Eesti päevaleht From Wikipedia, the free encyclopedia
Postimees (aastatel 1857–1886 Perno Postimees, 1948–1990 Edasi) on eesti päevaleht. See on 1857. aastal ilmuma hakanud Perno Postimehe järglane ja loeb oma ilmumise alguseks Perno Postimehe ilmumise algust. See ilmub viis korda nädalas: teisipäevast laupäevani. 1991–2022 ilmus leht kuus korda nädalas (esmaspäevast laupäevani).
 |
See artikkel räägib Eesti ajalehest; kirjade kojukandja kohta vaata artiklist kirjakandja. Edasi nime kandvate väljaannete kohta vaata lehelt Edasi (täpsustus). |
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2015) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | |
 5/17. juuni 1857 esileht | |
| Tüüp | Päevaleht |
|---|---|
| Omanik | AS Postimees Grupp |
| Väljaandja | AS Postimees Grupp |
| Peatoimetaja | Priit Hõbemägi |
| Tegevtoimetaja | Hanna-Hulda Reinkort |
| Arvamustoimetaja | Martin Ehala |
| Sporditoimetaja | Henry Lääne |
| Kujunduse toimetaja | Kaido Kelp |
| Asutatud | 1857 |
| Keel | eesti, vene (2005–2016) |
| Toimetus | Tallinn |
| Sõsarajalehed | Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Järva Teataja, Sakala, Valgamaalane, Virumaa Teataja |
| ISSN | 1406-0981 |
Postimehe tiraaži viimased avalikud andmed on aastast 2021, mil see oli ligikaudu 32 800 eksemplari.[1] Nädalavahetustel ilmuvad Postimehe vahel ka Postimehe ajakiri Arter ja kultuurilisa Arvamus ja Kultuur. Argipäeviti ilmub Postimehe vahel Eesti suurim maakonnaleht Tartu Postimees, mis levib Tartu- ja Jõgevamaal ning Otepääl. Lisaks ilmub igal neljapäeval Postimehe vahel ka Eesti suurima tiraažiga maaelu kajastav Maa Elu[2].
Postimehe väljaandja AS Postimees Grupp ainuomanik oli AS Eesti Meedia, mis kuulus 1998–2013 Norra kontsernile Schibsted, 2013. aastast aga Eesti kapitalil põhinevale UP Invest OÜ-le[3], mille kaudu sai suuromanikuks Eesti ärimees Margus Linnamäe. 2017. aasta aprillis ühendas AS Eesti Meedia endaga mitu tütarettevõtet, sealhulgas ASi Postimees Grupp.[4] 2019. aasta veebruaris nimetati AS Eesti Meedia ümber ASiks Postimees Grupp, selle emaettevõtteks sai uus valdusühing Media Investments & Holding OÜ.[5]
7. novembrist 2005 kuni 29. septembrini 2016 ilmus Postimehe venekeelne väljaanne, mille sisust umbes poole moodustasid tõlked eestikeelsest lehest ja teine pool oli originaalmaterjal. Leht ilmus kaks korda nädalas (teisipäeval ja neljapäeval). 2014. aasta veebruaris liitis Postimees oma venekeelsed väljaanded (venekeelne Postimees, nädalaleht Den za Dnjom ja venekeelse veebiväljaande toimetus) üheks tervikuks. 2016. aasta oktoobrist lõpetas Postimees Grupp paberil ilmuvate venekeelsete ajalehtede Postimees ja Den za Dnjom väljaandmise ning keskendub portaalide rus.postimees.ee, limon.ee ja krasotka.ee arendamisele.[viide?]
Päevalehe Postimees toimetus asub alates 1998. aasta kevadest Maakri tänaval Tallinnas ja ajalehe Tartu Postimees toimetus Tartus Ülikooli tänaval. Varem oli Postimees Eesti suurtest päevalehtedest ainus, mille toimetus paiknes traditsiooniliselt Tartus.[7] Postimeest trükitakse Kroonpressi trükikojas.
Postimehe peadirektor on olnud Toomas Issak ja aastatel 1998–2012 Erik Roose.[viide?]
2013. aastal müüs Schibsted oma Eesti meediaäri, sealhulgas Postimehe ja trükikoja Kroonpress Eesti Meedia senistele juhtidele, kes kaasasid rahastajana Eesti ravimiärimehe Margus Linnamäe. Ostutehingu tulemusel olid 2013. aasta sügisest Eesti Meedia Grupi uued omanikud 50% ulatuses TAMM Media OÜ ja 50% ulatuses UP Invest OÜ. 2015. aastal müüs Eesti Meedia juhtkond (Mart Kadastik, Meelis Luht, Andres Kull ja Toomas Issak) oma osaluse Eesti Meedias Margus Linnamäele kuuluvale ettevõttele UP Invest[3].
Postimeest loetakse kõige vanemaks järjepidevalt ilmunud Eesti ajaleheks. Leht ilmus esimest korda 5./17. juunil 1857 nädalaleht nime Perno Postimees all Johann Voldemar Jannseni juhatusel.[viide?]
Postimehest ja tema ajaloost on ilmunud mitmeid väljaandeid. Postimehe 50. aastapäeva puhul anti välja ajalehe senist ajalugu puudutav raamat "Postimees 1857–1907", mis trükiti Postimehe tollases trükikojas Tartus 1909. aastal. Raamatust võib leida ajale omase kirjaviisiga järgmised read: "Ajalehe 50. aastane jubileum on tähelepanemiseväärt sündmus, iseäranis meie rahwa seas, kus see leht alguses ainsaks keskkohaks oli, mille ümber rahva hariduslised ja kulturalised püüded arenema ja kosuma hakkasivad. "Postimehe" ajalugu kirjutada, tähendab siis meie tervet uuemat iseseisvat edenemislugu puudutada."
Perno Postimees pidi algul hakkama saama poliitiliselt kitsastes oludes ning algusaastatel oli lehe sisu õpetliku iseloomuga. Alles hiljem ja järk-järgult hakkas ajaleht avaldama ka iseseisvaid poliitilisi artikleid. Kuna lehe asutaja Johann Woldemar Jannsen ise oli vaga ristiinimene ja koolimees, oli toonane leht alati vaimulikust õhust kantud ning edastas enamjaolt uudised, mis puudutasid haridust. Esimene ilmunud lehenumber oli kaheveeruline, kaheksa lehekülge pikk ning koos sellega ilmus ka lisaleht, mille pikkus oli kaks lehekülge.[8]
1864. aastal kolis Jannsen Tartusse ning hakkas andma välja uut ajalehte Eesti Postimees; Perno Postimees jätkas ilmumist kohaliku tähtsusega lehena, mille populaarsus kiiresti langes. 1884. aastal ostis ühiskonnategelane Karl August Hermann Pärnu lehe ära ning hakkas seda välja andma Tartus nime all Postimees. Sel ajal ei olnud iseseisvast poliitikaajamisest ajalehtede juures juttugi. Kodumaast ja isamaa-armastusest sai vaid üldiste kõnekäändudega kõnelda, mida Hermann ka rohkesti tegi. Mõne aastaga õnnestus tal maa ainuke eestikeelne päevaleht muuta edukaks väljaandeks. 1891. aastal sai Postimehest esimene eestikeelne päevaleht.
1896. aastal ostsid ajalehe rahvusmeelsed Tartu haritlased. Toimetaja Jaan Tõnissoni juhtimisel sai Postimehest tähtsaim eesti ajaleht, mis koondas enda ümber selliseid võimekaid kultuuritegelasi nagu August Kitzberg, Anna Haava ja Karl August Hindrey. Jaan Tõnisson oli ajalehe peatoimetaja ka iseseisvas Eesti Vabariigis.[viide?]
Aastatel 1905–1917 oli ajaleht Eesti Rahvameelse Eduerakonna, 1917–1919 Eesti Demokraatliku Erakonna, 1919–1932 Eesti Rahvaerakonna ja aastatel 1932–1935 Rahvusliku Keskerakonna häälekandja. Üldpoliitilistes küsimustes oli Postimees mõõdukalt liberaalne, pooldades riigi reformimist seaduslikul teel. Moodsatesse ühiskonnaõpetustesse ja revolutsioonilisse töölisliikumisse suhtus ajaleht tõrjuvalt. Kirjandusküsimustes jäi leht konservatiivseks.[viide?]
1928. aastal kirjutas Rasmus Kangro-Pool: "Kuidas võidaks näit. mujal ettekujutada, et ülikoolilinn ajab läbi ühe ajalehega. Vaimuvabadusest, iseseisva mõtte kasvatamisest, iseteadlikkude kodanikkude kujutamise mõttest jne. võidakse sarnases olukorras palju kõnelda ja sõnu teha, aga see ühe lehe ainuvalitsus kujuneb vaimusuretavaks nähtuseks. Avalikkuse ees on hea vaid see, mis ainuvõimulise ajalehe ringkonnad kuulutavad."[9]
5. oktoobril 1927 andis Karlis Tennisons Postimehele Buddha õnnistuse[10].
1933. aastal oli Postimehe kirjastusühisusel linna elektrijaamale aastate jooksul tekkinud võlgu üle 5000 krooni ja gaasivabrikule 5522 krooni, mis oli tekkinud peatoimetaja Jaan Tõnissoni erakonnakaaslaste kuulumisel Tartu linnavalitsusse[11][12].
17. oktoobril 1933, pärast rahvahääletuse tulemuste teatavakssaamist, põletas Julius Juhkentaal Tartu Vanemuise einelauas Postimehe numbri, pidades ühtlasi kõne, kus ta ütles, et suuril hetkil eesti rahvas on toonud ohvreid ja ka täna on üks selliseid suuri hetki. Täna tuuakse ohvriks "Postimees", milline ohverdamine peab tähendama, et eesti rahvas vabaneb igasugu mustusest.[13]
Ajalehel olid lisad: satiirilisa Sädemed (1905–1934), Lasteleht (1901–1940), Tervis (1903–1931), Elu (1905–1917).[viide?]
Nõukogude okupatsioonivõim natsionaliseeris Postimehe teiste ettevõtetega ja viimane väljaanne ilmus 27. septembril 1940.[14] Lehe asendas väljaanne Tartu Kommunist.[15] Postimees leht jätkas ilmumist 13. juulil 1941, kui Omakaitse kohalikel salkadel oli õnnestunud vabastada Emajõe lõunapoolne osa kolme päeva varem. Väljastamine käis keset lahingu pidamist lähenevate sakslaste ja taganevate punaväelaste vahel.[16] Taastamine sai alguse 11. juulil 1941, kui Jaan Kitzbergi kutsel Karl August Hindrey, Arno Raag, August Oinas, Arnold Pearand ja Viktor Männiste ilmusid Ülikooli tänava toimetusse.[15]
1. maist 1948 kuni 1990. aastani kandis ajaleht Eesti NSV-s nime Edasi.[viide?] Ajalehe nimi Postimees taastati 1991. aastal. Samal aastal erastasid ajalehe selle töötajad. Hiljem kaasati investorina Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnissoni järeltulija, Šveitsis elav ärimees Heldur Tõnisson. Ajapikku lehe ainuomanikuks saanud Tõnisson müüs selle Norra meediakontsernile Schibsted.[17]
1998. aasta kevadel viidi Postimehe toimetus Tartust Tallinna, ajaloolisse majja Tartus Gildi tänaval jäi vaid lisalehe Tartu Postimees toimetus. Kolimisega seoses vahetus ka peatoimetaja. Tollal konkureeris Postimees peamiselt Eesti Päevalehega[7], hiljem on Postimehe põhikonkurendiks leheturul olnud Õhtuleht ja veebiportaalidest Delfi.[viide?]
2013. aastal müüs Schibsted oma Eesti meediaäri, sealhulgas Postimehe ja trükikoja Kroonpress Eesti Meedia senistele juhtidele, kes kaasasid rahastajana Eesti ravimiärimehe Margus Linnamäe.[18] Ostutehingu tulemusel olid 2013. aasta sügisest Eesti Meedia Groupi uued omanikud 50% ulatuses TAMM Media OÜ ja 50% ulatuses UPInvest OÜ, juhatuse esimees oli Mart Kadastik.[viide?] 2015. aastal müüs Eesti Meedia juhtkond oma osaluse Eesti meedias Margus Linnamäele kuuluvale ettevõttele UP invest.[viide?]
2016. aasta IV kvartali seisuga oli eestikeelse Postimehe paberväljaande lugejaid 176 400, mis tegi Postimehest kõige loetuma ajalehe Eestis. Keskmine tiraaž novembris 2016 oli 56 200. Tartu Postimeest luges iga päev 39 800 inimest, keskmine tiraaž 17 200. Juuni 2016 seisuga jõudis Postimees veebi kaudu 324 995 külastajani kuus ning 189 424 külastajat jälgis Postimeest mobiili vahendusel.[19]
Postimees Nädalavahetuse vahel ilmub Postimehe ajakiri Arter ja kultuurilisa Arvamus ja Kultuur. Argipäeviti ilmub Postimehe vahel Eesti suurim maakonnaleht Tartu Postimees, mis levib Tartu- ja Jõgevamaal ning Otepääl. Lisaks ilmub igal neljapäeval Postimehe vahel ka Eesti suurima tiraažiga maaelu kajastav väljaanne Maa Elu.[viide?]
Aprillis 2019 oli Postimehe tiraaž 39 600 eksemplari.[20]
Postimehes on töötanud paljud Eesti tunnustatud ajakirjanikud ning lehes on tuntuks saanud mitu hilisemat poliitikut, näiteks Riigikogu liige Marko Mihkelson ja välisminister Urmas Paet.[viide?]
Postimees võimaldab oma veebiväljaannetes osale uudistele tasuta juurdepääsu. Postimees Plussi lood on tasulised ja nende lugemiseks tuleb endale teha konto. Uudiseid saab ka kommenteerida. Alates 31. jaanuarist 2016 kaotas Postimees oma kommentaariumis anonüümse kommenteerimise võimaluse[21].
Postimehe veebiväljaanded on 2017. aasta seisuga järgmised: Postimees.ee, Tartu Postimees.ee (tartupostimees.ee), Arvamus (arvamus.postimees.ee), Majandus (majandus24.postimees.ee), Maailm (maailm.postimees.ee), Atlas (atlas.postimees.ee), Kultuur (kultuur.postimees.ee), Sport (sport.postimees.ee), Tervis (tervis.postimees.ee), Tarbija (tarbija24.postimees.ee), Sobranna (sobranna.postimees.ee), Ilm (ilmajaam.ee), Elu24 (elu24.ee), Tallinncity (tallinncity.postimees.ee), Seto (setomaa.postimees.ee), Tehnika (tehnika.postimees.ee), Maa Elu (maaelu.postimees.ee), Ratsutamine (ratsutamine.postimees.ee), Kodustiil (kodustiil.postimees.ee), Reisile (reisile.postimees.ee), rus.postimees.ee, krasotka.postimees.ee, limon.postimees.ee.[1]
2016. aasta mais külastas tööpäeviti portaali elu24.ee 73 000 inimest, portaali e24.ee sama seisuga 64 000 inimest ning venekeelsetel portaalidel on tööpäevas külastajaid keskmiselt 27 000.[19] Need andmed võivad siiski päevade lõikes tugevalt erineda.[viide?]
Alates 1997. aastast valib Postimees igal aastal aasta inimese. Samuti teeb Postimees koostööd paljude heategevus- ja kultuuriorganisatsioonidega. Postimees on olnud partneriks ERKI Moeshow'le, Tallinn Fashion Weekile, Pimedate Ööde Filmifestivalile (PÖFF), Tallinn Music Weekile, Eesti Laulule, Maamessile. Postimees on andnud oma panuse ka projektidesse "Edukad toetavad lastekodulapsi", "Edukad toetavad puudustkannatavaid lapsi" jpm.[viide?]
AK: Arvamus, Kultuur on ajalehe Postimees kultuurilisa, mis ilmub laupäeviti alates 2007. aasta algusest.
Lisalehe toimetust juhatas aastal 2013 Neeme Korv, toimetusse kuulusid Sigrid Kõiv, Urve Eslas, Marti Aavik, Heili Sibrits, Tiit Tuumalu, Janar Ala ja Rein Veidemann.
Arter on ajalehe Postimees nädalalõpu lisaleht. Arter ilmub laupäevase lehe vahel.
Alates 2008. aasta 17. jaanuarist ilmub leht parendatud ajalehepaberil, varem trükiti seda kriitpaberile.[26]
Ehkki vaidlustes ajakirjanduse kvaliteedi ning valge ja kollase ajakirjanduse eristamise üle on kohati rõhutatud Postimehe portaalide iseseisvust ning vajadust eristada neid paberlehest, kattub suur osa veebiportaalide sisust Postimehe paberväljaannetega. Portaalidel on siiski oma toimetajad, kujundus ja üldjuhul ka logod.[viide?]
Lisaks portaalidele olid Postimehe veebilehe päisest 2016. aastal lingitud samale kontsernile kuuluvad meediakanalid Soov, KV.EE, Osta.ee, metsaoksjon.ee, Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja, Valgamaalane, Reporter, Kanal 2, Kuku, Elmar ja MyHits.
Kuna veebiportaalide nimesid ja suhteid on kerge muuta (rubriik vs. portaal, ühe portaali rubriikide eri aadressid jne), kajastab järgnev loetelu olukorda 2021. aasta kevadel ja võib kergesti aeguda.
Aprillis 2016 anti välja täielikult uuendatud Postimehe äpp ja mobiiliversioon.[viide?]
2015. aasta lõpus ühinesid Postimees ja Ühinenud Ajalehed AS Postimees Grupiks, mis hõlmas Postimehe eri brände (paberväljaanded ja portaalid) ja varem nime all Ühinenud Ajalehed tegutsenud väljaandeid Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalane. 2017. aasta aprillis liitis ASi Postimees Grupp endaga selle emaettevõtte Eesti Meedia, mille alla kuuluvad nüüd ka kontserni maakonnalehed.[viide?]
Kõik maakonnalehed on oma maakondade juhtivad väljaanded. Postimehe veebilehe avalehelt on lingitud rubriikidena ka maakonnalehed Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja, Valgamaalane. Maakonnalehed on iseseisvad väljaanded, mis ilmuvad ka paberil; nende veebilehtede sisu kattub suuremalt jaolt paberlehtedega. 2016. aasta juunis olid Postimehe kodulehel rubriikidena esitatud Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalane.[viide?]
Postimehe sisu on peetud poliitiliselt kallutatuks ja lehte on nimetatud Eesti Reformierakonna poliitiliseks häälekandjaks. 2005. aastal kirjutasid selleteemalise ühispöördumise kõik ülejäänud parlamendierakonnad (Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Keskerakond, Rahvaliit ja IRL).[27] 2013. aastal peeti Postimeest poliitiliselt iseseisvaks.[viide?] 2014. aastal ilmus taas hinnanguid, mille järgi Postimees oli Reformierakonda toetav.[viide?] 2019. aasta alguses kerkis ajakirjanduses taas Postimehe sõltumatuse küsimus, kui Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar lahkus ametist, et kandideerida Riigikokku Eesti 200 nimekirjas[28][29][30][31][32]. Sellele järgnes peagi rida kriitilisi artikleid teistes väljaannetes, kus algul Postimehe valimiskompassiga seoses[33][34][35][36][37], hiljem aga ka laiemalt leiti, et Postimees kaldub toetama konservatiivseid rahvuslikke erakondi Isamaad ja EKREt, seostades seda uue omaniku, korduvalt Isamaad toetanud Margus Linnamäe mõjuga toimetusele[38][39]. Postimees, Isamaa, EKRE, MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut ja Turu-uuringute AS vaidlustasid kriitika[40][41][42].
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
