Rustika

Rustika (ladina keelest rusticus 'maalähedane', 'lihtsakoeline') on kivitöötlustehnika, milles müüritisekivide välispind jäetakse tahumata või töödeldakse ühtlaselt koredaks. Tulemuseks on jämedalt tahutud kividest laotud müüritist meenutav pind. Kasutusel vanarooma ja hilisemas orderiarhitektuuris (renessansis, klassitsismis, neostiilides), näiteks soklitel, hoonenurkadel, portaalidel ja risaliitidel^[1].

See artikkel räägib arhitektuuri mõistest, kirjastiili kohta vaata artiklit Rustika (kirjastiil).

Kasutusel on ka termin bossaaž (prantsuse keeles bossage^[2], saksa sõnast Bossenwerk, vanasaksa bozen 'lööma'^[3]). Bossenwerk tähendab, et kivi välimine külg jäetakse müüritisse pannes tahumata ja alles hiljem antakse sellele soovitud kuju. Selle definitsiooni kohaselt käsitletakse teemantkvaadrit ühe rustika alaliigina^[4]. Mõned arhitektuurisõnastikud nimetavad bossaažiks siiski vaid kivi müürist väljaulatuvat osa rustikas^[5]^[6].

Rustikaga kujundatud pinda nimetatakse rusteeritud pinnaks.^[7] Rustikaks nimetatakse ka rusteeritud pinnaga arhitektuuridetaili, näiteks nurgarustika, lintrustika jt, sõltumata sellest, kas on tegu kividetailiga, krohvimitatsiooniga või koguni rustika imitatsiooniga historitsistlikus puitarhitektuuris.

Ajalugu

Antiik ja renessanss

Olgugi et rustika on juba mõnel Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ehitisel (hellenistlik tempel Segestas Sitsiilias, Porta Maggiore Roomas), siiski jääb ta esimene suurem populaarsus renessansiperioodi. Rustika antiikarhitektuuris inspireeris kindlasti renessanssarhitekte, nagu Michelozzo, Sebastiano Serlio, Gian Lorenzo Bernini, Giulio Romano, Andrea Palladio jt, ja pani nurgakivi tänaseni kestvale rustika kasutusele arhitektuuris^[8]. Renessansspaleede esimese korruse, nn majanduskorruse, seinapind viimistleti sageli sellisel viisil, nii et selle kore töötlus vastandus kõrgemate korruste siledale seinapinnale. Polnud ka haruldane, kui hoone terve fassaad või väliskülg kujundati rustikas. Valdavalt olid rustikaga kujundatud ilmalikud hooned.

Silmapaistvaim ja mõjurikkam näide rustikaga renessansshoonest oli Palazzo Medici-Riccardi Firenzes, mis ehitati 1444–1484, oma kahe erilaadilise rustikaviimistlusega. Enamik esimese korruse rustikast on ebakorrapärane ja näiliselt täiesti töötlemata, kivid eenduvad erineval määral ja pole seinas ühesuurused. Kõige kõrgemal asuvad seinakivid samuti rusteeritud, ent pehmelt silutud pinnaga ja kõik välisküljed asuvad samas tasapinnas. Teised tähelepanuväärsed näited on üleni rusteeritud, samuti Firenzes asuv Palazzo Strozzi, alustatud 1489, oma padijalt silutud piklike seinakividega, mis igal kõrgemal korrusel on vähem eenduvad, ja Palazzo Pitti esikülg, alustatud 1458. Nendes hoonetes elavdavad rusteeritud pinda üksnes akna- ja uksenišid. Palazzo Rucellai (1460. aastad) on üks esimesi hooneid, mille fassaad on kujundatud nii, et vaid kergelt rusteeritud seinapinda liigendavad pilastrid igal korrusel. Teine näide on hiljem Donato Bramante ehitatud Palazzo Caprini Roomas (u 1510, hävinud), mis kujundas standardlahenduse rustika kombineerimiseks orderitega – rusteeritud (tegelikult stukk) oli vaid petikarkaadiga allkorrus, mille pilastrid andsid jõulise baasi ülakorruse õhulisemale kujundusele aknaid raamivate dooria sammastega siledal seinal. Sarnaselt oli kujundatud esimene suurem renessanssehitis Hispaanias, Karl V palee Alhambras Granadas (1527).

Segesta templi bossaažiga krepidoma ja sambabaasid
Palazzo Strozzi
Palazzo Pitti
Palazzo Caprini
Karl V palee Granadas
Mustpeade Maja portaal rusteeritud pilastritega ja kaarega, samuti on rustikaga terve esimese korruse sein

Manerism

Väga entusiastlikult kasutati rustika eri vorme ka maneristlikus arhitektuuris, selle esindajaist on tuntuim Giulio Romano. Maneristlike ehitiste varaseimad näited on ehitatud vastu tulles patroonide ebatavalisust ihkavale maitsele. Palazzo Stati Maccarani Roomas ja Palazzo Te Mantuas kasutavad rusteeritud kiilkive sillustes ja kaartes, ja kombineerivad kantkivi ja rustikat neid ridadena vaheldades, samuti pannes üksikuid kive teistest rohkem eenduma või paigutades suuremad plokid väikestest kõrgemale, näiteks silluses. Sebastiano Serlio esitab oma arhitektuuriteoreetilistes teostes hulgaliselt ebatavalisi ja mängulisi lahendusi. Fontainebleau lossi ehitasid itaalia ehitusmeistrid ja see ehitus tutvustas stiili Prantsusmaal. Prantsusmaalt levis see tasapisi Saksamaale ja Inglismaale ning 16. sajandi lõpus kasutati rustikat kõikjal Euroopas.

Palazzo Te siseõu
Rusteeritud pilastritega arkaad Palazzo Te aias
Palazzo Stati Maccarani
Sebastiano Serlio portaal rusteeritud sammastega ja silluseplokkidega
Loggia di Giulio Romano Mantuas on omapäraste märkide ja mustritega kiviplokkidel
Värav Porte Baptistère Fontainebleau lossis
Maneristik "kükloopiline" rustika. Fontainebleau, 1530. aastad
Rusteeritud obeliskid ja sillus. Grott Heidelbergi lossi aias

Barokk ja klassitsism

Inigo Jonesi kavandatud Banqueting House Londonis Whitehallis (1619) on traditsiooniliselt rustikaga soklikorrusel, aga et luua ühtset tervikut, paigutas kunstnik rustika ka kahele kõrgemale korrusele nii, et see jääb pilastrite ja sammaste taha. Ka 18. sajandi jooksul palladionismi õitseajal kasutati rustikat laialdaselt eriti sokli- ja allkorruste seinakujunduses ja see traditsioon jätkus ka 19. sajandil. Klassitsistlik suund eelistas mitte robustset ja liiga jõuliselt siledale seinale vastanduvat, vaid siledapinnalist, ainult tugevate v-kujuliste vuukidega markeeritud rustikat. Horisontaalselt laotud kiviplokkide muster rustikas rõhutab horisontaalsuunda, sellele vastukaaluks hakati rustikat kasutama ka suhteliselt kitsastel vertikaalpindadel, näiteks hoone nurkadel, uste ja akende raamidel, isegi pilastritel.

Andrea Palladio. Teatro Olimpico sissekäik
Banqueting House, London
Portaal. Abraham Leuthner, 1677
Teemantkvaadrite ja rustikaga portaal. Abraham Leuthner, 1677
Berthouville'i mõisahoone, 1652
Giardino dei Limoni Villa Reale di Marlias, 17. sajandi teine pool
Kuressaare raekoda. Rustikaga on kujundatud portaali kaar
Palmse mõisa härrastemaja. Seinapilastrite krohvrustikas soklid ja rustikas kujundatud pilastrid keskfassaadil

Imiteeritud rustika

Rustikat imiteeriti stuki või krohviga juba 16. sajandil ja ka hiljem oli see tavaline praktika, mida kasutati kalli kantkivilao odavama alternatiivina. Kindla arhitektuurielemendina leidis see rakendamist hoonete nurkadel, samuti akende ja uste raamidel mitmesugustes materjalides, nii erineva pinnatöötlusega krohvrustikana, tellistest laotuna (ilus tellisrustika näide on Tartu Kunstimuuseumi kunagine hoone Vallikraavi tänav 14) kui ka puulaudadest kokkupanduna historitsistliku ambitsiooniga puumajadel.

Koredapinnaliseks vormitud krohvist nurgarustika ja aknasilluste lukukivid majal Tartus Lai 33
Ülikooli 20 maja Tartus krohvisse süvendatud vuukidega lintrustikaga alumisel korrusel ja rusteeritud aiapostidega
Krohvist tehtud erinevad rustikavööd, nurgarustika ja teemantkvaadri-motiivid majal Tartus Lai tänav 34
Rikkaliku tellistest ja krohvitud rustikaga kujundatud Grand Hotel Viljandi hoone Viljandis Johan Laidoneri plats 8
Puumaja J. Poska tänaval Tallinnas puulaudadest nurgarustika imitatsiooniga