From Wikipedia, the free encyclopedia
Dionissi Samon (kodanikunimega Tõnis Samon; 12. oktoober 1871 Vändra – 22. juuli 1950 Tallinn) oli eesti õigeusu vaimulik.
Ta sündis Pärnumaal Vändras õigeusu köstri Kosma Samoni perekonnas. Omandanud hariduse kihelkonnakoolis, jätkas ta õpinguid Riia Vaimulikus Seminaris, mille lõpetas 20. juunil 1894.
Aastatel 1894–1896 töötas ta Saduküla õigeusu koguduse juures vanemköstri ja kihelkonnakooli õpetajana. Seal pühitseti ta 1896. aastal preestriks ning jätkas kuni 1897. aasta sügiseni sama koguduse juures teenistust preester-koolijuhatajana.
23. oktoobrist 1897 kuni 1. augustini 1919 teenis isa Dionissi Leisi õigeusu koguduse preestrina. Ühtlasi oli ta Leisis kohaliku Punase Risti komitee esimees ning aitas kaasa Leisi sadama ja apteegi asutamisele.
1919. aastal astus Tõnis Samon paralleelselt kirikuteenistusega ka riigiteenistusse, töötades 1. oktoobrini 1922 Tallinnas Teedeministeeriumi maanteede ja sisemiste veeteede valitsuse sekretärina.
18. septembrist 1919 kuni 8. septembrini 1920 oli ta ühtlasi Eesti Piiskopkonna Nõukogu sekretär ja alates septembrist 1920 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinodi sekretär. Sellel ametikohal töötas ta 1940. aastani.
18. märtsil 1921 anti talle ülempreestri aunimetus.
1. juunil 1922 nimetati isa Dionissi Tallinna Kopli Püha Piiskop Nikolause koguduse preestriks. Sellel ametikohal teenis ta kuni tegevteenistusest lahkumiseni 1938. aastani.
Koplis töötades tuli tal eelkõige ületada vastuolud sealse koguduse venemeelse ja -keelse enamusega, kes olid valinud oma preestriks tulevase Tallinna praosti Joann Stratonovitši, kuid kelle valimist preestriks Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku sinod ei tunnistanud. Vaatamata isa Dionissi pingutustele saavutas isa Joann 1930. aastal eestikeelsete teenistuste lõpetamise Kopli koguduses, mis koos muude, majandusliku iseloomuga teguritega kahandas oluliselt koguduse eestlastest liikmeskonda. Täiendava löögi andis kogudusele 1934. aasta jõulude ajal kirikus puhkenud tulekahju, milles kirik täielikult hävis.
Aastatel 1935–1936 juhtis isa Dionissi uue puitkiriku rajamist, mille aluseks sai tuntud arhitekti Aleksandr Vladovski projekt. Uus Tallinna Püha Piiskop Nikolause kirik pühitseti metropoliit Aleksandri poolt sisse 13. novembril 1936.
Lisaks kogudusepreestri tööle Koplis oli Dionissi Samon aastatel 1922–1929 ühtlasi Tallinna 26. Algkooli usuõpetuse õpetaja ja aastatel 1923–1925 Tallinna garnisoni kaplan.
Koplis viis ta läbi ka ulatuslikku alkoholismivastast võitlust ja asutas koguduse juurde mitmeid ühinguid. Viimaste seas oli ka sinodi poolt 16. detsembril 1929 kinnitatud noorteorganisatsioon "Usk, lootus ja armastus". Oma teenistuse lõpuks 1938. aastal oli ta saanud sadakonnalt kohalikult elanikult karskustõotuse.
Seoses paljude vaimulike lahkumisega välismaale naasis pensionile jäänud isa Dionissi väidetavalt 1944. aastal vaimulikuteenistusse ja nimetati Tallinna Nõmme Ristija Johannese koguduse ülemääraseks (palgata) vaimulikuks.[1] Koguduse aruannetes ja kroonikas selle kohta ühtegi märget ei esine[2]. 1. märtsist 1947 nimetati ta küll Aleksander Nevski katedraalis tegutsenud Tallinna Püha Andrease koguduse esipreestriks, kuid ei ole märgitud, et ta oleks enne seda üheltki ametikohalt vabastatud.[3]
Seoses piiskopkonna valitsuse poolt algatatud Püha Andrease koguduse likvideerimisega sama aasta sügisel vabastati isa Dionissi 15. septembril 1947 sealse esipreestri ametist ning teenis kuni surmani Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku koguduse ülemäärase vaimulikuna.[4]
Ta suri 22. juulil 1950 ja maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.
Dionissi Samoni poeg Sergius Samon (1902–1993) oli samuti õigeusu vaimulik.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
