eriala meditsiinis, mis käsitleb patsiente, kellel on vaja viivitamatut ravi From Wikipedia, the free encyclopedia
Erakorraline meditsiin on arstiteaduse valdkond, mis keskendub eluohtlikus haigusseisundis patsientide ravile, kellele abi andmist ei ole võimalik edasi lükata. Erakorraline on üks 33 erinevast eriarsti erialast.[1]
Erakorralise meditsiini meedikud ravivad patsiente, kes ilma kohese ja kiire abita sureksid või saaksid jäädava tervisekahjustuse. Seejuures ei ole oluline, millise elundkonna haigusseisundiga on tegemist. Erakorralise meditsiini kui professiooni põhiline olemus ongi kõikide elundisüsteemide raskekujuliste ja eluohtlike haiguste tundmine ja nende ravimine. Selle poolest eristub erakorraline meditsiin teistest arstiteaduse valdkondadest, mille kompetents on seotud kindla elundisüsteemiga või anatoomilise piirkonnaga. Erakorralise meditsiini valdkonnas ei ravita haiget kuni paranemise või tervistumiseni, nagu seda tehakse teistes arstiteaduse valdkondades. Erakorralise meditsiini peamine ülesanne on haige ravimine piirini, kus eluohtlik seisund on möödunud ja ravi saab jätkata haigla mõnes muus osakonnas või kodus.
Erakorraline meditsiin liigitatakse tavaliselt abi andmise asukoha põhjal haiglaeelseks ja haiglasiseseks erakorraliseks meditsiiniabiks. Haiglaeelset erakorralist meditsiiniabi, mille puhul antakse erakorralist abi sündmuskohal, kus inimene eluohtlikult haigestus või kus haigusseisund eluohtlikult süvenes, nimetatakse kiirabiks. Haiglasisene abi tähendab abi andmist haiglas kui hoones. Eelnevalt nimetatud jaotus tuleneb asjaolust, et haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi andmisel on vajalik reageerimiskiiruse säilitamiseks eraldi logistika-, operatiivjuhtimis- ja baseerumissüsteem. Ravivõtted kahe alamliigi vahel ei erine, küll aga kasutatakse haiglasiseses erakorralises meditsiinis keerukamaid ravivõtteid, mille tarbeks vaja minevat varustust ei ole praktiline kiirabi transpordivahenditesse paigutada. Erakorralise meditsiini valdkondadest eraldiseisvaks loetakse esmaabi. Esmaabi võivad anda meditsiinilise ettevalmistuseta inimesed.
Erakorralisel meditsiinil on seosed kõikide teiste arstiteaduse kliiniliste valdkondadega, sest erakorralise meditsiini meedikud tegelevad kõikide elundisüsteemide eluohtlike seisundite ravimisega. Seetõttu pole korrektne hinnata seost ühe või teise arstiteaduse kliinilise valdkonnaga teistest suuremaks. Erakorralise meditsiiniga tegelevate meedikute juurde satub küll kindlate haiguste põdejaid teistest sagedamini, kuid haiguse esinemise sagedus ja valdkondlikud seosed ei ole üks ja seesama.
Anatoomilis-füsioloogilistest põhimõtetest lähtuvalt on erakorralise meditsiini jõuline eristamine arstiteaduse teistest harudest tinglik, kuid abiandmise keskkonnast ja abiandmise administratiivsetest suhetest lähtuvalt on mõni arstiteaduse haru erakorralise meditsiiniga rohkem seotud kui teised. Nii on erakorralisel meditsiinil suur tähtsus sõjameditsiinis, kus abiandmise võtted on küll samasugused nagu mujal erakorralises meditsiinis, kuid meedik peab orienteeruma sõjakunstis, suutma käsitseda relvi ja mõistma üksuste sõjalist taktikat. Samane seos on erakorralisel meditsiinil katastroofimeditsiiniga, mille puhul peab meedik tundma päästetööde põhimõtteid ning mõistma loodus- ja tehnogeensete katastroofide olemust.
Välimeditsiin on erakorraline meditsiinabi, mida osutatakse välitingimustes, kaugel asustusest ja minimaalsete vahenditega. Lühidalt võib öelda, et erakorralise meditsiini omapära on selle laialdane rakendamine väljaspool tervishoiusüsteemi kitsamat määratlust, vastandudes niiviisi teistele arstiteaduse harudele, kus töötatakse peamiselt haiglas.
Arstliku erialana tunnustamise all tuleb siin mõista erakorralise meditsiini pidamist üheks arstlikuks põhierialaks (inglise primary speciality). Põhieriala tuleb terminina eristada alamerialast (inglise subspeciality) ja Eestis kasutatavast terminist "lisapädevus".
Erakorralist meditsiini hakati arstliku erialana tunnustama Ameerika Ühendriikides 1979. aastal.[2] Samal ajajärgul eksisteerinud NSV Liidu tervishoiusüsteem sellist arstlikku eriala omaks ei võtnud, mistõttu ei tunnustatud seda ka Eesti NSVs. Euroopa Liidus tunnustatakse erakorralist meditsiini kliinilise erialana alates 1993. aastast (direktiiv 1993/16/EC).[3] Praegu on arstlikud erialad (sh erakorralise meditsiini erialad) määratletud direktiivis 2006/100/EC.[4] Eesti Vabariigis peetakse erakorralist meditsiini eraldi arstlikuks erialaks alates 2000. aastast.[5]
Erakorralise meditsiini õendust kui õenduseriala tunnustatakse Eestis alates 2001. aastast.[6] 2007. aastal muudeti õendusabi erialade nimetusi ning erakorralise meditsiini õendus ning anesteesia- ja intensiivraviõendus koondati ühise nimetuse "intensiivõendus" alla.[7]
Erakorralise meditsiini arsti kui eriarsti väljaõpe kestab Eesti Vabariigis 11 aastat. Kõigepealt tuleb läbida arstiteaduse kuueaastane põhiõpe, seejärel tuleb sooritada sisseastumiseksam erakorralise meditsiini erialal õppima asumiseks. Viie aasta pikkune eriarsti kutse omandamine lõpeb lõpueksamiga.
Erakorralise meditsiini õpe koosneb praktilisest ja teoreetilisest õppest. Neli viiendikku õppeajast kulub eri õppetsüklites praktiseerimisele, üks viiendik on teoreetiline õpe klassiruumis.[8] Erakorralise meditsiini eriarsti õppetööd, nagu ka kõikide teiste eriarsti alade õppetööd, nimetatakse residentuuriks. Kuni 2015. aastani kestis erakorralise meditsiini residentuur neli aastat.[9]
Erakorralise meditsiini eriala subspetsiaalsus ehk alameriala ehk kõrvaleriala on oskuste ja teadmiste kogum, mida arst on eriti põhjalikult õppinud peale erakorralise meditsiini eriala omandamist. Alameriala omandamine ei ole üheski riigis kohustuslik. Eesti Vabariigis ega ka kogu Euroopa Liidus ei ole võimalik saada subspetsiaalsuse omandamise kohta tunnistust, kuid USA arstlike erialade süsteemis on selline võimalus olemas.[10] Tavaliselt omandab arst suure õppemahu tõttu ühe kõrvaleriala, ehkki otseseid takistusi pole ka mitme omandamiseks.
| Erakorralise meditsiini arsti võimalikud subspetsiaalsused USA arstlike erialade süsteemis | |
|---|---|
| Subspetsiaalsuse nimetus | Täiendava kompetentsi ulatus |
| anestesioloogia | Lisateadmised puudutavad ennekõike intensiivravivõtteid. |
| haiglaeelne erakorraline meditsiin | Lisateadmised võimaldavad töötada kiirabis. |
| palliatiivne ravi | Lisateadmised annavad paremad oskused terminaalses seisundis haigete kannatuste vähendamisel. |
| sisehaigused | Lisateadmised suurendavad arsti teadmisi sisehaiguste ravis, võimaldades määrata näiteks pikaajalisi ravikuure. |
| toksikoloogia | Arstil on süvateadmised mürgistuste ravimiseks. |
| pediaatriline erakorraline meditsiin | Lisateadmised parandavad eluohtlikus seisus laste ravimise oskusi. |
| spordimeditsiin | Erakorralise meditsiini kontekstis tähendab see peamiselt paremat sporditraumade käsitlemise oskust. |
| allveemeditsiin | Arstil on spetsiaalsed teadmised tuukrite erakorraliste haigusseisundite käsitlemiseks. |
Erakorralist meditsiini tunnustati erialana esimest korda USA-s, kus uue arstliku põhieriala tekke tingisid ühelt poolt uus teadusinformatsioon ning teisalt kohalike kogukondade nõudlus parema meditsiiniabi järele.[11] G. Weizi käsitluses tekivad uued arstlikud erialad esmalt erapraksistes, kus üsna ühetaoliste haiguste hulk ja suur patsientide kogus tagab spetsialiseerumise. Teise variandina tekivad uued arstlikud erialad suurtes ülikoolide juurde liidetud haiglates, kus käib käsikäes nii ravi- kui ka teadustöö.[12] Erakorraline meditsiin on siiski liikunud oma arengus mööda nn kolmandat teed, mis tähendab, et erakorraline meditsiin erialana sai alguse pigem väikestest maakondlikest haiglatest. Nagu meditsiinis üldiselt, võib ka erakorralise meditsiini erialal täheldada kontinentaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi raame, mis eriala arengut suunavad.[13]
Euroopas on vähemalt 50 riiki, seetõttu on erakorralise meditsiini valdkonna kujunemine seotud aastakümnetepikkuste tervishoiukorralduslike vaidlustega. Teise maailmasõja lõpust kuni 1980. aastateni oli erakorralise meditsiiniabi andmine jaotatud mitme eriala arstide vahel. Patsiendi ravimisel töötasid koos kardioloogid, kirurgid, ortopeedid, anestesioloogid ja muude erialade spetsialistid. Eluohtlikus seisundis patsiendi ravi juhtis kord ühe, kord teise eriala arst. Kuna arstid olid väljaõppe saanud kindlal erialal, tekkis sageli olukordi, kus juhirolli võtnud kitsalt spetsialiseerunud arst ei osanud edasi tegutseda. Siis läks juhtimine mõne teise eriala arsti kätte. Selline töökorraldus oli aldis vigadele ja selles polnud süsteemi.
Üldiselt võib erakorralise meditsiini eriala rajajateks Euroopas pidada inglasi, kes kutsusid 1967. aastal ellu selle eriala esimese erialaseltsi.[14] Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa tunnustasid erakorralise meditsiini eriala kümnendi jagu varem. Island tunnustas seda eriala alles 1992. aastal.
Erakorralise meditsiini kui arstliku eriala vajadust tunnetati selgelt, kuid takistuseks olid riikide erinevad tervishoiusüsteemid, millest osa takistasid erakorralise meditsiini kui eriala teket. Selle tõttu oli erakorralise meditsiini kui eriala kujunemisel suur roll Euroopa Liidul. Euroopa Liidu üks eesmärk on liikmete toodete ja teenuste harmoneerimine, mis on hädavajalik liidusiseseks kaubavahetuseks. Muu hulgas standardiseeriti meditsiinihariduse miinimumnõuded[15] ning 1993. aastal kehtestati kõigile liikmesriikidele kohustuslik arstlike erialade nimekiri, mis sisaldas ka erakorralise meditsiini arsti kutsenimetust.
1990. aastad on märgilised veel selle poolest, et Euroopa haiglates hakati looma spetsiaalseid erakorralise meditsiini osakondi.[16] Enne seda perioodi saabus eluohtlikus seisundis haige tavaliselt vastuvõtutuppa, kus abi andis sageli vaid meditsiiniõde. Vastuvõtutuba ise oli mingi teise osakonna väheväärtustatud osa. Euroopa Erakorralise Meditsiini Arstide Selts loodi 1994. aastal.[17]
1960. aastale eelnenud perioodil iseloomustas USA haiglaid erakorralise haigusseisundi käsitlemise süsteemitus. Haiglates olid küll traumapunktid (inglise accident room), kuid seal keskenduti haavade ja luumurdude (st kindlate traumade) ravimisele. Personali oli vähe ning see oli alakvalifitseeritud (üliõpilased, residendid jne). Erakorralist abi ei saanud ööpäev läbi.
1961. aastal avati Alexandra haiglas esimene erakorralise meditsiini osakond, kus arst oli kogu ööpäeva osakonnas olemas.[18] Samal perioodil üritasid arstid luua ühtset erakorralise meditsiiniabisüsteemi Pontiaci linnas.[19] Nimetatud kahte initsiatiivi nähakse tavaliselt Põhja-Ameerikas toimunud erakorralise meditsiini arengu lähtepunktina.
1966. aastat loetakse USA-s erakorralise meditsiini ajaloos oluliseks teadusliku uurimistöö kontekstis. Sellel aastal avaldati nn valge raamat (The White Paper), mis viis ühiskonna kollektiivsesse teadvusse ebakõlad erakorralise meditsiiniabi andmises. Kanada liikus protsessi kestel mõned aastad tagapool, kuid ka seal jõuti 1971. aastal erakorralise meditsiini eriala ideede, väljaõppe jmt dokumentide esitamiseni.[20]
Ühise keeleruumi tõttu on maailmas jälgitav erakorralise meditsiiniabi kiirem areng inglise keelt kõnelevates riikides.
| Peamised verstapostid erakorralise meditsiini arengus valitud riikides[21] | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|
| Teetähis | USA | Suurbritannia | Austraalia | Kanada | Hongkong | Singapur |
| Eriala tunnustamine põhierialana | 1973 | 1986 | 1981 | 1980 | 1983 | 1984 |
| Eriala organisatsiooni (erialaseltsi) loomine | 1968 | 1967 | 1981 | 1984 | 1985 | 1993 |
| Akadeemilise ühingu loomine. Nimetatud ühingute loomist võib pidada süstemaatilise valdkondliku teadustöö alguseks | 1970 | 1989 | 1988 | 1988 | 1994 | 1993 |
| Esimene residentuuri lõpueksam | 1979 | 1983 | 1986 | 1985 | 1997 | 1994 |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
