From Wikipedia, the free encyclopedia
Berberi mäss oli berberite ülestõus Umaijaadide Kalifaadis kaliif Hisham ibn Abd al-Maliki võimu ajal aastatel 740–743 (islami kalendri järgi 122–125). See oli Umaijaadide Kalifaadi esimene õnnestunud ülestõus. Mässu algatasid haridžiidi vaimulikud 740. aastal Tangeris, seda asus juhtima Maysara al-Matghari. Vastuhakk levis kiiresti üle Magribi ning üle väina Al-Ándalusi.
| Berberi mäss | |||
|---|---|---|---|
 Olukord pärast berberi mässu. Iseseisvad berberi riigid: Tlemceni Emiraat Barghawata Konföderatsioon Sijimassa Emiraat Taherti Imamaat Fesi Imamaat Muud haridžiidi alad Muud riigid: Nekori Emiraat Ifriqiya | |||
| Toimumiskoht | Magrib ja al-Ándalus, Umaijaadide Kalifaat | ||
| Tulemus |
| ||
| Territoriaalsed muudatused | Umaijaadide Kalifaadist eraldusid mitmed iseseisvad berberite riigid | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Umaijaadid asusid ülestõusu maha suruma ning kaitsesid edukalt Ifriqiya (tänapäeva Tuneesia, Ida-Alžeeria ja Lääne-Liibüa) ja al-Andalusi (Hispaania ja Portugal). Ülejäänu Magribist langes mässuliste kätte. Pärast seda, kui mässuliste pealetung Umaijaadide tugipunktile Kairouanile läbi kukkus, lõhenes berberite ülestõus osadeks ning Magribis tekkis hulgaliselt berberi väikeriike, mida juhtisid hõimupealikud ja haridžiidi imaamid.
Berberite mäss oli ilmselt kaliif Hishami valitsusaja suurim sõjaline tagasilöök. Selle tulemusel tekkisid esimesed Umaijaadide Kalifaadist sõltumatud moslemiriigid.
Mässu põhjuseks oli Umaijaadi valitsejate poliitika Kairouanis ja Ifriqiyas. Umaijaadid valitsesid kogu Magribit ja al-Andalusi.
Magribi vallutamise algusest saati olid araablastest väejuhid enda mittearaablastest (peamiselt berberitest) liitlasi halvasti kohelnud. Põhja-Aafrikasse jõudes leidsid Umaijaadid Africa Proconsularisest (tänapäeva Tuneesiast) eest peamiselt kristlased ning Maghreb al-Aqsast (tänapäeva Marokost) peamiselt paganad ja juutidest koosneva usuvähemuse. Mõned Magribi berberid pöördusid kiiresti islami usku ning aitasid islami levikule kaasa, kuid sellest hoolimata kohtlesid araablastest juhid neid alamklassi inimestena.
Kuigi berberitel oli olnud Hispania vallutamisel kandev roll, said nad sõjasaagist ebaproportsionaalselt väikese osa ning pidid hoolitsema mustemate tööde eest (nt berberid saadeti rindele, kui araablased jäid tagalasse ja berberite kasarmud paigutati vaenulikumatele aladele). Ifriqiya araablasest kuberner Musa ibn Nusayr kohtles enda berberitest alluvaid (nt Tariq ibn Ziyadi) suhteliselt hästi, kuid tema mantlipärijad (eriti Yazid ibn Abi Muslim) olid berberite vastu eriti karmid.
Kohalikud araablastest valitsejad jätkasid mittearaablastest moslemitelt dhimmi maksu (jizya ja kharaj) ja teoorjuse nõudmist, kuigi see oli šariaadiga otseses vastuolus. Selline praktika hakkas eriti laialt levima Al-Walid I ja Sulayman ibn Abd al-Maliki valitsusaegadel (vastavalt 705–715 ja 715–717).
Aastal 718 keelustas kaliif Umar II selliste kohustuste seadmise mittearaablastest moslemitele ning pinged lõdvenesid 720. ja 730. aastateni, kui suurenenud kaitsekulutuste tõttu pidid Umaijaadid otsima uusi tuluallikaid. Kaliif Hishami ajal aastal 724 hakati keeldudest kõrvale astuma ning šariaati teisiti tõlgendama. Berberitele ja muudele mittearaablastest moslemitele taaskehtestati rõhuvad maksud.
Selle tulemusel hakkasid umaijaadivastased berberid 720. aastatel Magribisse immigreeruma hakanud haridžiite (eriti sufre ja ibadiide) järgima. Haridžiidid kuulutasid islami puhtamat vormi ning lubasid tuua uue poliitilise korra, kus kõik moslemid pidid olema hoolimata päritolust võrdsed ja šariaati tuli järgida. Kuna berberid suhtusid haridžiididesse soojalt, imbusid viimased kiiresti kohalikesse väeüksustesse ja kogukondadesse. Esimesed berberi sõjaväelaste mässud suruti raskustega maha (nt Cerdanyas aastatel 729–731). Berbereid eriti halvasti kohelnud ja makse tõstnud Ifriqiya kuberner Yazid ibn Abi Muslim mõrvati aastal 721.
Aastal 734 saatsid Umaijaadid Kairouani kuberneriks Ubayd Allah ibn al-Habhabi, kes hakkas valitsema kogu Magribit ja al-Andalusi. Uus kuberner hakkas pingelisest olukorrast hoolimata riigikassat täitma maksude jõulise taaskehtestamisega. Maksukoormus kasvas eriti mittearaablastel. Tema asetäitjatele Córdobas ja Tangeris anti samasugused korraldused. Maksukoormus kasvas veelgi, kui sissetung Galliasse aastatel 732–737 ebaõnnestus (selle lõid Karl Martelli juhtimisel tagasi frangid). Kuna ka idas toimunud sõjakäigud luhtusid, ei tulnud rahalist abi ka pealinnast Damaskusest.
Pikemalt artiklis Aadlike lahingViimaks berberite kannatus umaijaadide maksude osas katkes. Ubayd Allah ibn al-Habhab andis enda asetäitjatele korralduse rohkem makse koguda, Tangeri asekuberner Omar ibn al-Moradi otsustas seepeale liigitada berberid "alistatud rahvaks" ning asuda nende varasid riigistama ja inimesi orjastama, kuna sõjapidamise tava järgi võlgnesid alistatud rahvad Umaijaadide riigile "kaliifi viiendiku". Teistel andmetel ta lihtsalt kahekordistas juba olemasolevaid makse.
Sufridest innustust saanud Põhja-Aafrika berberite hõimud, algselt ghomarad, barghawatad ja miknasad, otsustasid korraldada araablaste vastu ülestõusu. Mässu juhiks valiti Maysara al-Matghari, kes araablaste andmetel oli madalast soost veekandja, kuid tegelikult kuulus ilmselt berberite kõrgklassi.
Ainus küsimus oli ajastus. Võimalus tekkis 740. aasta alguses, kui mõjukas Umaijaadi väejuht Habib ibn Abi Ubaida al-Fihri, kes oli hiljuti Sousis kanda kinnitanud, sai Kairouani kubernerilt korralduse tungida üle mere kallale Bütsantsi Sitsiilia teemale. Habib ibn Abi Obeida kogus enamiku enda vägedest kokku ja lahkus Marokost.
Kui Habib oli enda vägedega ohutusse kaugusse jõudnud, kogus Maysara berberite väed kokku. Berberid lõikasid enda juuksed nagu haridžiidi sufrid ning sidusid enda relvade külge koraani tekstilõigud. Maysara juhtis mässuliste väed Tangeri, mis vallutati kiiresti. Ebapopulaarne asekuberner Omar al-Moradi tapeti. Maysara võttis endale sellel ajal ilmselt amir al-mu'minini tiitli (usklike juht ehk kaliif). Maysara jättis Tangeri valvama kristlasest Abd al-Allah al-Hodeij al-Ifriqi ning juhtis enda väed Lääne-Marokos lõunasse, teekonnal värvati uusi võitlejaid ja puhastati alasid Umaijaadide vägedest. Vallutati kogu ala Gibraltari väinast Sousini. Tapeti ka Kairouani kuberneri poeg Ismail ibn Ubayd Allah.
Berberite mäss tuli Umaijaadi kubernerile Ubayd Allah ibn al-Habhabile ootamatult ning tema käsutuses oli väga väike sõjavägi. Ta saatis käskjalad kindral Habib ibn Abi Obeida al-Fihri juurde Sitsiiliasse ning käskis tal sõjakäigu katkestada ja viivitamatult oma vägedega Aafrikasse naasta. Ubayd Allah pani Kairouani kõrgklassi araablastest kokku ratsaväe ning saatis selle Khalid ibn Abi Habib al-Fihri juhtimisel Tangeri, kus see pidi mässulisi kuni Habibi naasmiseni tagasi hoidma. Ta andis väiksema reservarmee Abd al-Rahman ibn al-Mughira al-Abdari käsutusse ning käskis tal kaitsta Tlemceni juhul, kui mässulised peaksid ratsaväest läbi murdma.
Maysara väed põrkusid Habibi ratsaväega Tangeri eeslinnas. Pärast lühikest kokkupõrget käskis Maysara enda vägedel Tangeri linna taganeda. Ratsaväe ülem Khalid ibn Abi Habiba ei asunud neid jälitama, vaid jäi Tangerist lõunas enda positsioone hoidma ja Sitsiiliast abijõude ootama.
Tekkinud pausi ajal berberid reorganiseerusid ning viisid läbi võimupöörde. Berberi hõimupealikud kukutasid ja hukkasid Maysara ning valisid uueks pealikuks Zenata berberite pealiku Khalid ibn Hamid al-Zanati, kellest sai berberite "kaliif". Maysara kukutamise põhjus ei ole teada. On võimalik, et taganemist peeti veaks või ei sobinud ta sufri vaimulikele. Võis ka olla, et rindejoonele lähemal viibinud zenata pealikud arvasid, et peavad ise mässu juhtima.
Berberite uus juht Khalid ibn Hamid al-Zanati otsustas abivägesid ootavatele araablastele kohe peale tungida. Berberid purustasid aadlike lahingus peamiselt araablaste kõrgklassist koosnenud ratsaväesalga. Aadlike lahing toimus 740. aasta hilissügisel.
Araablaste reaktsioon aadlike lahingule ilmestab seda, kui vähe kogu mässuks valmis oldi. Tlemcenis asunud Ibn al-Mughira reservarmee sattus paanikasse, kuna linnas elas palju sufre. Umaijaadi väejuht andis enda sõjaväe rahustamiseks käsu korraldada hukkamisi, millest mitmetest kasvasid valimatud veresaunad. Selle tulemusel algas ka siiani rahulikus linnas ülestõus. Peamiselt berberitest linlased tõrjusid Umaijaadi väed linnast välja ning berberi mässu uus kese oli nüüd Kesk-Magrib (tänapäeva Alžeeria).
Habib ibn Abi Obeida naasis Sitsiiliast liiga hilja, et aadlike ratsaväge päästa. Nad otsustasid liikuda Tlemceni, et seal reservarmeega liituda, kuid kohale jõudes nägid nad, et ka reservarmee oli purustatud. Habib kohtus Tlemceni lähedal Musa ibn Abi Khalidiga, kes koondas berberitevastaseid võitlejaid. Umaijaadide seas olid segadus ja paanika nii kaugele levinud, et Habib ibn Abi Obeida hakkas süütut väepealikku kogu kaoses süüdistama ning laskis ühe tema käe ja ühe jala karistuseks maha raiuda.
Habib kaevus oma vägedega Tlemceni lähedal (võimalik, et Tiaretis) sisse ning kutsus Kairouanist lisavägesid. Tema palve saadeti edasi Damaskusse. Kaliif Hisham olevat uudistest kuuldes lausunud: "Jumal nimel, ma raevun nende vastu araabia kombel ja saadan nende vastu armee, mille algus on seal, kus nemad ja lõpp on seal, kus olen mina."
Mõnede allikate järgi saatis Andaluusia kuberner Uqba ibn al-Hajjaj enda armee üle väina Ifriqiya vägedele Tangeri appi ning sai 740. aasta lõpus samuti berberitelt lüüa. Tänapäeval on ajaloolased meelel, et seda ilmselt ei juhtunud, kuna andmed selle kohta pärinevad alles hiljemast ajast.
Lood berberite õnnestumistest levisid üle al-Andalusi. Al-Andalusis olid araablased selge rahvusvähemus ning hakkasid berberite ülestõusu laienemist pelgama. Araabia kõrgklass kukutas kohaliku asekuberneri Uqba ibn al-Hajjaji ning asendas ta nii berberite kui ka araablaste seas populaarse Abd al-Malik ibn Katan al-Fihriga.
Pikemalt artiklis Bagdoura lahingVeebruaris 741 määras kaliif Hisham Ifriqiya uueks asevalitsejaks Kulthum ibn Iyadh al-Kushayri. Koos Kulthumiga saadeti piirkonda täiendavaid vägesid, u 30 000 meest, kellest 27 000 värvati Süüriast ja 3000 Egiptusest. Kaliif määras uue kuberneri asetäitjaks ja paremaks käeks Balj ibn Bishr al-Qushayri ning omakorda tema asendajaks Thalaba ibn Salama al-Amili.
Balj ibn Bish jõudis koos oma ratsaväesalgaga Kairouani enne ülejäänud sõjaväge suvel 741. Nende viibimine linnas jäi üürikeseks, kuna linnavalitsusega tekkisid kiiresti konfliktid. Linna juhid suhtusid sõjaväelastesse leigelt ning Balj ibn Bish hakkas enda võimu kehtestama. Linna ressursse kasutati valimatult ja linnaelanikega kooskõlastamata.
Süüria-ekspeditsiooni liikmed ei olnud samast soost araablased, keda nad päästma tulid. Ifriqiya ja al-Andalusi asunikud olid peamiselt pärit Lõuna-Araabiast (kalbidid ja jeemenlased), Süüriast saadetud sõjaväelased olid aga Põhja-Araabiast (qaysiidid, mudariidid või süürlased). Kohalike araablaste ja Süüria sõjaväelaste vaheliste konfliktide üks põhjustest oli juurdunud vaen qaysiidide ja jeemenlaste vahel.
Aeglasemalt liikunud Ifriqiya uus kuberner Kulthum ibn Iyad ei sisenenud Kairouani, vaid saatis linna valitsejatele teate, et allutab nad Ifriqiya qadile ehk kohtunikule Abd al-Rahman ibn Oqba al-Ghaffarile. Kulthum liikus koos oma vägedega Tlemceni lähedale, et kohtuda allesjäänud Habibi vägedega (u 40 000 võitlejat).
Põhja-Aafrika ja Süüria vägede kohtumine ei läinud ladusalt. Teated Süüria sõjaväe ebaviisakast käitumisest olid araablasteni jõudnud ning Habibi sõjavägi oli pahane. Habib ja Balj sõnelesid ning nende sõjaväed oleksid peaaegu omavahel kokku põrganud. Kulthum ibn Iyad suutis hiljem osapooled vähemalt mõneks ajaks lepitada.
Berberi mässuliste armee oli küll suur (u 200 000 võitlejat), kuid väga halvasti varustatud. Paljudel berberitel olid relvadeks ainult noad ja kivid ning riietuseks kaltsud. Samas tundsid nad enda kodumaad hästi ning nende moraal oli väga kõrge. Berbereid innustasid ka sufri usklikud.
Berberid ja araablased põrkasid viimaks kokku Bagdoura lahingus sügisel 741. Lahing peeti Sebou jõe ääres tänapäeva Fèsi linna lähistel. Kulthum ibn Iyad ei võtnud Ifriqiya juhtide nõu kuulda ning tegi taktikalisi valearvestusi. Berberi võitlejad lõid araablaste ratsanikud sadulatest maha ning isoleerisid kogu ratsaväe, berberi jalavägi tungis araablaste jalaväele peale puhta arvulise ülekaaluga. Araablased pandi kiiresti taganema, ilmselt hukkus või langes vangi kaks kolmandikku araablaste sõjaväest. Hukkusid ka uus kuberner Kulthum ibn Iyad al-Qasi ja Ifriqiya juht Habib ibn Abi Obeida al-Fihri.
Allesjäänud Süüria armee, umbes 10 000 võitlejat, põgenes Kultumi nõo Balj ibn Bishri juhtimisel põhja, kus nad lootsid üle väina al-Andalusi pääseda. Ifriqiyast tuli neile väike abivägi, mida juhtis Habibi poeg Abd al-Rahman ibn Habib al-Fihri, ülejäänud võitlejad põgenesid tagasi Kairouani. Berberite sõjavägi asus süürlasi jälitama ning piiras neid Ceutas.
Berberite juht Khalid ibn Hamid al-Zanati, kes oli araablasi kahel korral võitnud, kaob ajalookirjutistest pärast Bagdoura lahingut ning tema edasise tegevuse kohta andmeid ei ole. Uudised berberite mässu edust kandusid ka teistesse piirkondadesse ning berberid hakkasid mässama ka mujal Magribis ja al-Andalusis.
Kõige teravam oli olukord Lõuna-Ifriqiyas, kus sufrist juht Uqasha ibn Ayub al-Fezari pani kokku berberite armee ning ründas Gabèsi ja Gafsat. Ifriqiya armee jäänused tegid Kairouani qadi Abd al-Rahman ibn Oqba al-Ghaffari juhtimisel kiire vasturünnaku lõunasse ning purustasid Uqasha väed detsembris 741 Gafsa lähedal. Araablastel ei olnud piisavalt vägesid, et berbereid jälitama asuda ning Uqasha asus oma sõjaväge uuesti kokku panema Tobna lähistel Zabi orus Lääne-Ifriqiyas.
Teated kaotustest jõudsid ka kalifaadi pealinna ning kaliif Hisham nimetas Ifriqiya uueks asevalitsejaks Egiptuse kuberneri Handhala ibn Safwan al-Kalbi. Beebruaris 742 hakkas uus valitseja oma vägedega läände liikuma. Ta jõudis Kairouani aprillis 742 ning lõi vahepeal uue sõjaväe kokku kogunud Uqasha uuesti tagasi.
Uqasha põgenes taas Zabi orgu ning asus enda väge taas kokku panema. Ta kohtus seal läänest tulnud suure berberi armeega, mida juhtis Hawwara berberi pealik Abd al-Wahid ibn Yazid al-Hawwari, kelle oli ilmselt saatnud berberi kaliif Khalid ibn Hamid al-Zanati. Abd al-Wahidi käsutuses oli ajaloo suurim berberi sõjavägi, mis koosnes ligi 300 000 võitlejast. Uqasha ja Abd al-Wahid otsustasid koos Kairouani rünnata ning selle kahe sõjaväega sisse piirata. Uqasha ja Abd al-Wahidi sõjaväed läksid lahku ning asusid eri teid pidi linnale lähenema.
Handhala ibn Safwan kuulis suurte berberi vägede lähenemisest ning otsustas nende taaskohtumise nurjata. Ta saatis Abd al-Wahidi väge aeglustama ratsasalgad ning saatis enamiku enda vägedest lõunasse, kus ta Uqasha väe verises lahingus purustas ja Uqasha vangi võttis. Kuigi lahing oli araablaste jaoks võidukas, kandsid nad seal suuri kaotusi, mis vähendas nende väljavaateid Abd al-Wahidi alistamisele. Handhala kiirustas tagasi Kairouani ning relvastas kogu linna elanikkonna. Ta liikus oma väega uuesti linnast välja ning kohtus berberitega vaid mõne kilomeetri kaugusel Kairouanist. Mais 742 leidis aset berberi sõdade suurim lahing, araablased võitsid verises lahingus berbereid. Hukkus umbes 120 000 – 180 000 berberit, mh Abd al-Wahid. Uqasha hukati pärast lahingut.
Kuigi araablastel õnnestus Kairouan päästa, olid nad kaotanud kõik läänepoolsed alad ning nende tagasivõitmine berberite käest oli võimatu.
Abd al-Malik ibn Katan al-Fihri määramine uueks al-Andalusi asevalitsejaks oli pingeid berberite ja araablaste vahel 741. aastal vähendanud, kuid kui lood berberite edust Aafrikas üle väina levisid, oli berberite mässu laienemine vältimatu. Oktoobris 741 tõstsid mässu Dourost põhjas asunud berberite üksused. Nad eirasid enda araablastest ülemate käske, lahkusid kasarmutest ning asusid lõunasse marssimiseks vägesid organiseerima.
Andaluusia berberite juhtide nimed ei ole teada, kuid teada on, et rünnati kolme sõjaväega. Esimene pidi vallutama Toledo (Keskmargi põhilise sõjaväekeskuse), teine Córdoba (Umaijaadide kohaliku pealinna) ja kolmas Algecirase, kust loodeti kaaperdada Umaijaadide merevägi ning sellega Põhja-Aafrikast lisavägesid tuua.
Teated sellest, et araablaste loodepoolseimad üksused on postidelt lahkunud, jõudsid kristlasest Astuuria kuninga Alfonso I-ni ning ta saatis enda üksused mahajäetud kindlustusi hõivama. Alsfonso I vallutas kogu al-Andalusi loodeosa ja Ebro kaldad. Astuurlased purustasid Douro-äärseid asulaid ning küüditasid Galicia ja Leóni elanikke mägedesse, et tekitada astuurlaste ning araablaste ja berberite vahele Dauro jõeorgu tühi puhvertsoon (nn Duero kõrb). Küüditatud alad jäid elanikest tühjaks mitmeks sajandiks. Astorgasse ja Leoni jäi väikseid berberi kogukondi, kes hiljem küll ristiusustati, kuid kes jäid enda traditsioonilisele riietusele, kommetele ja elustiilile kindlaks varauusajani.
Talvel 741–742 piirasid berberid süürlaste ekspeditsioonist alles jäänud u 10 000 meest, kes jäid Ceutasse lõksu. Süürlasi juhtis Balj ibn Bishr. Andaluusia asevalitseja Abd al-Malik ibn Qatan al-Fihri polnud süürlaste kohalolekuga alguses eriti rahul, kuna see oli pingeid vaid kasvatanud. Peagi sai ta teada, et berberite mässulised on asunud kolmes kolonnis lõunasse liikuma.
Kuna Abd al-Malikil ei olnud berberite alistamiseks piisavalt vägesid, pidi ta süürlastega koostööd tegema. Süürlased sõlmisid al-Andalusi asevalitsejaga liidu, Abd al-Malik lubas süürlasi berberite vastu aidata tingimusel, et süürlased naasevad aasta jooksul pärast berberite mahasurumist Põhja-Aafrikasse. Lepingu tagatiseks võeti süürlastest pantvange.
742. aasta alguses jõudsid üle väina süürlaste lisaväed, kes liikusid Medina-Sidonia ümbruskonda ning alistasid seal selle berberite armee, mis liikus Algecirase suunas. Kevadel 742 purustasid al-Andalusi araablased ja süürlased Córdoba lähedal berberite põhiarmee ning varsti pärast seda hävitati ka kolmas berberite armee, mis oli Toledot piiramas.
Berberite mäss al-Andalusis oli sellega maha surutud, kuid süürlased ei lahkunud. Kui Andaluusia asevalitseja Abd al-Malik ibn Qatan ibn Fihri seda Balj ibn Bishrile meelde tuletas, otsustas Balj ibn Bishr ta kukutada ning kuulutas enda uueks al-Andalusi asevalitsejaks. Ta väitis, et päris trooni enda onult, endiselt Ifriqiya asevalitsejalt Kulthum ibn Iyad al-Qasi. Balj ibn Bishr lasi enda sõduritel Ibn Qatani surnuks piinata.
Vägivaldne riigipööre tõi kiiresti kaasa kodusõja. Tapetud fihriidist asevalitseja pojad Qatan ja Umayya asusid araablaste mässu süürlaste vastu juhtima. Augustis 742 saavutasid süürlased araablaste vastu Córdoba lähedal Aqua Portora lahingus otsustava võidu, kuid nende juht Balj ibn Bishr sai lahingus surmavalt haavata. Võim läks Thalaba ibn Salama al-Amili ning järgmistel kuudel jäid süürlased oma positsioonidele ja araablased asusid Méridas enda vägesid uuesti koondama.
Järgnevatel kuudel oli põletavaim küsimus Araabia kodusõja taaspuhkemine, berberite küsimus ei olnud enam päevakorras. Pidevast sõjast väsinud Ifriqiya emiir Handhala ibn Safwan al-Kalbi otsustas osapoolte lepitamise enda kätte võtta ning saatis al-Andalusi uueks asevalitsejaks oma nõo Abu'l-Khattar al-Husam ibn Darar al-Kalbi. Abu al-Khattar jõudis al-Andalusi mais 743 ning asus araablastest ja berberitest sõjavange vabastama ning kokku panema kava süürlaste väeosade küsimuse lahendamiseks. Ta otsustas Süüria väed osadeks jaotada ning üle al-Andalusi laiali paigutada. Damaskusest tulnud väeosad saadeti Elvirasse (tänapäeva Granada), Jordaaniast tulnud väeosad Rayyusse (Málaga ja Archidona), Palestiinast tulnud väeosad Medina-Sidoniasse ja Jerez de la Fronterasse, Emesast (Homsist) tulnud väeosad Sevillasse ja Nieblasse ning Qinnasrinist tulnud väeosad Jaéni. Egiptusest tulnud väeosad jaotati kaheks ning paigutati Bejasse ja Murciasse. Ühes allikas on mainitud ka Wasitist pärit väeosa, mis paigutati Cabrasse. Süürlaste väed allutati Andaluusia asevalitsejale ning nende ülesandeks sai maksude korjamine ja sõjaväeteenistus. Süürlaste ülalpidamiseks eraldati kolmandik nende kontrollitud piirkondade maksutulust.
Süüria vägede jäämisel oli hilisemale Andaluusia ajaloole suur mõju. See tugevdas araablaste mõjukust Pürenee poolsaarel ning andis moslemitele parema pinnase al-Andalusi hoidmiseks. Samas olid süürlased enda valitsejatele ka peavaluks, kuna mäslesid tihti ning proovisid enda piirkondades autonoomiat saavutada.
Tihti peetakse 742. või 743. aastat berberi ülestõusu lõpuks, kuna Kairouani ega Cordobat ei suudetud vallutada. Sellest hoolimata ei olnud berberi mäss ebaõnnestunud, kuna Marokos ja enamikus Maghrib al-Awsatis (Kesk-Magrib, tänapäeva Alžeeria) olid berberid võimu haaranud. Aastal 742 rajati Tlemcenis Abu Qurra riik, aastal 744 Tamesnas Barghawata riik ja aastal 758 Sijilmasas Midrariidi riik. Araablaste kätte jäid al-Andalus, Ifriqiya ja tänapäeva Alžeeria idaosa.
Hiljem tulid berberite toel võimule ka mitmed teised dünastiad, näiteks aastal 761 pärsia päritolu Rustamiidi dünastia Tiaretis ja aastal 789 Idrisiidi dünastia Marokos. Idrisiide loetakse tänapäevase Maroko riigi esiisadeks.
Kuna kõrberiikide keskvõim eriti tugev ei olnud ning väga kaugele ei ulatunud, valitsesid suuri alasid de facto haridžiidi mässulised, kes olid võimul näiteks Jarbahil, Ouarglas, Sétifis, Tozeuris, Gafsas ja Nafusa mägedes.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
