Arvo Tikk
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Arvo Tikk (30. oktoober 1929 Tallinn – 24. veebruar 2022) oli eesti arst (neurokirurg).[1]
Arvo Tikk lõpetas 1948. aastal Tallinna 7. Keskkooli. 1954. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna (cum laude). Meditsiinikandidaadi kraadi sai 1964. aastal ja doktorikraadi 1974. aastal.[1]
Arvo Tikk oli aastatel 1954–1970 Tartu Riikliku Ülikooli neuroloogia ja neurokirurgia kateedri assistent, aastast 1970 dotsent ja aastast 1975 neurokirurgia professor.[2] Aastast 1995 oli ta emeriitprofessor ja arst-konsultant.[1] Arvo Tiku kirurgiline tegevus oli seotud peaaju, lülisamba ja seljaaju traumade kirurgilise ravi probleemidega.[2]
Professor Arvo Tiku juhtimisel loodi 1958. aasta lastehalvatusepideemia ajal Tartu Riikliku Ülikooli närvikliiniku juurde intensiivravisüsteem hingamishalvatusega haigete raviks. Hiljem kujunes sellest välja Tartu närvikliiniku hingamiskeskus, mida täiendati 1958. aastal väljasõidubrigaadiga, mis ravis eluohtlikus seisundis patsiente kohapeal ja tagas nende transpordi Tartusse. Need põhimõtted olid nüüdisaegse intensiivravi ning reanimobiiliteenistuse tekke aluseks ja oluline edasiarendus intensiivravi põhimõtete juurutamisel Eestis.[3]
1960. aasta algusest korraldas Tikk intensiivravi osakonnas raskete ajukahjustustega haigete intensiivravi trahheotoomia, intubatsiooni ja kunstliku hingamise ning hüpotermia kasutamisega. Intensiivravi rakendamise otsesteks tulemusteks olid kestvate teadvushäirete tekkimine ja sellega seotud keerukad eetilised olukorrad ning valikud.[2]
Professor Arvo Tikk panustas märkimisväärselt Eesti arstieetika arendamisse. Selle valdkonnaga hakkas ta põhjalikumalt tegelema 1980. aastate teises pooles. Ta on juhtinud peaaegu kõiki Eesti meditsiinieetika komiteesid. 1990. aastal määrati professor Arvo Tikk Tartu Ülikooli inimuuringute eetikakomitee esimeheks ning ta oli surmani selle komitee liige. 1991. aastal koostas ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogule doktorantide bioeetikakoolituse programmi. Doktorantide koolitamisega ja vastava eksamikomisjoni juhtimisega tegeles ta kuni 2000. aastani. Arvo Tiku organiseerimisel loodi 1997. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumi eetikakomitee ning ta juhtis selle tegevust kuni 2005. aastani, edaspidi on olnud komitee aseesimees.[2]
Aastatel 1997–2006 oli ta Eesti Arstide Liidu eetikakomitee esimees. Aastatel 1995–2008 osales ta Eesti esindajana Euroopa Nõukogu bioeetikakomitee (CDBI) tegevuses Prantsusmaal Strasbourgis.
Professor Tiku tegevuse tulemusena moodustati 1998. aasta jaanuaris Sotsiaalministeeriumi juures laia ühiskondliku esindatusega Eesti Bioeetika Nõukogu, mille ülesandeks on teha seaduseelnõude ja teiste õigusaktide väljatöötamisel bioeetikaalaseid ettepanekuid. Arvo Tikk oli selle esimees 2008. aastani, seejärel on ta olnud selle liige.[2][3]
Tema meditsiinieetika käsitlused on tugevalt puudutanud ka surrogaatemadusega seotud probleeme. Ta on osalenud sotsiaalministeeriumile surrogaatemadust käsitleva aruande koostamisel ning kirjutanud ajakirjanduses, et kuivõrd asendusemadus muutub maailmas aina tavapärasemaks ja kättesaadavamaks, siis tuleks see ka Eestis juurutada.[3][4]
Arvo Tikk avaldas umbes 400 teaduspublikatsiooni ja on kolme erialase käsiraamatu kaasautor. Ta on loonud õppevahendeid ja esinenud arvukate koolitustsüklitega.[1]
Arvo Tikk oli kirglik fotograaf ja tegi aja jooksul rohkesti ülesvõtteid Tartu ülikooli närvikliiniku kujunemisest.[3] Oma 2011. aastal ilmunud mälestusteraamatus "Arstina läbi elu" käsitleb Arvo Tikk mõningaid noorusaastatega seotud sündmusi ning viimasel viiekümnel aastal meditsiinis toimunud arengut, kuivõrd ta on selles ise Tartu närvikliinikus töötades osaline olnud. Raamat sisaldab ülevaadet poliomüeliidi levikust, hingamishalvatuste ravi korraldamisest ning raskes seisundis haigete nüüdisaegse intensiivravi algusest ja tervishoiukorraldusest Eestis. Ka seda raamatutu illustreerivad tema enda tehtud fotod.[2]
