From Wikipedia, the free encyclopedia
Georg Friedrich Baden-Durlachist (30. jaanuar 1573 – 24. september 1638) oli Baden-Durlachi markkrahv 1604. aastast kuni tagasiastumiseni 1622. aastal. Ta valitses ka Baden-Badenit.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Veebruar 2022) |
| Georg Friedrich | |
|---|---|
 Baden-Durlachi markkrahv Georg Friedrich | |
| Sünniaeg |
30. jaanuar 1573 Baden |
| Surmaaeg |
24. september 1638 Strasbourg |
| Abikaasa |
Juliane Ursula von Salm-Neufville Agathe von Erbach Elisabeth Stolz |
| Vanemad |
Karl II Anna von Pfalz-Veldenz |
Ta oli Baden-Durlachi markkrahvi Karl II ja Anna von Pfalz-Veldenzi kolmas poeg. Ta oli kaheksast lapsest noorim ja oli vaid nelja-aastane, kui tema isa suri.
Ta sai oma venna Ernst Friedrichi järel markkrahviks 1604. aastal. Ta jätkas ka oma venna Baden-Badeni-okupatsiooni. Georg Friedrich oli väljapaistev Protestantliku Uniooni liige.
Ta kogus Kolmekümneaastase sõja alguses 1618. aastal 12 000-mehelise armee. Kui Katoliikliku Liiga väed kindral Tilly juhtimisel 1622. aastal Badenile lähenesid (Pfalzi kampaania), marssis ta neile vastu, kuid jäi Mingolsheimi lahingusse hiljaks. Kui ta asus taganevaid katoliiklasi jälitama, sai ta Wimpfeni lahingus lüüa ja tema armee hävitati mõni päev hiljem.
1627. aastal astus ta Taani armeesse. Ta suri Strasbourgis 1638. aastal.
Georg Friedrich sündis Badenis.
Georg Friedrich oli alles 4-aastane, kui ta päris Baden-Sausenbergi markkrahvkonna, mistõttu oli vaja eestkostet. Regendid olid tema ema Anna, Pfalzi kuurvürst Ludwig VI (aastani 1583), Neuburgi pfaltskrahv Philipp Ludwig ja Württembergi hertsog Ludwig III Vaga.
1584. aastal võtsid eestkoste üle tema vanemad vennad Ernst Friedrich ja Jakob (suri 1590) ning tema ema (suri 1586). 1595. aastal kuulutati Georg Friedrich täisealiseks ja ta asus ise valitsema.
Georg Friedrich õppis ära ladina, prantsuse ja itaalia keele ning omandas kõrghariduse Strasbourgis, kus oli varem õppinud tema vend Jakob.
Ta käis Grand Touril Besançonis, Doles, Baselis ja Sienaas.
Tema vanemad vennad kuulutati täisealisteks 1584. aastal. Ernst Friedrich ja Jakob tahtsid pärandit jagada, kuigi nende isa testament keelas selle ära. Kuid testament ei olnud korralikult allkirjastatud ja pitseeritud ning eestkostjad leidsid, et see tähendab, et nad võivad lubada vendadel markkrahvkonda jagada. Ernst Friedrich sai Alam-Badeni, sealhulgas Durlachi ja Pforzheimi linnad. Jakob sai Baden-Hachbergi markkrahvkonna.
Georg Friedrich sai Baden-Durlachi lõunaosa, Röttelni ja Badenweileri isandkonnad ning Sausenburgi krahvkonna. Seega killustati markkrahvkonda pärast varasemat Baden-Badeniks ja Baden-Durlachiks jaotamist veelgi.
Kui Georg Friedrichi vanem vend Jakob 1590. aastal suri, läks Baden-Hachberg tagasi tema vanemale vennale Ernst Friedrichile, kes selle 1595. aastal Georg Friedrichile andis. Kui Ernst Friedrich 1604. aastal suri, taasühendati Baden-Durlach Georg Friedrichi alla, kellest sai siis Baden-Durlachi markkrahv.
Täisealisena sai Georg Friedrichist Ülem-Badeni valitseja. Algul valitses ta Röttelni linnusest. 1599. aastal kolis ta oma residentsi ja kogu riigi valitsuse Sulzburgi. Pärast seda, kui tema vend Ernst Friedrich rangesse kalvinismi ja Jakob katoliiklusse pöördus, jäi Georg Friedrich luterlaseks ja asutas oma väikeses Sulzburgi residentsis oma enda ladina kooli, nii ei olnud ta sõltuv kalvinistlikust koolist Durlachis pastorite harimiseks tema territooriumil. Ta ehitas Sulzburgi mitmeid hooneid, muuhulgas tõelise tennise saali. Aastatel 1600–1610 ehitas ta Sulzburgi linnusekiriku. Seetõttu jäi Baden-Durlachi markkrahvkond luterlikuks, kuna ta elas oma vendadest kõige kauem.
1603. aastal andis ta välja metsandusmääruse Sausenbergi markkrahvkonnale ja Röttelni isandkonnale.
Varsti pärast Ülem-Badenis ametisse asumist esitas Georg Friedrich Röttelni sinodil uueks kindralsuperintendendiks Johann Weiningeri. Sel puhul pidas ta kõne, mis meenutas jutlust.
Tema elu iseloomustas askeetlik eluviis. Tema isikliku piibli käsitsikirjutatud märkmete põhjal võib järeldada, et ta on selle täielikult läbi lugenud vähemalt 58 korda. 1601. aastal lubas ta Pforzheimi kodanikele, kes seisid vastu tema venna Ernst Friedrichi reformeeritud vaimulike ametisse nimetamisele, et ta toetab neid, kui juhtum jõuab Reichskammergerichti ette.
1613. aastal oli tal religioosne vaidlus Lorraine'i hertsogi François II-ga. Ta kavatses selles küsimuses ise vastu vaielda. See aga ebaõnnestus, kui François saatis varasema kokkuleppe vastaselt vaidluse katoliikliku poole eest vaidlema jesuiidid.
Georg Friedrich pani aluse usaldusväärsele haldusele. Ta asutas salanõukogu, mida ta ise juhatas. Ta lõi ülemkohtu ja kehtestas kirikukorra.
Ta algatas Badeni tsiviilseadustiku kodifitseerimise. Saadud seadust on kirjeldatud kui "Saksamaa territoriaalriikides kõige põhjalikumat". See avaldati 1622. aastal, kuid Kolmekümneaastase sõja tõttu jõustus see alles 1654. aastal tema poja ja järglase Friedrich V ajal. See jäi jõusse 1809. aastani.
Juba 1603. aastal asutas Georg Friedrich koostöös Ülem-Badeni seisustega vahetuspanga, mis haldas ka orvupensione ja arenes hiljem hoiupangaks. See pank oli mõeldud ka veini- ja teraviljakaubanduse korraldamiseks ning juudi kaupmeeste likvideerimiseks. Samuti aitas see markkrahvkonnal üle saada "Kipper und Wipper" perioodi turukriisist.
Georg Friedrich nägi olukorra halvenemist keisririigis ja eriti oma vürstkonnas ning uuris mitte ainult teoloogiat, vaid ka sõjalisi teemasid. Talle teatati rüütliakadeemiast, mille Nassau-Dillenburgi krahv Johann VI oli Siegenis 1616. aastal asutanud. Aastatel 1614–1617 kirjutas Georg Friedrich oma poegadele Friedrichile, Karlile ja Christophile traktaadi kaasaegsest sõjapidamisest; seda traktaati ei avaldatud kunagi trükis.
Georg Friedrich oli teadlik, et suudab saavutada oma eesmärgi – Badeni ühendatud luterlik markkrahvkond – ainult rahva toetusel. Vastutasuks oma kaitsepoliitika rahastamiseks makstavate maksude heakskiitmise eest andis ta seisustele õiguse usuküsimustes kaasa rääkida.
Katoliiklaste mõjul ähvardas käimasolev kohtuasi Ülem-Badeni jätkuva okupeerimise üle 1622. aastal Reichskammergerichti ees Georg Friedrichi vastu. Ta reageeris relvastatud sekkumisega Böömimaa mässu, konflikti, mis moodustas Kolmekümneaastase sõja algfaasi.
1608. aastal ühines Georg Friedrich Protestantliku Uniooniga. Ta määrati Uniooni kindraliks, kuni see 1621. aasta mais laiali saadeti.
19. augustil 1612 sõlmis Georg Friedrich protestantlike linnade Berni ja Zürichiga kaitseliidu, millega soovis kaitsta Ülem-Badenit, kuna see oli ümbritsetud Kaugema Austria territooriumitega. Kui puhkes sõda, ei suutnud tema liitlased sõjalist abi osutada. Siiski võimaldas liit Georg Friedrichil värvata 1621. ja 1622. aastal Šveitsist palgasõdureid.
Speyeri piiskop Philipp Christoph von Sötern tundis end ümbritsevate protestantlike võimude poolt ohustatuna ja alustas 1615. aastal oma Udenheimi residentsi kindluseks laiendamist. Ta muutis Udenheimi nime Philippsburgiks ja alustas Philippsburgi kindluse ehitamist, hoolimata Speyeri riigilinna, Pfalzi kuurvürstkonna ja Badeni markkrahvkonna protestidest. 1618. aastal otsustasid Pfalzi kuurvürst Friedrich V, Georg Friedrich ja Speyeri linn kindluse maatasa teha. Sellest hoolimata valmis see 1623. aastal.
1620. aasta märtsist juunini blokeeris Georg Friedrich teed Breisachist Freiburgi Protestantliku Uniooni käsul, kes tegutses kindlustatud laagrist Ihringenis. Eesmärk oli takistada Baieri ja Katoliikliku Liiga palgasõdurite liikumist Alsace'ist nende kogunemispunktidesse Lauingenis ja Dillingenis. Sellegipoolest, pärast seda, kui keiser Ferdinand II kinnitas, et teatud väed on värvatud tema enda, mitte Baieri / Katoliikliku Liiga armeesse, lubas Georg Friedrich kolmel rügemendil mööduda ja pidi leppima sellega, et teda nimetati naiivseks, kui need rügemendid ühinesid Baieri hertsogi Maximilian I armeega.
1621. aastal alustas Georg Friedrich vägede värbamist kampaaniaks katoliiklike vägede vastu, mis olid 1620. aastal edukat edasitungi alustanud. Et mitte kaotada oma markkrahvkonda riigivande alla sõjapidamise keelu tõttu keisri vastu, loobus ta 1622. aastal troonist oma poja Friedrich V kasuks.
1622. aasta kevadel, pärast seda, kui seisused määrasid talle kolmeks aastaks sõja erimaksu, oli tema käsutuses 11 000 – 12 000 palgasõdurit koos suhteliselt suure hulga suurtükkidega lisaks rügemendile, mis jäi Badeni kaitsele. 24./25. aprillil 1622 alustas ta kampaaniat keisri ja selle katoliiklike liitlaste vastu. Siiski saabus ta liiga hilja, et osaleda 27. aprillil Mingolsheimi lahingus, kus Pfalzi komandör krahv Ernst von Mansfeld alistas purustavalt Katoliikliku Liiga kindralleitnant Tilly.
27. aprillil kuulutas Georg Friedrich Habsburgidele sõja ja ühendas oma väed Mansfeldi omadega, et üheskoos Katoliikliku Liiga vastu võidelda. Kui nad paar päeva hiljem seletamatult eraldati, sattus Georg Friedrich Tilly rünnaku alla, keda abistasid Hispaania väed Córdoba juhtimisel.
Georg Friedrich sai 6. mail 1622 Wimpfeni lahingus lüüa. Ta sai näost haavata ja pääses napilt Stuttgarti, kus loobus troonist oma vanema poja kasuks.
Juba 13. mail 1622 oli Georg Friedrich Durlachis tagasi ja püüdis tulutult uut armeed koguda. Katoliiklik armee u 12 000 sõduriga tungis Badenisse ja laastas seda põhjalikult. Georg Friedrich põgenes esialgu Emmendingeni kantsi, mille ta oli sajandi alguses tugevalt kindlustanud. 26. augustil 1622 seadis keiser Baden-Badenis ametisse Eduard Fortunati poja Wilhelmi. See tähendas, et Baden oli taas jaotatud katoliiklikuks Baden-Badeniks ja protestantlikuks Baden-Durlachiks. See jagunemine kestis kuni Badeni taasühendamiseni 1771. aastal markkrahv Karl Friedrich alla.
1625. aastal taandus Georg Friedrich Genfi, kus sattus peagi konflikti kalvinistliku valitsusega, kuna pidas oma korteris luterlikke jumalateenistusi. Nii kolis ta 1626. aastal Thônesi, kus Savoia hertsog Carlo Emanuele I lubas pidada luterlikku jumalateenistust.
1627. aasta suvel määrati ta Taani armee kindralleitnandiks Taani kuninga Christian IV poolt, kes osales Taani – Alam-Saksi sõjas ja andis Georg Friedrichile ülesandeks peatada Wallensteini edasitung Põhja-Saksamaale. Kui Wallenstein lähenes, tõmbus Georg Friedrich Poeli saarele ja siis Heiligenhafenisse Holsteinis.
Tema väed marssisid sealt edasi Oldenburg in Holsteini, kus Heinrich Schliki juhitud keisriarmee hävitas ta Oldenburgi lahes toimunud lahingus peaaegu täielikult ja pidi 24. septembril 1627 alistuma.
Oktoobris astus Georg Friedrich Taani teenistusest tagasi pärast vaidlust Taani kuningaga, kes soovis anda küsimuse sõjakohtusse.
Erru läinult naasis Georg Friedrich oma koju Strasbourgis ja pühendus peamiselt religioosse kirjanduse uurimisele. Ta oli aga endiselt ühenduses Prantsusmaa ja Rootsiga, püüdes ellu viia oma unistust luterlikust Suur-Badenist.
Ta suri 24. septembril 1638 Strasbourgis.Tõenäoliselt viidi tema surnukeha 1650. aastal Pforzheimi Püha Miikaeli kiriku vürstikrüpti.
Georg Friedrich abiellus 2. juulil 1592 metsa- ja reinkrahvi Friedrich von Salm-Neufville'i tütre Juliane Ursulaga (29. september 1572 – 30. aprill 1614). Sellest abielust sündis 15 last.
23. oktoobril 1614 abiellus Georg Friedrich Erbachi krahvi Georg III tütre Agathega (16. mai 1581 – 30. aprill 1621). Nad said kolm last.
Georg Friedrichi kolmas abielu oli morganaatiline. 29. juulil 1621 abiellus ta oma sekretäri Johann Thomas Stolzi tütre Elisabethiga. See abielu jäi lastetuks.
| Eelnev Ernst Friedrich |
Baden-Durlachi markkrahv 1604–1622 |
Järgnev Friedrich V |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
