From Wikipedia, the free encyclopedia
Erastvere lahing peeti 9. jaanuaril 1702 (vana kalendri järgi 29. detsembril 1701) Rootsi ja Vene tsaaririigi vägede vahel Põlvamaal Erastvere lähedal. Lahing oli esimene venelaste välilahingus saavutatud võit Põhjasõjas. [1]
| Erastvere lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhjasõjast Eesti alal ja Põhjasõjast | |||
 | |||
| Toimumisaeg |
9. jaanuar 1702 ukj 29. detsember vkj 30. detsember rkj | ||
| Toimumiskoht | Magari küla Erastvere lähedal, Rootsi Kuningriik (praegune Eesti) | ||
| Tulemus | Vene vägede võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
1700. aasta veebruaris alanud Põhjasõja tõttu muutus lahingutandriks ka Eesti. Sama aasta septembris ilmusid Vene väed Eestisse ja asusid piirama Narva linna. Rootsi kuningas Karl XII viis pärast võitu Taani üle oma väliarmee venelaste vastu ja võitis neid Narva lahingus. Karl jäi oma vägedega Laiusele talvekorterisse. Pärast talve lõppu liikus Karl edasi Riia poole ja tungis hiljem Leetu.[2] Pärast Rootsi peavägede Eestist lahkumist jäi maad kaitsma väiksem väliarmee, mida juhatas ooberst Wolmar Anton von Schlippenbach.[2]
.jpg)
Vene tsaaririigi umbes 25 000-meheline korpus Boriss Šeremetevi juhatusel tungis 1701. aasta detsembris (vkj) üle külmunud Peipsi järve ja osalt ka Irboska kaudu Liivimaale. Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud väliväed oli koondunud Erastvere mõisa piirkonnas. Toimusid väiksemad lahingud Räpina, Rõuge ja Vastse-Kasaritsa piirkonnas. [2]
Venelased tungisid 1702. aastal taas Eestisse ja jõudsid Põlvamaani, kus kohtusid Schlippenbachi väliväega. [2]
Erastvere lahingus osalesid järgmised Rootsi väeosad:[3][4][5][6]
Venelased proovisid Rootsi vägesid äkkrünnata ja Erastvere mõisa juures ümber piirata. Rootsi eelpostid siiski nägid neid. 7. jaanuaril oli Harju jalaväerügemendi ülemjuhataja von der Pahlen endale abivägesid palunud, mille peale saadeti sinna ooberstleitnant Borckhusen koos Karjala ratsarügemendiga. Nüüd olid kõik Rootsi väeosad valvel. Siiski naasis Borckhusen oma positsioonilt ja ütles, et venelased, keda nad näinud olid, olid vaid üksikud marodööritsejad. 8. jaanuaril saabus ooberstleitnant Platerile Varbusele sõnum, et venelaste pealetung toimub kindlasti. Plater läks mõne ratsanikuga maad kuulama ja naasis kella üheksaks õhtul, olles välja uurinud vaenlase asukoha.[6]
Schlippenbach saatis Reinhold von Lieweni koos 300 ratsanikuga vaenlasele vastu. Erastverre koondati samal ajal neli jalaväepataljoni. Lieweni ratsasalk piirati ümber ja Liewen võeti koos teiste ohvitseridega vangi. Venelased tungisid edasi, kuni jõudsid rittmeister Levin Reinhold Frietzcky juhitud Eestimaa aadlilipkonna juurde, kes nad tagasi lõid.[6]
Schlippenbach kogus 1600–2000-mehelise väe, mis koosnes ühest Skytte rügemendi pataljonist, Lieweni ja Stackelbergi pataljonidest, Eestimaa aadlilipkonnast, Turu ja Karjala ratsarügementidest ning Erik Gustav Stenbocki tragunitest, lisaks oli tal kuus kahurit.[6]
See vägi kohtus Erastvere küla lähedal vaenlase eelväega, kelle nad taganema ajasid, kuid kui vaenlased aina abivägesid said, pidid rootslased kahurite juurde tagasi minema. Kui vaenlane neile järgnes, löödi ta teist korda taganema. Siiski otsustas Schlippenbach Johann Hermann von Campenhauseni rügemendi ning veel varjus olevate Karjala ratsarügemendi ja Stenbocki tragunitega Erastvere poole taganeda. Rootslaste jalavägi eksis aga teelt ja ratsavägi moodustas üksinda järelväe, mis aga venelaste poolt ümber piirati. Eelväel õnnestus aga välja murda, kui major Joachim Friedrich von Liewen koos aadlilipkonna ratsameestega neile appi tuli. Vaenlaste surve aga suurenes ja Rootsi üksustel ei olnud võimalust puhata. [6]
Samal ajal olid Hans Heinrich von Lieweni üksused kahurite juurde ja Stackelbergi sõdurid ühe risttee juurde koondunud. Nendel positsioonidel said taganevad üksused end korrastada ja uueks venelaste rünnakuks valmistuda. Vaenlaste rünnak tuli ja võitlus oli tasavägine, kuni kohale jõudis venelaste kahurvägi, mis tekitas rootslastele suurt kahju. Schlippenbach otsustas taganeda, moodustades jalaväest ja kahuritest eelväe ja jättes ratsaväe kaitseks. Kuigi Stenbocki (kes oli kolm korda haavata saanud) tragunid major Horni juhtimisel näitasid üles suurt vaprust, sattus ratsavägi paanikasse ja põgenes. Wachtmeister ja Schlippenbach proovisid ratsaväes korda luua, kuid see ei õnnestunud, jalavägi ja kahurvägi jäid maha ja hävitati. Liewen ja Stackelberg koos veel mõne sõduri ja ohvitseriga suutsid pääseda.[6]
Öö lähenedes kasutasid Schlippenbach ja Wachtmeister võimalust ning taganesid allesjäänud kahurite, mõnesaja musketäri ja ratsaväelasega Sangaste poole, kus neid ootas Campenhauseni rügement, mis polnud lahingusse ilmunud.[6]
Ka Erastvere mõisas oli lahingutegevus toimunud. Campenhauseni sõdurid olid sinna sisse granaate visanud, ühe venelaste salga hävitanud ja kaks meest vangi võtnud.[6]
Lahingus sundis Vene vägi Boriss Šeremetevi juhatusel taanduma Wolmar Anton von Schlippenbachi Rootsi väliväe, kuid taandus ka ise lahingu järel Venemaale Pihkvasse, jätkamata edasist pealetungi Tartu suunal.[7]
Rootslased kaotasid lahingus ligi 700 meest. Erastvere lahing oli Vene vägede esimene suurem võit Põhjasõjas.[1][6]
Lahinguplatsi-lähedastest valdadest on leitud kääpaid, kuhu on sõdureid maetud.[7]
Pärast kaotust esines lähedalasuvates mõisates talurahvarahutusi.[8]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
