Itaalia arhitekt From Wikipedia, the free encyclopedia
Andrea Palladio (sünninimega Andrea di Pietro della Gondola; 30. november 1508 Padova – 19. august 1580 Vicenza) oli Itaalia arhitekt, üks Lääne arhitektuuriajaloo mõjukamaid isikuid.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2022) |
| Andrea Palladio | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Andrea di Pietro della Gondola |
| Sünniaeg |
30. november 1508 Padova, Veneto |
| Surmaaeg |
19. august 1580 (71-aastaselt) Vicenza, Veneto |
| Rahvus | itaallane |
| Elukutse | arhitekt |
Palladio tegutses põhiliselt Vicenzas ja Veneetsias. Ta on projekteerinud kirikuid, maamaju, linnapaleesid jm. Palladio oli tugevalt mõjutatud antiikarhitektuurist. Vicenza linna tuntakse Palladio linnana, kuna seal asub arvukalt tema arhitektuuriloomingut. Alates 1994. aastast kuuluvad Vicenza linn ja Palladio villad Venetos UNESCO maailmapärandi nimistusse (mõned villad on hiljem lisandunud).[1] Palladio kirikud kuuluvad samuti nimistusse nimetuse „Veneetsia ja selle laguun“ all.[2]
Andrea Palladio sündis 1508. aastal Põhja-Itaalias Veneto piirkonnas Padova linnas. 16-aastaseks saamiseni töötas ta kohaliku kiviraiduri abilisena. Seejärel kolis ta lähedalasuvasse Vicenza linna, liitus müürseppade ja kivitahujate gildiga ning töötas monumentide ja dekoratiivsete skulptuuride valmistamise töötubades.[3] Tema arhitektikarjäär sai hoo sisse töötades humanistist poeedi ja õpetlase Gian Giorgio Trissino alluvuses, kes võimaldas tal reisida Rooma ja uurida klassikalist arhitektuuri.[4] Trissino võttis ta enda kaitsva tiiva alla, kui noor kiviraidur töötas tema villa (Villa Trissino) ümberehitusel Cricolis aastatel 1530–1538. Lisaks nimetas patroon ta Palladioks, vihjates Kreeka tarkusejumalannale Pallase Athenale ja tegelasele Trissino poeemist "Italia liberata dai goti". Palladiol oli Vicenza aristokraatide seas teisigi patroone.[3]
.jpg)
Palladio oli mõjutatud Vana-Rooma ja Vana-Kreeka arhitektuurist. Olles mitmel korral külastanud Roomat, uuris ta antiikarhitektuuri põhjalikult oma silmaga. Lisaks järgis ta 1. sajandi arhitekti Vitruviuse loomingut ja põhimõtteid ning 15. sajandi arhitekti Leon Battista Alberti ideid, mis vastasid klassikalisele Vana-Rooma arhitektuurile.[5]
Tema hooned on tihti kaunistatud rohkete sammastega. Üle kõige valitseb Palladio arhitektuuris harmoonia, millele on mõnikord ohvriks toodud ruumide otstarbekas paigutus. Projekteerimisel pööras Palladio suurt rõhku ka matemaatilistele mõõtmistele, proportsioonile ja sümmeetriale. Palladio maavillad olid tüüpiliselt keskelt kolmekorruselised, kummalegi küljele jäävad tiivad võisid olla madalamad. Need olid sageli kahe funktsiooniga hooned, mis mõeldud nii põllumajanduslikuks otstarbeks kui ka jõukate maamajaks. Tallid ja aidad paiknesid hoone tiibades ja olid ühekorruselised, aga et nad lossi keskosale liiga lähedale ei jääks, olid tiivad väga pikad ja vahel keskse hoonega üksnes kolonnaadi abil ühendatud. Seega oli kogu mõisaansambli plaan põhjalikult ja praktiliselt läbi mõeldud ning moodustas omakorda ümbritseva keskkonnaga harmoonilise terviku.[5]
Palladio loomingul, joonistel ja arhitektuurilistel nõuannetel on olnud suur mõju hilisemale arhitektuuri arengule, eriti klassitsismile. Tema stiilist mõjutatud ehituslaadi nimetatakse palladionismiks.
_scena_.jpg)
Tema varaste tööde hulka kuulub seeria villasid Vicenza lähistel (rajatud enamjaolt 1540. aastatel). Mõned neist on inspireeritud arhitekt Giulio Romano ehitistest ning sarnanesid Trissino villaga Cricolis, mille ümberehitusel Palladio 1530. aastatel osales. Kõige varasemaks Palladio villaks peetakse Villa Godit (alustatud 1537). See hoone näitas juba Palladio kontseptsiooni originaalsust.[6]
Vicenzat nimetatakse õigustatult Palladio linnaks (la città di Palladio). Palladio oli Vicenza linnaplaneerimise võtmeisik, tehes seda antiigi mõjutustel. Vicenza linnas on tänaseni mitmeid Palladio originaalehitisi, näiteks Palazzo Chiericati, Basilica Palladiana, Teatro Olimpico, Palazzo del Capitaniato, Palazzo Porto, Palazzo Thiene, Palazzo Valmarana jt.[1] Linnas asub ka Casa Cogollo, tuntud "Palladio majana", mis tegelikult ei olnud arhitekti residents. 1549. aastal alustas Palladio 15. sajandist pärineva linnavalitsuse hoone Basilica ümberehitust. Basilica Palladiana valmis alles pärast arhitekti surma, 1616. aastal. Hoone oli üks esimesi, kus Palladio kasutas lodžat, mida hiljem on nimetatud "Palladio aknaks". Linnapaleede puhul kasutas ta peamiselt kolme tüüpi:
.jpg)
_-_facade_on_Piazza_dei_signori.jpg)
.jpg)
Palladio projekteeris Veneto piirkonnas Vicenza ümbrusse eri aegadel ka üle kahekümne maavilla (Villa Rotonda, Villa Foscari, Villa Barbaro, Villa Cornario, Villa Serego jt). Mitmed neist olid loodud aristokraatide suveresidentsideks ja teenisid samuti põllumajanduslikku eesmärki. Nendegi puhul olid antiigi mõjud märgatavad ning arhitekt järgis Rooma villa (villa rustica) eeskujusid. Palladio jäljendas oma villade fassaadil klassikalise templi vormi, mis andis sissepääsule suursugususe ja väärikuse.[3]
Pärast 1570. aastat keskendus Palladio kirikute ehitamisele Veneetsias, varem oli ta mõne kiriku rajanud Veneto piirkonnas. Tema esialgsete jooniste hulgas ei ole kirikute plaane, esimene kirikuplaan oli loodud San Pietro di Castello fassaadi tarbeks (Veneetsia, 1558), plaan pole säilinud. 1560. aastatel töötas ta Veneetsia Santa Maria delle Carità kloostri rajamisel ning kujundas Rooma katoliku kiriku San Francesco della Vigna fassaadi (ehitatud 1534, lõpetamata), mis sai edaspidi mitmete kirikute prototüübiks (nt San Giorgio Maggiore, ehitatud 1566–1610, ja Il Redentore, ehitatud 1576–1592). Oma elu lõpul, 1579. aastal, projekteeris Palladio templi Maseris (Tempietto di Villa Barbaro) – Kreeka risti kujulise põhiplaaniga ja ümara kupliga hoone. Sellele järgnes lõpetamata projekt, San Nicola di Toletino Veneetsias (alustatud 1579). Need demonstreerivad Palladio ideaalset kirikuplaani, järgivad tema Pantheoni rekonstruktsiooni teoses "Neli raamatut arhitektuurist" ja Rooma arhitekti Giacoma da Vignola projekte.[7]
.jpg)
Palladionismi esiletõusu saab jälgida ka balti mõisaarhitektuuris. Antiik-Rooma aegadest saati on inimesed otsinud rahulikku pelgupaika, kust leida puhkust oma igapäevastest kohustustest. Villa rustica pakkus oma härrasmehest omanikule kultuurilist oaasi maalilises, ent rustikaalses maakohas, millega sidus omanikku eelkõige maavaldustest saadav sissetulek. Palladio mõjud siinses mõisaarhitektuuris on selged.[8] Suvitusvillade ja mõisade arhitektuuris leidsid järgimist Andrea Palladio ideedest alguse saanud ehituspõhimõtted. 17.–18. sajandi Euroopas oli palladionism teatavaks alternatiiviks Versailles' mõjutusel tekkinud hiiglaslikele arhitektuuriansamblite ning Palladio põhimõtted olid tänu oma otstarbekusele üldlevinud 18. sajandil ning kohati kasutusel veel 19. sajandi alguseski. Eestisse jõudis palladionism hilinemisega ja omandas aja möödudes juba varaklassitsistlikke jooni, kuid määras mõisate ehitusliku näo enam kui viiel aastakümnel.[9]
Palladio stiil inspireeris ja mõjutas arhitekte mitmel pool Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Sündinud antiikse Rooma arhitektuuri innustusel, ei kogunud palladionism populaarsust küll mitte niivõrd oma sünnimaal Itaalias, kuivõrd just Alpidest põhja pool – eelkõige Suurbritannias, Hollandis, Skandinaavias, hiljem ka Ida-Euroopas, kus see arenes manerismi, baroki ja rokokoo kõrval omamoodi paralleelhoovuseks.[10] Eriti laialdaselt levis palladionism Inglismaal, kus juba 17. sajandi esimesel poolel juhindusid Palladio loomingust ja teooriast teatud briti arhitektid, eesotsas Inigo Jonesiga. Esimeseks selles stiilis sealseks villaks peetakse Jonesi projekteeritud Queen's House'i Greenwichis. 18. sajandil hakati Palladio villade eeskujul rajama uuspalladionistlikus stiilis maamaju (eelkõige Lõuna-Inglismaal), juhtivateks arhitektideks olid Colen Campbell ja Lord Burlington.[11]
_-_2022-04-24.jpg)
Palladio tähtsaim kirjateos "I quattro libri dell'architettura" ("Neli raamatut arhitektuurist") ilmus 1570. aastal. Lihtsal ja praktilisel viisil esitas Palladio selles koguteoses oma ehituspõhimõtteid ja arhitektuuriteooriat. Teos on illustreeritud arvukate joonistega. Neljas raamatus on käsitletud järgmisi teemasid: arhitektuuri alused ja klassikalised orderid; erahooned; linna- ja avalikud hooned; ja templid. Teos oli peamiselt suunatud praktiseerivale arhitektile, sisaldades detailseid ehitusnõuandeid. Kogumiku ilmumine tõlkena mitmes keeles oli Palladio ideede leviku ja loomingu jäljendamise algimpulsiks.[5]
Eramajad on inimesele esmatasandil kõige vajalikumad ja sagedamini kasutatavad, seetõttu alustab Palladio teoses nendest, seejärel kirjutab avalikest hoonetest ning ka tänavatest, väljakutest, vanglatest, kindlustest, sildadest, basiilikatest, templitest, võlvidest, akveduktidest ja teatritest. Esimeses raamatus käsitletakse materjale ja tehnikaid ning nende kasutust, alates vundamendist katuseni. Teises raamatus kirjeldab Palladio linnapaleede ja maamajade erinevusi ning annab nõu nende ehitamiseks. Kolmandas raamatus keskendub Palladio linnaplaneerimisele ja neljandas templitele.[12]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
