise karjääri tippsaavutuseks oli kunstiprofessori ametikoht Rooma Prantsuse Akadeemias.
1743. aastal asus ta tööle dell'Arcadia Akadeemiasse.[2]
Panini õpetas perspektiiviõpetust mitmes akadeemias Roomas. Oma elu jooksul töötas ta koos paljude prantslastega ning temast sai mitme noore prantsuse kunstniku, näiteks Jean Nicolas Servandoni, Charles Louis Clerisseau, Claude Joseph Vernet, Jean Honore Fragonard eeskuju.[3] Eriti suureks mõjutajaks oli ta Hubert Robertile, kes hakkas samuti varemeid kujutama.[5]
Giovanni Paolo Paninil oli kaks poega, kes läksid oma karjääris isaga sama teed. Vanem poeg Giuseppe tegi joonistusi gravüüridele Panini maalide järgi ning noorem, Francesco, töötas Panini stuudios assistendina.[4]
Oma elu jooksul oli ta väga nõutud kunstnik ning tema antiiksete varemetega maale osteti palju.[6]
Giovanni Paolo Panini suri 21. oktoobril 1765.[2]
Panini maalis peamiselt linnavaateid, interjööri ja varemeid. Arendas välja ideaalmaastiku (capriccio) kujutamise ja oli esimesi vetuudimaalijate eelkäijaid. Tema maalid olid jõulised, kuid väga ekstsentrilised. Kujutatud ehitised, varemed ja interjöör on väga detailsed. Tema suurimaks eeskujuks olid Giolio Troili da Spinlamberto perspektiiviõpetus ja Nicolas Poussini heroilised maastikumaalid. Panini maalide kompositsioonis oli tähtsal kohal perspektiivitunnetus. Esimesed tellitud tööd olid dekoratiivsed freskomaalid, kaasaarvatud illusionistlikud laemaalid (ld quoadratura), ornamentika ja maastikumaalid. Elu viimase kolmekümne aasta jooksul maalis ta Rooma linnavaateid, tänu millele sai ta samaväärse tunnustuse osaliseks nagu vetuudimaalijad Canaletto ja Giovanni Battista Piranesi.[4]
Pannini esimesi töid varemetest. 1725. aastal kujutatud ideaalmaastik antiikvaremetest, mille taustal on Caius Cestiuse püramiid Roomas.[7]
See arhitektuurne ideaalmaastikumaal kujutab Rooma varemeid, Marcus Aureliuse ratsamonumenti ja Rooma tagasi pöörduvaid sõdureid. Rooma foorumil asetseb hulgaliselt teisi tuntud varemeid ja ehitisi, näiteks Traianuse sammas, Egiptuse obelisk ja Minerva Medici tempel.
Tegu polnud topograafiliselt täpse maaliga, vaid Panini idealiseeris ja moondas tegelikku olustikku oma fantaasia järgi. Erinevalt teistest sama perioodi veduudimaalijatest, näiteks Bernando Bellotost ja Vanvitellist, kujutas Panini maastikku oma nägemise järgi, näiteks lisas maalile ehitisi ja monumente, mida tegelikult sellel maastikul ei olnud. Tänu sellele sai ta ka kuulsaks.[8]
Panini üks kuulsamaid maale on "Rooma Panteoni interjöör" (ld "Interiora Panthei"), maalitud aastal 1734. Kunstnik maalis mitu varianti Panteoni interjööridest aastatel 1730–1735 kahest asukohast: üks lõunapoolselt apsiidilt kahe korintose stiilis samba tagant ja teine kergelt ida poole kalduva samba eest. Vaatepunkt mõlemast positsioonist koondub kujutleva altari poolt pildi keskossa ruumi väljapääsu kohale. Panini on oskuslikult kasutanud perspektiivijooni, millega on saavutanud ruumilise illusiooni efekt – kasutanud valguse ja varju suhet ning sümmeetriliselt asetanud sambad ja skulptuurid niššides.[2]
Panini kaks kõige suuremat tööd on "Vana-Rooma galerii" (ld "Roma antica", 1758) ja "Modernne Rooma galerii" ("Roma moderna", 1759), mille oli tellinud kunstniku hea sõber abt Franqois-Claude de Montboissier. Vana-Rooma galerii pildil on kujutatud renessansikunstnike teoseid, näiteks Michelangelo "Mooses" ja maale Rooma amfiteatrist, Colosseumist. Teises teoses on aga barokiajastu kunstiteosed, nagu Bernini skulptuurid "Apollo ja Daphne" ja "Taavet" ning maalid Piazza Navona väljakutest.[9]
Nende kahe maaliga oli ta teiste kunstnike tööd kaanoniks muutnud[4].
Giovanni Paolo Panini teos "Püha Peetruse väljak" (ing k "Departure of the Duc de Choiseul from the Piazza di San Pietro") valmis aastal 1754. Püha Peetruse väljakust on ta samuti hulga erinevaid variante joonistanud ja maalinud. Panini on kujutanud väljaku topograafiliselt täpselt ehk sellisena nagu ta ka tegelikult välja näeb. Kujutatud Gian Lorenzo Bernini kolonnaad tekitab pildi keskele sümmeetrilise ruumi. Vaatepunkt koondub Sixtus V obeliskile (1586) ja Püha Peetruse basiilikale. Nero tsirkuse ala mõlemal pool on kaks purskkaevu – üks Bernini valmistatud aastal 1675 ja teine Maderno valmistatud aastal 1613. Paremal pool fassaadi on näha Sixtuse kabelit. Figuuridena kujutas Panini väljaku keskel mitmeid kardinale, preestreid, valvureid ja tavakodanikke.[4]
Üks suuremaid töid, mille Panini maalis, oli Püha Peetruse basiilika interjöör aastatel 1756–1759. Peetruse basiilika interjöörist maalis ta vähemalt kuus varianti alates juba 1730. aastast. Sarnaselt eelmiste teostega kasutas ta ka siin tavapärast kompositsiooni – vaatepunkt koondub kõige tähtsamale objektile, milleks on Lorenzo Bernini tehtud baldahhiin Püha Peetruse basiilikas. Nišid ja sambad raamivad pildi ning keskel on tühjus, kus figureerib grupp aadlikke ja aristokraate koos daamidega.[2]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
