Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog

Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog KG, GCB, GCH, PC, FRS (1. mai 1769 – 14. september 1852) oli inglise-iiri väejuht ja riigimees ning üks olulisemaid sõjaväe ja poliitikategelasi 19. sajandi Suurbritannias, muu hulgas ka Suurbritannia peaminister. Tema võit Napoleoni üle 1815. aastal toimunud Waterloo lahingus on teinud temast ühe Briti ajaloo suurima kangelase.

Wellingtoni hertsog
"Wellingtoni hertsog", Thomas Lawrence'i maal (u 1815–16)
Sünninimi	Arthur Wesley
Sünniaeg	1. mai 1769 Dublin, Dublini krahvkond, Iirimaa
Surmaaeg	14. september 1852 (83-aastaselt) Walmer Castle, Kent, Inglismaa
Truudusvanne	Suurbritannia
Teenistus	Briti armee
Teenistusaeg	1787–1852
Auaste	välimarssal
Juhtinud	Briti armee
Sõjad/lahingud	Flandria kampaania Neljas Inglise-Mysore'i sõda Teine Inglise-Maratha sõda Inglismaa-sõjad Poolsaare sõda Waterloo kampaania
Abikaasa	Catherine Wellesley
Autogramm

"Wellingtoni hertsog" suunab siia. Tiitli kohta vaata kohta vaata artiklit Wellingtoni hertsog (tiitel).

"Arthur Wellesley" suunab siia. Samanimeliste inimeste kohta kohta vaata artiklit Arthur Wellesley (täpsustus).

Wellesley sündis Iiri kuningriigis Dublinis protestantide peres. 1787. aastal võeti ta lipnikuna Briti armeesse, kus ta teenis aide-de-camp-ina järjest kahe Iirimaa lordleitnandi alluvuses. Hiljem valiti ta Iiri saadikutekoja liikmeks. 1796. aastaks oli ta armees saanud koloneliks ja osales Prantsuse revolutsioonisõdade raames Hollandis toimunud Flandria kampaanias ning Indias võideldud Neljanda Inglise-Mysore'i sõja ajal asetleidnud Seringapatami lahingus. 1799. aastal määrati ta Seringapatami ja Mysore'i kuberneriks ning saanuna 1802. aastal kindralmajori auaste, saavutas ta 1803. aastal Assaye lahingus Maratha konföderatsiooni vägede üle otsustava võidu.

Wellesley hakkas väejuhina tuntust koguma Napoleoni sõdade osana toimunud Poolsaare sõja käigus ja ülendati seetõttu 1813. aastal Prantsuse keisririigi vägede vastu võidetud Vitoria lahingu järel välimarssaliks. Pärast Napoleoni pagendamist 1814. aastal teenis ta suursaadikuna Prantsusmaal ning sai tänuna oma sõjaväeliste teenete eest Wellingtoni hertsogi tiitli. 1815. aastal nn Napoleoni saja päeva ajal juhtis ta Napoleoni vastu moodustatud seitsmenda koalitsiooni vägesid, alistades ta viimaks otsustavalt Waterloo lahingus koostöös Gebhard Leberecht von Blücheri juhitud Preisi armeega. Wellington osales oma eeskujuliku sõjaväekarjääri jooksul kokku umbes kuuekümnes lahingus.

Wellington on tuntud oma kaitsepositsiooni eelistava ja kohanemisvõimelise sõdimisstiili poolest, mille tõttu õnnestus tal mitmeid kordi väheste kaotustega võita ülekaalukate vaenuvägede vastu. Teda peetakse üheks ajaloo parimaks kaitsestrateegiks ning paljusid tema kasutatud lahinguplaane uuritakse sõjaväeakadeemiates ka tänapäeval.

Pärast oma sõjaväekarjääri naasis Wellington poliitikasse. Toori partei liikmena teenis ta kaks ametiaega Suurbritannia peaministrina, vahemikus 1828–1830 ja seejärel peaministri kohusetäitjana vähem kui kuu aega 1834. aastal. Peaministriks oleku järel oli ta kuni pensionile jäämiseni üks Suurbritannia parlamendi lordide koja juhtivtegelasi ning kuni surmani Briti armee ülemjuhataja.

Lapsepõlv ja haridus

Wellesley veetis suure osa oma lapsepõlvest perekonna traditsioonilises residentsis Dangan Castle'is

Wellesley sündis Iirimaa kuningriigis elavas aristokraatlikus inglise-iiri peres, saades sellega sünnijärgse tiitli Auväärne Arthur Wesley,^[1] kolmandana viiest Anne'i ja Garret Wesley, 1. Morningtoni krahvi lapsest. Ta ema Anne oli iiri poliitiku Vikont Dungannoni vanim tütar. Tema sünnikoht pole üheselt teada, kuid tõenäoliselt sündis ta oma vanemate Dublini linnamajas.

Ta veetis enamiku oma lapsepõlvest perekonna kahes kodus: suures Dublinis asuvas linnamajas ja perekonna traditsioonilises residentsis Dangan Castle'is.^[2] 1781. aastal suri Arthuri isa ja tema vanem vend Richard päris isa krahvkonna.^[3]

Tiitlid, autasud ja kõnetusviisid

Wellingtoni hertsogi vapp

Tiitlid Ühendkuningriigi aadlis

• Parun Douro^[4]
• Vikont Wellington^[4][5]
• Wellingtoni krahv
• Wellingtoni markii^[6]
• Markii Douro
• Wellingtoni hertsog^[5]

Rahvusvahelised

Aadlitiitlid

• Portugal – Vimeiro krahv (18. oktoober 1811)^[6]
•  Hispaania – Ciudad Rodrigo hertsog, Esimese klassi Grand (jaanuar 1812)^[6]
• Portugal – Torres Vedrasi markii (august 1812)^[6]
• Portugal – Vitória hertsog (18. detsember 1812)
•  Holland – Waterloo prints (18. juuli 1815)^[5]
•  Belgia – Waterloo prints (1831)^[5]

Autasud

Wellingtoni hertsog kandmas mitmeid oma autasudest

• Austria keisririik – Sõjalise Maria Theresia ordeni rüütli suurrist (4. märts 1814)^[5]
• Baieri – Max Josephi Sõjalise ordeni rüütli suurrist
•  Taani – Elevandi ordu rüütel
• Prantsusmaa – Püha Vaimu ordu rüütel (november 1815)^[5]
• Hannover – Kuningliku Gvelfi ordu suurristi rüütel (1816)
•  Holland – Willemi sõjalise ordu suurristi rüütel (18. juuli 1815)
• Portugal – Torni ja mõõga ordu suurristi rüütel (26. oktoober 1811)^[5]
•  Preisimaa – Musta kotka ordu suurristi rüütel (1814)^[5]
•  Preisimaa – Punase kotka ordu suurristi rüütel
• Venemaa Keisririik – Püha Aleksander Nevski ordu
• Venemaa Keisririik – Püha Andrease ordu rüütel
• Venemaa Keisririik – Püha Georgi ordeni suurrist (28. aprill 1814)^[5][7]
• Sardiinia – Kõigepühama Kuulutamise Kõrgeim Ordu
•  Hispaania – Kuldvillaku ordu rüütel (jaanuar 1812)^[5]
•  Hispaania – Püha Ferdinandi sõjalise ordu suurristi rüütel (1812)^[5]
•  Hispaania – Püha Hermenegildi sõjalise ordu suurristi rüütel (1814)
•  Rootsi – Mõõgaordu suuristi rüütel (26. veebruar 1814).^[5][7][8]
• Kaks Sitsiiliat – Püha Januariuse ordu rüütel
• Kaks Sitsiiliat – Püha Ferdinandi ja Teenete Ordu rüütel
• Württemberg – Württembergi sõjaliste teenete ordu suurristi rüütel

Sõjaväelised auastmed

Wellingtonile andsid oma kõrgeima sõjaväelise auastme Austria, Hannoveri kuningriik, Holland, Portugali k, Preisimaa, Venemaa ja Hispaania.^[9] Iga riik andis talle koos auastmega ka oma marssalikepi.

• Austria keisririik – Austria armee välimarssal
• Hannover – Hannoveri armee välimarssal
•  Holland – Hollandi armee välimarssal
• Portugal – Portugali armee kindralmarssal
•  Preisimaa – Preisi armee välimarssal
• Venemaa Keisririik – Vene armee välimarssal
•  Hispaania – Hispaania armee kindralkapten

Kõnetusviisid

Suurbritannias

• Auväärne Arthur Wesley (sünd – 1. mai 1769)
• Lipnik, Auväärne Arthur Wesley (7. märts – 25. detsember 1787)
• Leitnant, Auväärne Arthur Wesley (25. detsember 1787 – 30. juuni 1787)
• Kapten, Auväärne Arthur Wesley (30. juuni 1787 – 30. aprill 1793)
• Major, Auväärne Arthur Wesley (30. aprill – 30. september 1793)
• Kolonelleitnant, Auväärne Arthur Wesley (30. september 1793 – 3. mai 1796)
• Kolonel, Auväärne Arthur Wesley (3. mai 1796 – 19. mai 1798)
• Kolonel, Auväärne Arthur Wellesley (19. märts 1798 – 29. aprill 1802)
• Kindralmajor, Auväärne Arthur Wellesley (29. aprill 1802 – 1. september 1804)
• Kindralmajor, Auväärne Sir Arthur Wellesley, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (KB) (1. september 1804 – 8. aprill 1807)
• Kindralmajor, Väga Auväärne Sir Arthur Wellesley, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (8. aprill 1807 – 25. aprill 1808)
• Kindralleitnant, Väga Auväärne Sir Arthur Wellesley, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (25. aprill 1808 – 4. september 1809)
• Kindralleitnant, Väga Auväärne Vikont Wellington, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (4. september 1809 – mai 1811)
• Kindral, Väga Auväärne Vikont Wellington, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (mai 1811 – 28. veebruar 1812)
• Kindral, Väga Auväärne Wellingtoni krahv, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (28. veebruar – 3. oktoober 1812)
• Kindral, Kõige Auväärsem Wellingtoni markii, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (3. oktoober 1812 – 4. märts 1813)
• Kindral, Kõige Auväärsem Wellingtoni markii, Sukapaela ordu rüütel (KG) (4. märts – 21. juuni 1813)
• Välimarssal, Kõige Auväärsem Wellingtoni markii, Sukapaela ordu rüütel (21. juni 1813 – 11. mai 1814)
• Välimarssal, Tema Kõrgeausus Wellingtoni hertsog, Sukapaela ordu rüütel (11. mai 1814 – 2. jaanuar 1815)
• Välimarssal, Tema Kõrgeausus Wellingtoni hertsog, Sukapaela ordu rüütel ja Kõige Auväärsema Bathi ordu suurristi rüütel (GCB) (2. jaanuar 1815 – 14. september 1852)
• Välimarssal, Tema Kõrgeausus Wellingtoni hertsog, Sukapaela ordu rüütel, Kõige Auväärsema Bathi ordu suurristi rüütel ja Kuningliku Gvelfi ordu suurristi rüütel (GCH) (1816 – 14. september 1852)
• Välimarssal, Tema Kõrgeausus Wellingtoni hertsog, Sukapaela ordu rüütel, Kõige Auväärsema Bathi ordu suurristi rüütel, Kuningliku Gvelfi ordu suurristi rüütel ja Londoni Kuningliku Seltsi liige (FRS) (1847 – 14. september 1852)

Sõjaväelised auastmed

Wellington sai auastmed kuni kolonelleitnandini, kasutades Briti armees 17. kuni 19. sajandini kehtinud auastmete ostmise süsteemi. Auastmeid oli võimalik osta kuni kolonelleitnandi aukraadini, kõrgemaid oli võimalik omandada vaid ülendamise teel.

Ostetud auastmed^[10]

• Lipnik – 7. märts 1787 ^[11]
• Leitnant – 25. detsember 1787^[12]
• Kapten – 30. juuni 1791^[13]
• Major – 30. aprill 1793^[14]
• Kolonelleitnant – 30. september 1793^[15]

Ülendamisel saadud auastmed^[10]

• Kolonel – 3. mai 1796^[16]
  • Brigaadikindral Egiptuses (de facto ei jõustunud; 17. juuli 1801)
• Kindralmajor – 29. aprill 1802
• Kindralleitnant – 25. aprill 1808
  • Kindral ainult Hispaania ja Portugali aladel – 6. august 1811^[17]
• Välimarssal – 21. juuni 1813

Mälestuse jäädvustamine

Tema järgi on nimetatud kohti Suurbritannias, Iirimaal, Hongkongis, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja Indias. Tähelepanuväärseim neist on Uus-Meremaa pealinn Wellington. Talle on püstitatud ka hulgaliselt ausambaid ja monumente.

1853. aastal nimetas kuninganna Victoria tema auks ringi 33. jalaväerügemendi, kus Wellington oli varem ohvitserina teeninud, misjärel sai uueks nimeks Wellingtoni hertsogi rügement.^[18]

Lisaks on talle pühendatud Suurbritannia kuningliku mereväe sõjalaevad HMS Duke of Wellington (1852) ja HMS Iron Duke (1912), mis osales esimese maailmasõja ajal toimunud Jüüti merelahingus. Wellington on ka ainuke inimene, kelle järgi on nimetatud rohkem kui üks Suurbritannia kuningliku õhuväe pommitaja – Vickers Wellesley ja Vickers Wellington. Märkimisväärne on asjaolu, et sel ajal oli tavaks nimetada pommitajaid ainult Suurbritannia sisemaa linnade järgi.

Inglise keeles on tema järgi nimetatud veel Wellingtoni saapad (wellington boots), tuntud ka kui wellingtonid ehk eestipäraselt kummikud. Nimetus tuleneb sellest, et ta lasi oma nahksaabaste kontsa madalamaks teha ja sääre kitsamaks kujundada, et need paremini jalga sobiks. Uuenduskuuri järel läksid Wellingtoni saapad tema populaarsuse tõttu Inglismaal moodi ning ka tänapäevaste kummikute tegumoes on nende põhimõtteid järgitud.^[19]

Vaata ka

• Wellington
• Vickers Wellesley
• Vickers Wellington

Viited

1. Wellesley 2008, lk 16.
2. Holmes 2002, lk 6–7.
3. Holmes 2002, lk 8.
4. The London Gazette: nr 16291. lk . 26. august 1809.
5. Elliott 1816, lk xiii–xiv.
6. Gifford 1817, lk 100.
7. Arthur Wellesley, first Duke of Wellington (1769–1852) – website historyhome.co.uk
8. Posttidningar. Svenska dagstidningar. 30. aprill 1814. lk 2.
9. The London Gazette: nr 21388. lklk 3563–3564. 6 December 1852.
10. Wellesley, Arthur (1837). Gurwood, John (toim). The dispatches of Field Marshal the Duke of Wellington: During his various campaigns in India, Denmark, Portugal, Spain, the Low Countries, and France, from 1799 to 1818. Kd Vol I. London: John Murray. Lk xviii. {{cite book}}: parameetris |volume= on üleliigne tekst (juhend)
11. The London Gazette: nr 12836. lk 118. 6. märts 1787.
12. The London Gazette: nr 12959. lk 47. 26. jaanuar 1788.
13. The London Gazette: nr 13347. lk 542. 27. september 1791.
14. The London Gazette: nr 13542. lk 555. 29. juuni 1793.
15. The London Gazette: nr 13596. lk 1052. 23. november 1793.
16. The London Gazette: nr 13892. lk 460. 14. mai 1796.
17. The London Gazette: nr 16510. lk 1526. 3. august 1811.
18. Chant 2013, lk 208.
19. Dagmar Lamp-Jõgi (20. september 2012). "Lugu 19. sajandi staarhertsogist, kelle saapad muutsid maailma". Postimees. Vaadatud 8. märts 2019.

Kirjandus

• Chant, Christopher (2013). The Handbook of British Regiments (Routledge Revivals). Routledge. ISBN 9781134647248
• Elliott, George (1816). The Life of the Most Noble Arthur, Duke of Wellington (I osa). Sherwood, Neely, and Jones.
• Gifford, C. H. (1817). The Life of the Most Noble Arthur, Duke of Wellington: (II osa). W. Lewis.
• Holmes, Professor Richard (2002). Wellington: The Iron Duke. London: Harper Collins Publishers. ISBN 978-0-00-713750-3
• Wellesley, Jane (2008). Wellington: A Journey Through My Family. London: Orion Publishing Group. ISBN 978-0-297-85231-5

Lisalugemist

• Brett-James, Antony (1961). Wellington at War 1794–1815. New York: St. Martin's Press.
• Bryant, Arthur (1972). The Great Duke: Or, The Invincible General. Morrow. OCLC 410380.
• Coates, Berwick (2003). Wellington's Charge: A Portrait of the Duke's England. London: Robson Books. ISBN 978-1-86105-653-5.
• Davies, Huw (2012). Wellington's War: The Making of a Military Genius. Yale University Press. ISBN 978-0-300-16417-6.
• Ellis, Peter Berresford (2000). The Celtic Revolution: A Study in Anti-Imperialism. Talybont, Wales: Y LotraCyf. ISBN 978-0-86243-096-2.
• Harrington, Jack (2011). Sir John Malcolm and the Creation of British India. New York: Palgrave Macmillan. ISBN 978-0-230-10885-1.
• Hilbert, Charles (2005). Arthur Wellesley, Duke of Wellington, time and conflicts in India on behalf of the British East India Company and the British crown. 7. Military Heritage.
• Hutchinson, Lester (1964). European Freebooters in Mogul India. New York: Asia Publishing House.
• Longford, Elizabeth. Wellington: Pillar of State (1972), vol 2 of her biography; online
• Muir, Rory. Wellington: The Path to Victory 1769–1814 (2013) vol 1 of two-volume scholarly biography excerpt and text search
• Snow, Peter (2010). To War with Wellington, from the Peninsula to Waterloo. London: John Murray. ISBN 978-1-84854-103-0.
• Ward, S.G.P. (1957). Wellington's Headquarters: A Study of the Administrative Problems in the Peninsula 1809–1814. Oxford University Press.
• Weller, Jac (1998). Wellington at Waterloo. London: Greenhill Books. ISBN 978-1-85367-339-9.

Välislingid

• "Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog" Encyclopædia Britannicas (inglise keeles)

Eelnev: Vikont Goderichi	Suurbritannia peaminister 22. jaanuar 1828 – 16. november 1830	Järgnev: Krahv Grey
	Lordide koja juht 22. jaanuar 1828 – 22. november 1830
Eelnev Vikont Palmerston	Suurbritannia välisminister 14. november 1834 – 18. aprill 1835	Järgnev Vikont Palmerston
Eelnev: Vikont Melbourne	Suurbritannia peaminister (kohusetäitjana) 14. november 1834 – 10. detsember 1834	Järgnev: Sir Robert Peel
	Lordide koja juht 14. november 1834 – 18. aprill 1835	Järgnev: Vikont Melbourne
	Lordide koja juht 3. september 1841 – 27. juuni 1846	Järgnev: Lansdowne'i markii
Eelnev Ametikoht oli Napoleoni sõdade ajal täitmata, viimasena pidas ametit Newport Pratti Lord Whitworth	Suurbritannia suursaadik Prantsusmaal 1814 – 1815	Järgnev Sir Charles Stuart
Eelnev: Tiitlid loodi tema jaoks	Wellingtoni hertsog 1814–1852	Järgnev: Arthur Richard Wellesley
	Wellingtoni markii 1812–1852
	Markii Douro 1812–1852
	Wellingtoni krahv 1812–1852
	Vikont Wellington 1809–1852
	Parun Douro 1809–1852
Eelnev: Tiitlid loodi tema jaoks	Vitória hertsog 1812–1852	Järgnev: Arthur Richard Wellesley
	Torres Vedrasi markii 1812–1852
	Vimeiro krahv 1811–1852