Prantsusmaa maalikunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Nicolas Poussin (hääldus [nikɔlɑ pusɛ̃]); 15. juuni 1593 või 1594 Les Andelys, Normandia – 19. november 1665 Rooma, Itaalia) oli prantsuse klassitsistlik maalikunstnik.
| Nicolas Poussin | |
|---|---|
 Autoportree, Nicolas Poussin, 1650, Louvre, Paris | |
| Sündinud |
15. juuni 1594 Les Andelys, Prantsusmaa |
| Surnud |
19. november 1665 (71-aastaselt) Rooma, Itaalia |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maalikunst |
| Kunstivool | klassitsism |
| Tuntud teoseid |
"Et in Arcadia ego" "Flora riik" "Maastik Phocioni tuhaga" |
| Patroonid |
Francesco Barberini, Cassiano dal Pozzo |
| Mõjutatud | Raffael |
| Mõjutanud |
Jacques-Louis David, Jean-Auguste-Dominique Ingres, Paul Cézanne |
Poussin veetis suurema osa loomeperioodist Roomas, välja arvatud aastail 1640–1642, kus ta oli kardinal Richelieu korraldusel Prantsusmaal kuninga esikunstniku (Premier peintre du Roi) ülesannetes.[1]
Poussini loomingut iseloomustab selge joonekasutus, loogika ja kord. Ta oli eeskujuks paljudele klassitsistlikele maalikunstnikele, nagu Jacques-Louis David, Jean-Auguste-Dominique Ingres ja Paul Cézanne.
Kõige rohkem Poussini teoseid on Louvre’i kogus, vähem leiab ta teoseid rahvusgaleriist Londonis, Šoti rahvusgaleriist, Dulwich Picture Galleryst Londonis, Condé muuseumist Chantilly, Ermitaažist ja Pradost.
Nicolas Poussin sündis 1594. aastal Prantsusmaal Normandias Les Andelys’ lähedal Villersi külas Jean Poussini ja Marie de Laisement’ peres ainsa lapsena. Poussini lapsepõlve kohta pole kuigi palju teada, ta kasvas üsna lihtsas peres ja omandas humanitaarhariduse. Väikeses kohas polnud tal ilmselt võimalust kunstiga sügavuti tutvuda.
Poussini tõsisem kunstihuvi sai tõenäoliselt alguse 1612. aastal, kui ta kodulinna Les Andelys’sse tuli kunstnik Quentin Varin Andely Notre-Dame’i katedraali kolme maali maalima. Poussinil õnnestus Varini töötegemist jälgida ning tõenäoliselt andis just temaga kohtumine talle tõuke kodulinnast lahkuda ja kunstnikutee valida.[2]
Poussini vanemad ei kiitnud poja valikut heaks.[3] 1612. aastal, vaid 18-aastaselt asus ta vanemate loata Pariisi poole teele. Pariisis ja selle ümbruses õppis ja töötas ta mitme kunstniku käe all, näiteks olid lühikest aega ta õpetajad mainekate kunstistuudiote juhid Georges Lallemant ja Ferdinard Elle vanem.[4] Õpetajad ja Prantsuse kaasaegsed kunstnikud aga ei vaimustanud teda, vaid valmistasid pigem pettumust.
1622. aastal sai Poussin oma esimese suure tellimuse: jesuiitide ordu palus tal maalida kuus suuremõõtmelist maali ordu asutanud pühaku Francis Xavier’ mälestuseks. Selle töö tuules kasvas ta tellimuste hulk.[5] 1623. aastal kohtus ta Itaalia päritolu Marie de’ Medici õukonna poeedi Giambattista Marinoga, kes tellis talt 15 pilti ning kujunes ta esimeseks mõjukamaks toetajaks. Tänu talle avanes Poussinil võimalus süvitsi kunstiga tegeleda ja renessansiajastu kunstnike teostega tutvuda. Sügava mulje jätsid talle näiteks Raffaeli ja Giulio Romano järgi tehtud gravüürid, mida ta asus isegi kopeerima. Mõlema kunstniku mõjutusi on tunda ka ta varasemates teostes.[2]
Itaalia kunstnike loominguga tutvumise mõjul küpses Poussinil soov ka ise Rooma minna. Enne 30. eluaastat tegi käis ta küll mitu korda Itaalias, kuid jõudis esimesel korral vaid Firenzeni, kust pidi õnnetuse tõttu tagasi pöörduma, ning teine kord Lyonini. Roomat külastas ta alles kolmandal katsel, 1624. aastal.[2] Sel ajal oli värskelt võimule tulnud Urbanus VIII, kes soovis Roomat hoida kunstikeskse linnana, mistõttu sinna kogunesid kunstnikud üle Euroopa. Poussin külastas kirikuid ja kloostreid, kus tutvus Raffaeli ja teiste renessansiaja kunstnike, samuti tollaste kunstnike Carraccide, Guido Reni ja Michelangelo Caravaggio loominguga. Ta täiendas end ka mitmes stuudios ja kunstikoolis. Roomas õitses ka kunstiturg ja leidus külluslikult kunstipatroone. Poussinil õnnestus Marino vahendusel tutvuda eduka kunstipatrooni Marcello Sachettiga, kes omakorda soovitas teda kardinal Francesco Barberinile.
Algusaastad Roomas osutusid Poussinile siiski keeruliseks. Esmalt lahkusid ta patroonid: Marino kolis Napolisse ja suri aasta hiljem, Barberini suunati paavsti soovil Hispaaniasse. Poussini loomingut ei võetud eriti soojalt vastu ning ühtlasi kimbutasid teda varasemad terviseprobleemid, millele lisandus süüfilisenakkus. Poussini eest hoolitsemise võttis enda kanda ta kaasmaalane Jacques Dughet, kes tagas talle nii kvaliteetse arstiabi kui ka igapäevase toe. 1629. aastaks oli Poussini tervis paranenud ning 1630. aasta 1. septembril abiellus ta Dughet’ tütre Anne-Mariega. Nende abielu kestis naise surmani 1664. aastal.[6]
1630. aastatel algne ebaõnn pöördus. 1630. aastatel valiti Poussin Rooma Püha Luuka akadeemia liikmeks, mida juhtis tollal kardinal Barberini sekretär Cassiano dal Pozzo. Temast sai üks Poussini paremaid sõpru ja patroone Roomas, kelle kaudu avanes tal laiem võimalus tutvuda antiikkunsti ja -kirjandusega. 1630. aastate lõpus tegi Poussin mitu tellimustööd kardinal Richelieule, aga ka Hispaania kuningas Felipe IV-le ja erakogujatele ning paar ta teost jõudis Pariisi.[7]
Roomas pälvitud kuulsus äratas Poussini vastu huvi ka ta sünnimaal. Ligi kaks aastat proovisid prantslased Poussini Pariisi meelitada ning lõpuks pöördus Prantsusmaa kuningas Louis XIII isiklikult kunstniku poole, et too Pariisi õukonnakunstnikuks tuleks. Sellest pakkumisest ta enam ei keeldunud ning 1640. aasta detsembris saabuski ta Pariisi, kus teda ootas luksuslik elukoht Tuileries’ palees. Järgnes väga töörohke periood.[8]
Kahe Pariisi-aasta jooksul lõi ta näiteks maali "Armulaua seadmine" Saint-Germain-en-Laye lossi kabeli jaoks, dekoreeris kuninglikke ruume, juhtis Louvre’i suure galerii kujundamist ning maalis galeriisse grisaille-tehnikas maalid Heraklese vägitegudest. Lisaks olid tööde nimekirjas raamatute esikaante kujundamine jms lihtsakoelisemad tööd.[8]
Poussini, kes oli harjunud töötama oma tempos ja süvenenult, hakkas töökoormus peagi väsitama, kuigi ta hindas oma positsiooni ja selle eest makstavat tasu, ning ta hakkas unistama Rooma naasmisest.[8] Tema mõtteid ärgitas veelgi tagant see, et Louvre’i suure galerii plaani kohta oli kosta tugevat kriitikat,[9] eriti sügavalt haavasid teda ta vana sõbra Simon Vouet’ sõnad. 6. novembril 1642 lahkus Poussin Pariisist, tuues ettekäändeks asjaajamised Roomas. Tegelikult ta Pariisi enam ei naasnud.[8]
Tagasi Roomas, leidis Poussin eest muutunud linna: uus paavst Innocentius X ei olnud nii kunstilembene ja hindas Prantsusmaa kunstimõjude asemel Hispaania omi, Poussini patroonid olid kolinud Prantsusmaale. Poussin hakkas varasemast enam maalima Pariisi patroonide jaoks.
Viimase paarikümne eluaasta jooksul Poussin enam Roomast ei lahkunud. Ta elu kulges rahulikult, päevi sisustasid töö, jalutamine ja tuttavatega kohtumine. Tellimusi sai ta nii Itaaliast kui ka Prantsusmaalt, põhilisteks klientideks olid ärimehed.[10] Poussini pidas tähtsaks tihedat suhtlust tellijaga, Roomast kaugemal elavate klientidega oli ta elavas kirjavahetuses ning saatis neile oma teoste visandeid või arutas nendega maali temaatika- ja kompositsiooniaspekte. Roomas viibivad patroonid külastasid Poussini ta stuudios. Kuigi põhitellijad olid ärimehed, küsis Poussin küsis omal soovil maalide eest üsna väikesi summasid, lähtudes üldiselt figuuride arvust maalil.[11]
Viimastel eluaastatel vaevas Poussini nõrk tervis ning ta kirjutas sellest sageli ka patroonidele ja sõpradele. Käe värisemine takistas ka töötegemist.[10] Pärast abikaasa surma 1664. aastal halvenes ka Poussini enda tervis. Poussin suri 1665. aastal 71 aasta vanuses.[10] Ta on maetud Roomas asuvasse San Lorenzo in Lucina basiilikasse.[12]
.jpg)
Nicolas Poussini stiil hakkas välja kujunema pärast Itaaliasse suundumist, 1630. aastatel. Roomas olid ta käeulatuses 16. sajandi meistrite originaalteosed alustades Raffaelist ning lõpetades Domenichino ja Tizianiga, ning nood mõjutasid järgemööda ta käekirja.
1630. aastate esimesel poolel (1624–1633) tõusevad Poussini loomingus teemadest esile mütoloogilised stseenid. Tema esimene patroon Giambattista Marino tellis talt 11 maali Ovidiuse luuleteose "Metamorfoosid" põhjal ning neli Rooma lahingustseenide pilti.[13] Sellesse aega jäävad tuntumad maalid on "Flora triumf" (Le Triomphe de Flore, 1628; asub Louvre’is), "Flora kuningriik" (L’Empire de Flore, 1631; asub Gemäldegaleries Dresdenis), "Veenus ja Adonis" (Vénus et Adonis, u 1624–1625; asub Fabre’i muuseumis Montpellier’s) ning "Veenus surnud Adonisega" (Vénus pleurant Adonis, 1626; asub kaunite kunstide muuseumis Caenis). Ühtlasi maalis ta bakhanaali kujutavaid stseene. Selle perioodi teosed on tugevalt mõjutatud Tizianist, Poussin ise nimetaski tagantjärele tolle aja teoseid Veneetsia perioodi kuuluvateks, kuid ei hinnanud neid eriti kõrgelt.
1633. aastal muutus Poussini stiil üsna kardinaalselt teosega "Kuningate kummardamine" (L’Adoration des bergers, 1633–1634; asub rahvusgaleriis Londonis). Maal oli eelnenud perioodi teostega teravas kontrastis. Selles võib mõjutusi leida pigem Raffaelist, roosaka varjundiga värvid on asendunud külmade toonidega, domineerivaks saavad klassitsistlikud jooned.
Poussini hilisemas loomingus tõuseb esile ka maastiku kujutamine – maastik pole maalil pelgalt taust, vaid annab edasi stseeni üldist tundelaadi. Tema loomingus saab sel teemal eristada kaht perioodi: heroilise ja hingelisema maastikumaali perioodi. Heroilise maastikumaali periood kestis umbes 1648.–1651. aastani. Üldiselt kujutas Poussin taustal antiikarhitektuuri, mis oli maalitud võimalikult elutruult, mõningatel juhtudel siiski väikeste eksimustega, sest tihti puudusid maalimiseks antiikeeskujud. Nagu ta loomingus üldiselt oli maastikumaali juures oluline kompositsioon, mida iseloomustab näiteks hoonete või mägedega suletud silmapiir ning servi justkui raamiv lopsakas loodus. Esimese maastikumaali perioodi parimad näited on "Maastik Phocioni ärasaatmisega" (Paysage avec les funérailles de Phocion, 1648; asub Walesi rahvusmuuseumis Cardiffis) ja "Maastik Phocioni tuhaga" (Paysage avec les cendres de Phocion, 1648; asub Walkeri kunstigaleriis Liverpoolis).[14][15]
Aastatel 1651–1657 Poussin teadaolevalt maastikumaale ei maalinud, kuni 1658. aastal ilmus tema loomingusse uus suund: ta hakkas taas inspiratsiooni leidma mütoloogiast ja maastikus tähtsustus hingelisem kujutuslaad. Maastiku juures omandas olulisema rolli loodus, mitte enam arhitektuur. Seda perioodi iseloomustavad näiteks on "Pime Orion" (Paysage avec Orion aveugle cherchant le soleil, 1658; asub Metropolitani Kunstimuuseumis New Yorgis) ja maalisari "Neli aastaaega" (Les Quatre Saisons, 1660–1664; asub Louvre’is).[14]
Poussin kujutas oma maalidel sageli ka surma allegooriat. Üks ta tuntumaid teoseid on "Et in Arcadia ego" (esimene versioon 1627, teine 1630. aastate lõpp; asuvad vastavalt Chatsworth House’is Derbyshires ja Louvre’is). Selle pealkirja on tõlgitud kui "Ja isegi Arkaadias olen ma ligi", kus "ma" viitab surmale.[16]
1660. aastate alguses võttis kunstnik Charles Le Bruni juhitud Pariisi kuninglik maali- ja skulptuuriakadeemia oma õpetuste aluseks suuresti just Nicolas Poussini ideed, seega mõjutas Poussin tolle aja kunstiõpilasi tugevalt.[17] Kümmekond aastat hiljem vallandus aga kooli õpetusviisidest johtuvalt tüli nn poussinistide ja rubenistide vahel. Esimesed pidasid olulisemaks joont, teised värvi. Vaidlus kestis mitukümmend aastat, kuni viimaks saavutasid ülekaalu rubenistid.[18][19]
Paljud kunstnikud on Poussinist ühel või teisel moel eeskuju võtnud. Näiteks on ta varane looming võlunud Eugène Délacroix’d, aga on mõju avaldanud ka Camille Corot’le ja Paul Cézanne’ile.[20]
.jpg)
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
