Elektrimootor on elektromehaaniline seade, mis muundab elektrienergia mehaaniliseks tööks.
Enamik elektrimootoreid töötab tänu elektromagnetismi nähtusele. Kuid on ka mootoreid, mille töö põhineb teistel elektromehaanilistel nähtustel, nagu näiteks piesoelektrilisel efektil või elektrostaatilistel jõududel. Elektromagnetismi nähtusel põhinevad mootorid tekitavad jõudu magnetvälja ja voolu all oleva juhti vastastikmõjust. Vastupidise saavutamiseks, elektrienergia tekitamiseks mehaanilisest energiast, kasutatakse generaatoreid või dünamoid. Mõnda elektrimootorit saab kasutada ka generaatorina, näiteks sõiduki veomootor võib olla kasutusel mõlemal eesmärgil. Elektrimootoreid ja generaatoreid kutsutakse ühisnimega elektrimasin.
Elektrimootoreid kasutatakse paljudes seadmetes: puhurites ja pumpades, tööpinkides, kodumasinates, elektrilistes tööriistades ja kõvaketastes. Neid saab toita alalisvooluga, selle näiteks on akutoitel kaasaskantav seade või mootorsõiduk, ja vahelduvvooluga elektrivõrgust või inverterist. Väikseimaid mootoreid leiab käekellade ja mobiiltelefonide seest. Keskmise suurusega standardiseeritud mootoreid kasutatakse tööstusseadmetes. Kõige suuremad elektrimootoreid kasutatakse laevade liigutamiseks, torujuhtmete survestamiseks ja vee pumpamiseks elektrienergia salvestamiseks mõeldud hüdroelektrijaamades, kus mootorite võimsused võivad ulatuda miljonite vattideni. Elektrimootoreid saab jaotada kasutatava elektrienergia, ehituse, rakenduse või liikumisviisi järgi.
Vooluga juhi ja magnetvälja vastastikmõjus tekkiva mehaanilise jõu füüsikalise põhimõtte, Faraday seaduse avastas 1831. aastal Michael Faraday.[1] 1821. aastast kuni 19. sajandi lõpuni valmistati järjest efektiivsemaid mootoreid, aga mahuka kommertskasutuse jaoks oli vaja efektiivseid generaatoreid ja elektrivõrku. Esimesed edukad elektrimootorid tegi Zénobe Gramme 1873. aastal.[2]
Mõned seadmed muudavad elektrit liikumiseks, aga nende põhieesmärk ei ole kasuliku mehaanilise jõu tootmine, seepärast ei nimetata neid enamasti ka elektrimootoriteks. Näiteks solenoide ja valjuhääldeid nimetatakse enamasti mootori asemel täituriks ja muunduriks.[3]
Ajalugu
Elektromagnetilist viisi elektrienergia mehaaniliseks energiaks muutmiseks demonstreeris Briti teadlane Michael Faraday 1821. aastal. Vabalt rippuv juhe oli kastetud elavhõbedaga täidetud vanni, mille keskel oli püsimagnet. Kui juhtmest voolu läbi lasti, hakkas juhe magneti ümber ringlema.[5] Seda mootorit demonstreeritakse füüsikatundides, aga toksilise elavhõbeda asemel kasutatakse näiteks soolavett. See on lihtsaimat tüüpi mootor – homopolaarne mootor.
Terminid
Elektrimootori liikuvat osa kutsutakse rootoriks ja statsionaarset osa staatoriks. Magnetväljad tekivad magnetpoolustele. Need võivad olla väljapoolused, millele tekitatakse magnetväli elektriväli pooliga.
Vastavalt rootori nurgale lülitab kommutaator voolu erinevatesse rootorimähistesse.
Alalisvoolumootor on mootor, mis kasutab töötamiseks alalisvoolu, kuigi peaaegu alati on mootori sees mehhanism (näiteks kommutaator) alalisvoolu vahelduvvooluks muundamiseks. Vahelduvvoolumootor on mootor, mis töötab vahelduvvoolu kasutades, tihti välditakse niimoodi kommutaatori kasutamist. Sünkroonmootor on vahelduvvoolumootor, mille kiirus on sisendvoolu sageduse suhtes fikseeritud. Asünkroonmootor on vahelduvvoolumootor, mille kiirus langeb koormuse kasvades. Universaalmootorid võivad töötada nii alalisvoolu kui ka vahelduvvoolu kasutades, kuigi vahelduvvoolu maksimaalne sagedus võib olla piiratud.
Tööpõhimõte
On olemas vähemalt kolme toimimismehhanismiga elektrimootoreid: magnetilised, elektrostaatilised ja piesoelektrilised. Kõige levinum neist on magnetiline.
Magnetiline
Peaaegu kõik elektrimootorid põhinevad magnetismil. Neis mootorites loovad nii staator kui rootor magnetvälju. Nende magnetväljade erinevus tekitab jõudu, mis väljendub väändemomendina võllis. Üks või mõlemad magnetväljad peavad muutuma koos rootori keerlemisega. See saavutatakse pooluste sisse- ja väljalülitamise või tugevuste muutmisega.
Põhilised mootoritüübid on alalisvoolu- ja vahelduvvoolumootorid. Kõik mootorid vajavad magnetvälja ja rootori vahelist sünkroonitust.
| Tüüp | Eelised | Puudused | Tavalised rakendused | Kasutatav toide |
|---|---|---|---|---|
| Asünkroonmootor | Lihtne ehitus, suur kasutegur, väike hooldusvajadus | Väike käivitusmoment, keeruline juhtida, | Kõikjal. Levinuim elektrimootor | Mitmefaasiline vahelduvvool. |
| Universaalmootor | Suur väändemoment käivitushetkel, kompaktne, kiire | Hooldus (harjad) Lühike eluiga Tavaliselt lärmakas Ainult väiksed on ökonoomsed |
Käeshoitavad elektritööriistad, nuimikserid, tolmuimejad | Alalisvool või ühefaasiline vahelduvvool |
| Sünkroonmootor | Sünkroonne kiirus |
Kallis | Tööstuslikud mootorid Kellad Vinüülplaadimängijad Kassetimängijad |
Ühe- või mitmefaasiline vahelduvvool |
| Samm-mootor | Täpne positsioneerimine Tugev hoidmisjõud |
Võivad olla kallid Vajavad kontrollerit |
Positsioneerimine printerites ja disketilugejates Tööstusmasinad |
Alalisvool |
| Harjavaba alalisvoolumootor | Pikk eluiga Vähe hooldust Suur efektiivsus |
Kõrge alghind Vajab kontrollerit |
Kõvakettad CD-/DVD-mängijad Elektrisõidukid Puldiga juhitavad masinad Mehitamata õhusõidukid |
Alalisvool või pulsilaiusmodulatsioon |
| Harjadega alalisvoolumootor | Lihtne kiiruse kontroll | Hooldus (harjad) Keskmine eluiga Kallis kommutaator ja harjad |
Mänguasjad Jooksulindid Autode lisaseadmed |
Alalisvool või pulsilaiusmodulatsioon |
Alalisvoolumootor
Pikemalt artiklis Alalisvoolumootor
Alalisvoolumootor on mootor, mis on disainitud kasutama alalisvoolu. Kaks näidet alalisvoolumootoritest, mis ei muuda voolu vahelduvvooluks, on homopolaarne mootor ja kuullaagermootor. Kõige levinumad alalisvoolumootorid on harjadega või harjavabad, mis kasutavad sisest või välist kommutatsiooni, et voolu mähistes rootori keerlemisega sünkroonis hoida.
Vahelduvvoolumootor
Vahelduvvoolumootorid on mootorid, mis kasutavad vahelduvvoolu. Nad ei vaja välist ega sisest kommutatsiooni, sest sisendpinge muutus tekitab vajaliku muutuva magnetvälja.
Samm-mootor
- Pikemalt artiklis Samm-mootor
Samm-mootorid on lähedalt seotud kolmefaasiliste sünkroonsete vahelduvvoolumootoritega, kus sisest püsimagnetitega rootorit kontrollitakse väliste elektrooniliselt lülitatavate magnetitega. Samm-mootorist võib mõelda ka kui alalisvoolumootori ja pöördliikuva solenoidi hübriidist. Mähiseid pingestatakse järgemööda ja rootor suunab ennast voolu tekitatud magnetvälja järgi. Erinevalt sünkroonmootoritest ei keerle samm-mootorid pidevalt, vaid "astuvad" – alustavad ja jäävad jälle kiirelt seisma – ühest positsioonist teise, vastavalt mähiste pingestusele. Olenevalt pulsside järjekorrast võib mootor keerelda ühte või teist pidi, muuta kiirust, jääda seisma, kiirendada või aeglustada suvalistel ajahetkedel.
Universaalmootor
Universaalmootor on mootor, mis on mõeldud kasutama vahelduv- ja alalisvoolu. Elektrivõrgu sagedustel (50 Hz või 60 Hz) töötavad universaalmootorid on harva võimsamad kui 1000 vatti. Näiteks võeti 20. sajandi alguses Saksamaa raudteedel võimsate universaal-kommutaatormootorite jaoks kasutusele ülimadalsageduslik vahelduvpinge sagedusega 16 2/3Hz. Universaalmootorite eeliseks on suur väändemoment käivitudes ja kiiretel kiirustel kompaktne suurus. Negatiivne pool on kommutaatori olemasolust tingitud hooldamise vajadus ja lühike eluiga. Selliseid mootoreid kasutatakse seadmetes, mida kasutatakse harva ja millel on vajadus suure väändemomendi järele, näiteks mikserid ja elektritööriistad.
Piesoelektrilised
- Pikemalt artiklis Piesoelektriline mootor
Piesoelektriline mootor ehk piesomootor on elektrimootori tüüp, mis põhineb piesoelektriliste materjalide kujumuutusel elektrivälja muutudes. Piesomootor kasutab piesoelektrilist pöördefekti, kus lineaar- või pöördliikumise saavutamiseks tekitab materjal akustilisi või ultraheli vibratsioone. Ühe võimaliku edasiliikumise viisina kasutatakse eri kiirusega pikenemist ja lühenemist ühes tasapinnas, et roomata edasi nagu röövik.
Kasutusviisid
Paljudes tänapäeval ehitatavates masinates kasutatakse standardiseeritud elektrimootoreid. Spetsiifilisemate ülesannete jaoks disainitakse ka spetsiaalseid mootoreid.
Pöörlevad
Pöörlevaid elektrimootoreid kasutatakse puhurites, turbiinides, puurmasinates, elektriauto ratastes, vedurites ja konveierlintides. Lisaks kasutatakse pöörlevaid mootoreid vibratsiooni ja võnkumise tekitamiseks. Mootori otsas on asümmeetriline raskus, mille keerlemine paneb nii mootori kui ka muud mootori külge kinnituvad struktuurid värisema. Sellist lahendust kasutatakse mobiiltelefonide vibratsiooni mootorites.
Elektrimootorid on ka populaarsed robootikas. Nad veavad rattaid sõitvates robotites ja tagasisidet kasutavad mootorid – servomootorid liigutavad tööstuslikke robotkäsi ja humanoidrobotite jäsemeid. Lendavates robotites ja helikopterites keerutavad elektrimootorid propellerit või rootorit.
Elektrimootorid asendavad lennukites ja sõjaväetehnikas hüdrosilindreid.[7][8]
Tööstuses kasutatavad elektrimootorid keerutavad saekettaid ja linte lõikamisprotsessides ja keeravad freespinkides detaile. Kiired ja täpsed servomootorid positsioneerivad modernsetes arvutijuhitavates tööpinkides tööriistu ja tooteid. Toiduainetööstuses on levinud elektri jõul töötavad segistid. Lineaarmootoreid kasutatakse tihti toodete mahutitesse lükkamiseks.
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
