From Wikipedia, the free encyclopedia
Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog KG, GCB, GCH, PC, FRS (1. mai 1769 – 14. september 1852) oli inglise-iiri väejuht ja riigimees ning üks olulisemaid sõjaväe ja poliitikategelasi 19. sajandi Suurbritannias, muu hulgas ka Suurbritannia peaminister. Tema võit Napoleoni üle 1815. aastal toimunud Waterloo lahingus on teinud temast ühe Briti ajaloo suurima kangelase.
| Wellingtoni hertsog | |
|---|---|
 "Wellingtoni hertsog", Thomas Lawrence'i maal (u 1815–16) | |
| Sünninimi | Arthur Wesley |
| Sünniaeg |
1. mai 1769 Dublin, Dublini krahvkond, Iirimaa |
| Surmaaeg |
14. september 1852 (83-aastaselt) Walmer Castle, Kent, Inglismaa |
| Truudusvanne |
 Suurbritannia |
| Teenistus | Briti armee |
| Teenistusaeg | 1787–1852 |
| Auaste | välimarssal |
| Juhtinud | Briti armee |
| Sõjad/lahingud |
|
| Abikaasa | Catherine Wellesley |
| Autogramm |
 |
Wellesley sündis Iiri kuningriigis Dublinis protestantide peres. 1787. aastal võeti ta lipnikuna Briti armeesse, kus ta teenis aide-de-camp-ina järjest kahe Iirimaa lordleitnandi alluvuses. Hiljem valiti ta Iiri saadikutekoja liikmeks. 1796. aastaks oli ta armees saanud koloneliks ja osales Prantsuse revolutsioonisõdade raames Hollandis toimunud Flandria kampaanias ning Indias võideldud Neljanda Inglise-Mysore'i sõja ajal asetleidnud Seringapatami lahingus. 1799. aastal määrati ta Seringapatami ja Mysore'i kuberneriks ning saanuna 1802. aastal kindralmajori auaste, saavutas ta 1803. aastal Assaye lahingus Maratha konföderatsiooni vägede üle otsustava võidu.
Wellesley hakkas väejuhina tuntust koguma Napoleoni sõdade osana toimunud Poolsaare sõja käigus ja ülendati seetõttu 1813. aastal Prantsuse keisririigi vägede vastu võidetud Vitoria lahingu järel välimarssaliks. Pärast Napoleoni pagendamist 1814. aastal teenis ta suursaadikuna Prantsusmaal ning sai tänuna oma sõjaväeliste teenete eest Wellingtoni hertsogi tiitli. 1815. aastal nn Napoleoni saja päeva ajal juhtis ta Napoleoni vastu moodustatud seitsmenda koalitsiooni vägesid, alistades ta viimaks otsustavalt Waterloo lahingus koostöös Gebhard Leberecht von Blücheri juhitud Preisi armeega. Wellington osales oma eeskujuliku sõjaväekarjääri jooksul kokku umbes kuuekümnes lahingus.
Wellington on tuntud oma kaitsepositsiooni eelistava ja kohanemisvõimelise sõdimisstiili poolest, mille tõttu õnnestus tal mitmeid kordi väheste kaotustega võita ülekaalukate vaenuvägede vastu. Teda peetakse üheks ajaloo parimaks kaitsestrateegiks ning paljusid tema kasutatud lahinguplaane uuritakse sõjaväeakadeemiates ka tänapäeval.
Pärast oma sõjaväekarjääri naasis Wellington poliitikasse. Toori partei liikmena teenis ta kaks ametiaega Suurbritannia peaministrina, vahemikus 1828–1830 ja seejärel peaministri kohusetäitjana vähem kui kuu aega 1834. aastal. Peaministriks oleku järel oli ta kuni pensionile jäämiseni üks Suurbritannia parlamendi lordide koja juhtivtegelasi ning kuni surmani Briti armee ülemjuhataja.
Wellesley sündis Iirimaa kuningriigis elavas aristokraatlikus inglise-iiri peres, saades sellega sünnijärgse tiitli Auväärne Arthur Wesley,[1] kolmandana viiest Anne'i ja Garret Wesley, 1. Morningtoni krahvi lapsest. Ta ema Anne oli iiri poliitiku Vikont Dungannoni vanim tütar. Tema sünnikoht pole üheselt teada, kuid tõenäoliselt sündis ta oma vanemate Dublini linnamajas.
Ta veetis enamiku oma lapsepõlvest perekonna kahes kodus: suures Dublinis asuvas linnamajas ja perekonna traditsioonilises residentsis Dangan Castle'is.[2] 1781. aastal suri Arthuri isa ja tema vanem vend Richard päris isa krahvkonna.[3]
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
.svg){kind=small}
Portugal – Vimeiro krahv (18. oktoober 1811)[6]
Hispaania – Ciudad Rodrigo hertsog, Esimese klassi Grand (jaanuar 1812)[6] Portugal – Torres Vedrasi markii (august 1812)[6]Portugal – Vitória hertsog (18. detsember 1812)
Holland – Waterloo prints (18. juuli 1815)[5]
Belgia – Waterloo prints (1831)[5]
Austria keisririik – Sõjalise Maria Theresia ordeni rüütli suurrist (4. märts 1814)[5].svg){kind=small}
Baieri – Max Josephi Sõjalise ordeni rüütli suurrist
Taani – Elevandi ordu rüütel
Prantsusmaa – Püha Vaimu ordu rüütel (november 1815)[5]
Hannover – Kuningliku Gvelfi ordu suurristi rüütel (1816) Holland – Willemi sõjalise ordu suurristi rüütel (18. juuli 1815) Portugal – Torni ja mõõga ordu suurristi rüütel (26. oktoober 1811)[5]
Preisimaa – Musta kotka ordu suurristi rüütel (1814)[5] Preisimaa – Punase kotka ordu suurristi rüütel
Venemaa Keisririik – Püha Aleksander Nevski ordu Venemaa Keisririik – Püha Andrease ordu rüütel Venemaa Keisririik – Püha Georgi ordeni suurrist (28. aprill 1814)[5][7]
Sardiinia – Kõigepühama Kuulutamise Kõrgeim Ordu Hispaania – Kuldvillaku ordu rüütel (jaanuar 1812)[5] Hispaania – Püha Ferdinandi sõjalise ordu suurristi rüütel (1812)[5] Hispaania – Püha Hermenegildi sõjalise ordu suurristi rüütel (1814)
Rootsi – Mõõgaordu suuristi rüütel (26. veebruar 1814).[5][7][8].svg){kind=small}
Kaks Sitsiiliat – Püha Januariuse ordu rüütel Kaks Sitsiiliat – Püha Ferdinandi ja Teenete Ordu rüütel
Württemberg – Württembergi sõjaliste teenete ordu suurristi rüütelWellingtonile andsid oma kõrgeima sõjaväelise auastme Austria, Hannoveri kuningriik, Holland, Portugali k, Preisimaa, Venemaa ja Hispaania.[9] Iga riik andis talle koos auastmega ka oma marssalikepi.
Austria keisririik – Austria armee välimarssal Hannover – Hannoveri armee välimarssal Holland – Hollandi armee välimarssal Portugal – Portugali armee kindralmarssal Preisimaa – Preisi armee välimarssal Venemaa Keisririik – Vene armee välimarssal Hispaania – Hispaania armee kindralkaptenWellington sai auastmed kuni kolonelleitnandini, kasutades Briti armees 17. kuni 19. sajandini kehtinud auastmete ostmise süsteemi. Auastmeid oli võimalik osta kuni kolonelleitnandi aukraadini, kõrgemaid oli võimalik omandada vaid ülendamise teel.
Tema järgi on nimetatud kohti Suurbritannias, Iirimaal, Hongkongis, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja Indias. Tähelepanuväärseim neist on Uus-Meremaa pealinn Wellington. Talle on püstitatud ka hulgaliselt ausambaid ja monumente.
1853. aastal nimetas kuninganna Victoria tema auks ringi 33. jalaväerügemendi, kus Wellington oli varem ohvitserina teeninud, misjärel sai uueks nimeks Wellingtoni hertsogi rügement.[18]
Lisaks on talle pühendatud Suurbritannia kuningliku mereväe sõjalaevad HMS Duke of Wellington (1852) ja HMS Iron Duke (1912), mis osales esimese maailmasõja ajal toimunud Jüüti merelahingus. Wellington on ka ainuke inimene, kelle järgi on nimetatud rohkem kui üks Suurbritannia kuningliku õhuväe pommitaja – Vickers Wellesley ja Vickers Wellington. Märkimisväärne on asjaolu, et sel ajal oli tavaks nimetada pommitajaid ainult Suurbritannia sisemaa linnade järgi.
Inglise keeles on tema järgi nimetatud veel Wellingtoni saapad (wellington boots), tuntud ka kui wellingtonid ehk eestipäraselt kummikud. Nimetus tuleneb sellest, et ta lasi oma nahksaabaste kontsa madalamaks teha ja sääre kitsamaks kujundada, et need paremini jalga sobiks. Uuenduskuuri järel läksid Wellingtoni saapad tema populaarsuse tõttu Inglismaal moodi ning ka tänapäevaste kummikute tegumoes on nende põhimõtteid järgitud.[19]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
