Karl II (Baden-Durlach)

Karl II Baden-Durlachist (24. juuli 1529, Pforzheim - 23. märts 1577, Durlach), hüüdnimega Karl kotiga, valitses Durlachi markkrahvkonda aastatel 1552-1577. 1. juunil 1556 andis Karl välja uue kirikukorra, mis tegi luterlusest Baden-Durlachi markkrahvkonna ametliku religiooni.

Karl II
Baden-Durlachi markkrahv Karl II
Sünniaeg	24. juuli 1529 Pforzheim
Surmaaeg	23. märts 1577 Durlach
Abikaasa	Kunigunde von Brandenburg-Kulmbach Anna von Pfalz-Veldenz
Lapsed	Ernst Friedrich Jakob Georg Friedrich
Vanemad	Ernst Ursula von Rosenfeld

Elu

Karl oli Baden-Durlachi markkrahvi Ernsti ja tolle teise naise Ursula von Rosenfeldi poeg. Kuna Ernsti ja Ursula abielu oli morganaatiline, vaieldi Karli järgluse üle. Sellegipoolest alustas ta 1552. aasta septembris Ülem-Badeni valitsemisega oma isa nimel. Tema poolvend, 12 aastat vanem Bernhard IV suri 20. jaanuaril 1553 ja tema isa suri kaks nädalat hiljem 6. veebruaril. Karl päris seejärel kogu riigi, mida toona kutsuti Baden-Pforzheimiks. Ta viis pealinna Durlachisse, muutes sellega oma riigi nime Baden-Durlachiks.

Reformatsiooni sisseviimine 1556. aastal

1556. aasta kirikukorra kaas

Pärast Passau rahu (1552) viis mitu ilmalikku valitsejat Edela-Saksamaal sisse reformatsiooni. Baden-Durlachi markkrahv Ernst kavatses eeskuju järgida, kuid tal tekkis siiski võimalik konflikt katoliikliku Kaugema Austria valitseja ertshertsog Ferdinandiga, kes nõudsid endiselt osa Ülem-Badenist.

Markkrahv Karl II – nagu ka tema nõbu Baden-Badeni markkrahv Philibert – toetas 1555. aasta Riigipäeval Augsburgi usurahu, mis andis ilmalikele keisririigi vürstidele vabaduse viia oma territooriumitel sisse luterlus. Selle kaitsega ja Württembergi hertsogi Christophi tungival nõudmisel viis Karl II Baden-Durlachi markkrahvkonda sisse reformatsiooni, võttes 1. juunil 1556 vastu uue kirikukorra.

Reformatsiooni ettevalmistamine ja kirikukorra väljatöötamine usaldati komisjonile, mille esimees oli Badeni markkrahvkonna (Pforzheimi osa) kantsler Martin Achtsynit. Komisjoni kuulusid teoloog Jacob Andreae Tübingenist, õukonnajutlustaja Michael Diller Heidelbergist ning Saksi teoloogid Max Morlin ja Johann Stossel. Lisaks teoloogidele kuulusid komisjoni ka nõunikud Johann Georg ja Renz Sechele. Achtsynit oli ka Kirikute Nõukogu esimene direktor; Karl ise oli evangeelse kiriku piiskop ja seega sai temast Strasbourgi, Speyeri ja Konstanzi piiskoppide järglane, kes olid pädevad tema territooriumi erinevates osades. "Sisemine konflikt protestantliku usutunnistuse sees" mõjutas ka komisjoni tööd. Lõpuks otsustas komisjon poliitilistel põhjustel suures osas kopeerida Württembergi kirikukorda, mille 1553. aastal koostas Johannes Brenz ja mille lõpliku toimetuse tegi Jacob Heerbrand. Württemberg lubas Jacob Heerbrandil osaleda ka esimesel kirikuvisitatsioonil Baden-Durlachis, mis viidi läbi 1556. aasta sügisel. Karl määras Baselist pärit teoloogi Simon Sulzeri Ülem-Badeni kindralsuperintendiks.

Sagedased külaskäigud pidid tagama, et tegutseksid ainult luteri pastorid ja järgitaks kirikukorda. Paljud katoliku preestrid aeti minema. Austria Ferdinand keelas Karlile ametlikult õiguse tema valdustes Breisgaus reformatsioon sisse viia. Rahvas andis Karlile hüüdnime Vaga, viidates innukusele, mida ta reformatsiooni tutvustades arendas.

Selle tulemusena pöördus Badeni Ernestiini osa varsti pärast Badeni jaotamist protestantismi. Kui markkrahvkonna kaks osa 1771. aastal markkrahv Karl Friedrichi alla taasühendati, oli tal ettenägelikkust ja suveräänsust lubada mitut usku ning kutsuda üles sallivusele ja aktsepteerimisele.

1561. aastal tunnistas markkrahv Saksimaa kuurvürsti Augusti poolt kokku kutsutud protestantide konvendil Naumburgis muutmata Augsburgi usutunnistust. Nagu tema nõbu Baden-Badeni Philibert, toetas Karl Prantsusmaa kuningat Charles IX, saates abivägesid sõtta kalvinistlike hugenottide vastu.

Prelaadivaidlus

Reformatsioon tõi kaasa selle, et Baden-Durlachi markkrahvi territooriumile lubati ainult luterlikke pastoreid. Patronaadiõigus kuulus aga paljudel juhtudel katoliku kloostritele või ordudele, kes pidid nüüd luteri pastori eest maksma. See tekitas muidugi vastupanu. Augsburgi usurahus olid sellise olukorra jaoks selged reeglid. Religioossetel institutsioonidel lubati protestantlikes piirkondades oma valdusi hoida, kuid evangeelse pastori jaoks pidid nad seda tegema. Lähtudes eespoolmainitud Habsburgide koja territoriaalsetest nõuetest Ülem-Badeni isandkondadele, leidsid prelaadid, et ülalpidamiskohustus neile ei kehti ja kümnist kavatseti pidada. Seejärel arestis Karl nende valdused ja kasutas neid kirikute ja pastorite ülalpidamise rahastamiseks. Johann Ulrich Zasius vahendas ja jõudis kompromissile: konfiskeeritud valdused tagastati omanikele, kuid Baden-Durlachile lubati jätta pastoritele tasumiseks vajalikud vahendid. Austria võimud Innsbruckis seda kompromissi aga ei aktsepteerinud ja vastasseis teravnes. Pärast seda, kui mõned prelaadid sõlmisid Baden-Durlachiga eraldi kokkulepped, jätkati läbirääkimisi ja need viisid 24. aprillil 1561 sõlmitud Neuenburg am Rheini lepinguni, mille tulemus oli sisuliselt sama, mis varasem leping.

Residentsi viimine Durlachi 1565. aastal

Markkrahv viis residentsi 1565. aastal Pforzheimi Liebenecki linnusest Durlachi. Väidetavalt põhjustas selle vaidlus Pforzheimi kodanikega, kes keeldusid markkrahvi korraldatud ajujahil ajajatena tegutsemast. Kirjanduses tuuakse välja, et võis eksisteerida ka teisi, ratsionaalsemaid põhjuseid; eelkõige asus Durlach Alam-Badenis kesksemalt.

Selle kolimise jaoks laiendati olemasolev jahimaja Durlachis, Karlsburg lossiks. Karl jälgis laiendamist ise ja maksis töötajatele isiklikult, kasutades kaasavõetud õlakotti, mis oli raha täis. Hellitav hüüdnimi Karl kotiga viitab sellele praktikale.

Ka Durlachi linn renoveeriti. Lossile lisati aed ja linnamüürile mitu väravat. 1571. aastal ehitati rahapaja, nagu tolleaegsetes vürstimajades tavaks.

Abielud ja lapsed

Karl II abiellus esmalt 10. märtsil 1551 Brandenburg-Kulmbachi markkrahvi Kasimiri tütre Kunigundega (17. juuni 1523 - 27. veebruar 1558). Nad said kaks last:

• Marie (3. jaanuar 1553 - 11. november 1561)
• Albrecht (12. juuni 1555 - 5. mai 1574)

Teiseks abiallus Karl II 1. augustil 1558 Veldenzi pfaltskrahvi Ruprechti tütre Annaga (12. november 1540 - 30. märts 1586). Nad said järgmised lapsed:

• Dorothea Ursula (20. juuni 1559 - 19. mai 1583)
• Ernst Friedrich (17. oktoober 1560 - 14. aprill 1604)
• Jakob III (26. mai 1562 - 17. august 1590)
• Anna Marie (4. august 1565 - 8. oktoober 1573)
• Elisabeth (27. september 1570 - 6. oktoober 1611)
• Georg Friedrich (30. jaanuar 1573 - 24. september 1638)

Pärast Karl II surma jagati Baden-Durlach tema kolme poja vahel: Baden-Durlach-Hachbergi sai Jakob III; Baden-Durlach-Sausenbergi sai Georg Friedrich; ülejäänud Baden-Durlachi sai Ernst Friedrich, kellest sai Baden-Durlachi markkrahv, ja tema järglaseks sai lõpuks tema vend Georg Friedrich, kes elas poegadest kõige kauem. Ainult Georg Friedrich jäi luterlaseks, samas kui Ernst Friedrich pöördus kalvinismi ja Jakob III sai katoliiklaseks. Kuna Georg Friedrich elas kõige kauem, jäi markkrahvkond luterlikuks. Karl II lesk Anna juhtis pärast tema surma valitsusasju 7 aastat regendina, kuni tema pojad täisikka jõudsid.

Vaata ka

• Badeni valitsejate loend

Eelnev Ernst

Baden-Durlachi markkrahv 1553–1577

Järgnev Anna von Pfalz-Veldenz regendina