Eesti 1. Tagavararügement (ka 1. Piirikaitse Tagavararügement, saksa keeles Estnische Grenzschutz Ersatz Regiment 1 ) oli Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Eestis moodustatud väljaõppe ja tagavaraväeosa.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2018) |
| Eesti 1. Tagavararügement | |
|---|---|
| Tegev | 26. veebruar 1944 – 1944. aasta lõpp |
| Riik |
.svg){kind=small} Suursaksa Riik |
| Kuuluvus | 207. julgestusdiviis |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | rügement |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud |
August Tomander August Vask |
Rügemendi ülemad:
- Relva-SS Obersturmbannführer August Tomander – august 1944
- Relva-SS Sturmbannführer August Vask, august 1944 –
- Adjutant: kapten Endrik Tamm; leitnant Jaan Kõks
- Rügemendi koosseis
- Staabikompanii, ülem kapten Rudolf-Eduard Reha; kapten Endrik Tamm
- 13. kompanii (suurtükipatarei),
- I pataljon, ülem: major August Vask, kapten Peeter Animägi
- 1. kompanii,
- 2. kompanii,
- 3. kompanii,
- 4. kompanii,
- II pataljon, ülem major Rudolf-Eduard Kukeste
- 5. kompanii,
- 6. kompanii,
- 7. kompanii,
- 8. kompanii,
- III pataljon, ülem kapten Mart Piirsalu
- 9. kompanii,
- 10. kompanii,
- 11. kompanii,
- 12. kompanii,
- IV pataljon, ülem kapten Oskar Taalder
- 14. kompanii,
- 15. kompanii,
- 16. kompanii,
- 17. Tagavara pioneerikompanii (17. Bau Pi. Ers. Kp), asus Viljandis.
Tagavararügemendi koosseisus oli neli pataljoni:
- I pataljon Tartus oli määratud 1. ja 4. piirikaitserügemendi tagavaraüksuseks,
- II pataljon Tartus 5. ja 6. piirikaitserügemendi tagavaraüksuseks,
- III pataljon Jõhvis 2. ja 3. piirikaitserügemendi tagavaraüksuseks.
- IV pataljon, oli määrati kõigi piirikaitserügementide 13. kompaniide (jalaväesuurtükkide patareid), õhutõrje-, tankitõrje- ja raskekuulipildujaüksuste tagavaraüksuseks.
Piirikaitserügementide tagavararügement formeeriti algul 4.–6. rügemendist ülejäänud meestest Tartus. Hiljem kutsuti sinna mehi üle kogu Eesti. Rügemendi formeerija oli August Tomander, hiljem võttis juhtimise üle August Vask. 1944. aasta suveks oli rügemendis 4 pataljoni. I pataljon oli 1. ja 4. rügemendi, II pataljon 5. ja 6. rügemendi ning III pataljon 2. ja 3. rügemendi jaoks. IV pataljon oli mõeldud kõikide side-, pioneeri- ja tankitõrjerühmade ning samuti kavandatud suurtükipatareide täiendüksusena. Veebruari keskel koondati Tallinna kolm pataljoni mobilisatsiooniga väkke kutsutud sõjaväekogemusega mehi ning saadeti kohe rügemendiga Reval Narva rindele.[1]
Riietuse ja jalanõudega oli olukord päris lootusetu. Saksamaalt saadetud riietus oli mõeldud 17–18-aastastele poistele, keda seal parasjagu püssi alla kutsuti. Eestlastest täismeestel polnud nendega aga midagi peale hakata. Natuke parem oli olukord nende meestega, keda saadeti rindele, nende jaoks suudeti siiski vähemalt mundrid leida. Nii kandiski tagavarapataljoni valdav osa koosseisust kuni saatusliku taganemiseni oma riietust. Sellele annab kinnitust ka üksuse varustamine ja väljaõpe. Nimelt kestis mõnede osiste väljaõpe maksimaalselt kuu aega ning seda ka mitte pidevalt. Vähestel, kes said relvad, polnud neist kasu, kuna laskemoona oli maksimaalselt kolme-neli padrunit. Riietus oli mõeldud 17–18-aastastele poistele, millega vanematel meestel polnud midagi teha. Suurem osa tagavararügemendi meestest kandsidki oma riietust.[2]
Pärast väljaõpet paigutati mehed eri paikadesse. Karl Põhjala saadeti rongiga Kloogalt Tallinn-Väikese jaama ja sealt kitsarööpmelise rongiga Türi lähedale. Edasi jalgsi Tamsallu, sealt pidid nad minema omakaitse meestega Narva jõe äärde rabasse, kuhugi Vasknarva lähedale, kus esimest korda anti relv kätte. Igaõhtune rivistus ja ülelugemine siiski oli. Oletatavasti tegeles väeosa juhtkond peamiselt eesliinil asuvate sõduritega. Kes olid kaugemal ja täitsid nii öelda vähem tähtsaid ülesandeid, need jäeti omapead.
Vähe informatsiooni on ka seepärast, et piirikaitse rügementidest on üldse väga vähe teada. Taganemise ajal põletati suur osa dokumente, põhjuseid oli peamiselt kaks: esiteks ei soovitud vaenlasele jätta informatsiooni vägede suuruse ja paiknemise kohta; teiseks teadsid eestlastest koosnevate väeosade juhid, et Saksa vägedesse kuulumine oli Nõukogude võimu jaoks kuritegu ja neile allunud sõdurite ellujäämisvõimalused oli suuremad kui nende Saksa vägedesse kuulumisest ei jäänud kirjalikke tõendeid. Loomulikult teadsid seda sõdurid isegi ning 1944. aasta septembri taganemise ajal hävitati esimesel võimalusel kõik, mis võis viidata nende kuulumisele Saksa vägedesse.
Paiknemiskohas jagati värskelt saabunud sõdurid kümne kaupa rühmadesse ja nende ülesandeks oli ümbruskonnas olevate metsade kammimine ja Vene luurajate või õhudessantväelaste leidmine. Seda tegi Karl koos oma kaaslastega ainult päeval, öösel täitsid samu ülesandeid mundrit kandvad mehed.
Luurajate asemel leidsid nad metsadest Nõukogude lennukitelt allavisatud toidupakke, need olid mõeldud luurajatele ja partisanidele. Ega neid ei puututud, sest kõva käsk oli sellist toitu mitte tarvitada – see võib olla vaenlase provokatsioon ja on ehk mürgitatud. Kord nad siiski sattusid kahe luuraja peale. Nad viisid luurajad ettenähtud kohta ainult selleks, et sõimata saada, sest väeosa juhid eeldasid ilmselt, et kinnivõtmise asemel lasevad poisid kinnivõetud vaenlased kohe maja. Võib ka arvata, et juhtkonnal oli tähtsamatki teha kui kahe luurajaga tegeleda, sest samal ajal taganes Saksa armee juba Sinimägede poole.[3]
Piirikaitserügementide 1. tagavararügement lahkus Eestist 1944. aasta septembris, suur osa mehi hajus marsi käigus metsadesse, kuid 478 tagavararügemendi meest evakueeriti 23. septembril Pärnu sadamast Saksa transpordilaevaga Wartheland ning Saksamaal suunati nad 20. Eesti SS-diviisi koosseisu.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
