Friedrich Niggol
Eesti poliitik From Wikipedia, the free encyclopedia
Friedrich Niggol (24. detsember 1899 (vkj)/ 5. jaanuar 1900 Tartu – 27. mai 1942 Tallinn) oli Eesti kohtunik ja poliitik.
| Friedrich Niggol | |
|---|---|
 Friedrich Niggol (Järva Teataja, 8. juuli 1940) | |
| Eesti kohtuminister | |
|
Ametiaeg 5. juuli 1940 – 21. juuli 1940 | |
| Eelnev | Boris Sepp |
| Järgnev | Johannes Klesment |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
5. jaanuar 1900  Tartu, Liivimaa kubermang, Venemaa keisririik |
| Surmaaeg |
27. mai 1942 Tallinn, Eesti |
| Rahvus | eestlane |
| Abikaasa | Erika Auguste Nigol |
| Vanemad |
Johann Hindrik Niggol, Helene Niggol |
| Lapsed | Hedo Anita Voore |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
| Elukutse | jurist |
Elulugu
Niggol sündis Tartus käsitöölise pojana. Ta õppis Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis ja Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis, lõpetades viimase 1919. aastal. Ta võttis osa Vabadussõjast. Aastatel 1920-1923 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Ta oli EYS Veljesto liige.[1][2][3] Üliõpilasena osales ta vasakäärmusliku Sotsiaalfilosoofilise Üliõpilaste Seltsi tegevuses.[4]
Kohe pärast ülikooli edukat lõpetamist asus Niggol 1923. aasta kevadel riigiteenistusse, tema vasakpoolsus karjääri ei takistanud. Ta töötas 1924. aastani Tallinna-Haapsalu Rahukogu juures kohtuameti nooremkandidaadina. Pärast 1924. aastal sooritatud eksamit määrati Niggol Tallinna tähtsamate asjade kolmanda jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitjaks. Algul oli ta vanem kohtuametikandidaat, 1926. aasta jaanuaris sai temast täiskohaga tähtsamate asjade kohtu-uurija.[2][4][5]
1930. aasta jaanuaris nimetati Niggol Viljandi-Pärnu Rahukogu alaliseks liikmeks, 1932. aastal paigutati ta ümber Rakvere-Paide Rahukogu abiesimeheks. 1934. aastal sai temast Tartu-Võru Rahukogu abiesimees. Kolmandal katsel sai 1938. aasta novembril Niggol Kohtukoja tsiviilosakonna liikmeks.[1][2][4][5]
Poliitiline karjäär
Pärast Boris Sepa tagandamist kohtuministri kohalt 1940. aasta 5. juulil sai temast Johannes Varese valitsuse kohtuminister. Enne seda oli ta kohtuministri asetäitja. Niggol oli ka 1940. aasta suvel korraldatud uue "Riigivolikogu valimiste" peakomitee esimees, mistõttu oli ta hõivatud valimiste ettevalmistustöödega ega jõudnud kohtuministrina midagi olulist korda saata.[2][3]
Pärast okupeeritud Eesti kuulutamist nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks 21. juulil jätkas Niggol 25. augustini 1940 tööd kohtuministrina. 1941. aasta jaanuarist aprillini oli ta Eesti NSV ülemkohtu liige.[4][6]
Pärast Saksa okupatsioonivägede sissetungi 1941. aastal jäi Niggol Eestisse, arreteeriti ja paigutati Tallinnas Keskvanglasse, kus ta 27. juulil 1942 suri tuberkuloosi.[1]
Isiklikku
Friedrich Niggol sündis Johann Hindrik Niggoli ja Helene (sünd. Sõrra) esimese lapsena. Peres oli veel kolm last: Hilda, Evald ja Olga Emilie.[7]
Friedrich Niggol abiellus 8. märtsil 1924 Erika Augustega (sünd. Wiederfeldt), kellega sai 1925. aastal tütre Hedo Anita.[8] Tema pere põgenes 1944. aastal Saksamaale ja läks sealt hiljem Kanadasse.[9][10] Tema tütar abiellus Kanadas arhitekt Kaljo Voorega.
Viited
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
