Altja
küla Haljala vallas Lääne-Virumaal From Wikipedia, the free encyclopedia
Altja on rannaküla Lääne-Virumaal Haljala vallas.
| Altja | |
|---|---|
 Altja võrgu- ja paadikuurid | |
Pindala: 4,4 km² (2020)[1]  | |
|
Elanikke: 29 (1.01.2019)[2]
| |
|
EHAK-i kood: 1218[3] | |
| Koordinaadid: 59° 35′ N, 26° 7′ E | |
  | |
 |
Enne 2017. aasta haldusreformi kuulus küla Vihula valda.
Altjal asub Mäekõrts, mis on ehitatud endise Paarma kõrtsi (mainitud 1875) kohale.[4] Kõrtsi lähedal asub külakiik. Altja neemel taastati aastatel 1973–1974 ajaloolised võrgu- ja paadikuurid.[4] Ranna madalas merevees asetseb Altja suurkivi ehk Altja titekivi.
Küla lähedal suubub Soome lahte Altja oja.
Altja külal on olnud palju nimesid: Wandemunde, Jõesuu, Rootsipea, Rotzinpe, Kärba, Kerbann, Hallia, Halja, Hallja, Halljall, Halldja, Haldia, Haldja ja kõige hilisem Altja.
Rootsipeale pandi elama Soomest tulnud talupoeg Kerbann. Tema nimest (Kärpänen, mis tähendab kärbest) võis tuleneda ka Kärbseoja (hiljem Altja jõgi) nimi. Praegune nimi – Altja – on eeldatavasti kujunenud 1678. aastal elanud mehe Halti Jahni järgi.
Rahvas peab Altja nime haldjast tulenevaks. Rahvapärimuse järgi olevat Kõrve metsas nähtud uduhaldjaid ja haldjaid olevat nähtud ka Mäekõrtsi (praegune Altja kõrts) mäel.
Ajaloolistes allikates on Altja (Haltia) küla esimest korda mainitud 1465. aastal, kui Annikvere mõisale kuuluvat kalapüügikohta Oandu (Altja) jõe suudmes. Altja küla esimesed talunikud võisid olla rootslased, mis põhjendaks ka küla nime Rotzipäh 1589. aastal. Nii kutsuti Altja neeme, kuhu 17. sajandi algul saabusid pärast suurt näljahäda ja laastavat katku uued elanikud. 1699. aasta kaardil kuulus suurem osa Altja külast Sagadi mõisale. Kaardil on näha kuus maja. 1858. aastal elas Altjal 12 perekonda.
Altja pühapaik on Varetnõmme mets, kus asub vana kivikangur. Traditsiooni järgi on rahvas toonud sinna aasta esimesi viljateri ja muid ande.
Kõrtsid
1857. aastaks oli Altjale kujunenud kolm kõrtsikohta: Mustoja, Paarma ja Altkõrtsi ehk Vanakõrtsi. Praegune Altja kõrts asub kunagise Paarma ehk Mäekõrtsi asukohal. Kõrtsi lasi ehitada Lahemaa rahvuspark 1978. aastal. Endisest kõrtsist ei olnud midagi säilinud ja võrgukuuride eeskujul ei olnud mõeldav selle mälestuspiltide järgi taastamine. Seetõttu ehitati vana kõrtsi kohale Viitna ja Palmse vahel paiknenud Kõrve kõrtsi fotode ja põhiplaani järgi uus kõrts. Hoone sai kunagistest rannakülade kõrtsidest tublisti suurem.
Laevaehitus ja kalapüük
Altjal tegeleti peamiselt kaubaveo ja kalastamisega ning paik oli tuntud meremeeste ja laevaehitajate külana. Enamasti veeti väikeste rannasõidulaevadega küttepuid. Tallinna, Soome ja Peterburi veeti ka telliseid, õunu, kartuleid ja vilja. Randlased said tänu puiduveo ja soola salakaubandusele üsna jõukaks ning said sealt algkapitali rannalaevanduse arendamiseks. Laevaehitus algas Altjal 19. sajandi lõpus. Kokku oli kolm laevaehitusplatsi: Kõrve õues, Jaanirahva Koplimäel mererannas ja neeme tipus.
Kolmel laevaehitusplatsil tegutsesid Kõrve, Paarma ja Jaanirahva pered. Altja esimene laev oli Svjatoi Nikolai nimeline brigantiin. Selle laeva ostis 1888. aastal Valge mere äärest Matsu taat, kodanikunimega Johannes Uutmann. Matsu taat ehitas ka 1902. aastal kolmemastilise kahvelkuunari Marta.
Teine suurem laevaomanik oli Gustav Rommann (Paarma vana). Aastatel 1901–1902 ehitas ta Vergis kolmemastilise kahvelkuunari Suits, mille 1925. aasta sügistorm Võsu randa ajas. See sama torm tõi Altja rannakividele ka Paarma kahemastilised purjekad Arensi ja Rosine. Jaanirahva Jakob Lessil oli kahemastiline kaljas Viru ja 20. sajandi algul ehitasid Jaanirahva Lessid Altjal veel mitu kahemastilist laeva.
Külaelu ja majad
19. sajandil hakkasid Lahemaa mõisnikud ehitama randa suvemaju. Näiteks oli Sagadi mõisa suvemaja Käbinõmme. Vaeküla mõisa suvila koos talli ja paadikuuriga asus teisel pool jõge Laiakari rannas (hilisem nimi Merinõmme).
1923. aastal asutati Altja-Mustoja Haridus- ja Kultuuriselts. Algusaastatel käidi koos Toomarahva rehetoas, kus harjutati koorilaulu ja lavastati näidendeid. Esinemas käidi lähemates Lahemaa rannakülades.
Küla hakkas jõudsalt arenema 20. sajandil ja saavutas enne II maailmasõda oma suurima ulatuse, milleks oli 20 majapidamist kokku 126 elanikuga. 2020. aastal elab Altjal aasta ringi 27 inimest.
Nõukogude okupatsiooni algusega külaelu soikus. Piiritsoonis jäi meri okastraadiga aia taha ja rannik randaalitud liivaala tõttu elanike jaoks suletuks. Osa paate saeti pooleks, teised viidi Verki. Elanike arv vähenes drastiliselt. Mõned pered läksid elama linna, teised põgenesid läände.
Lahemaa rahvuspargi rajamine
1971. aastal loodi Lahemaa rahvuspark, mille eesmärgid olid muu hulgas külade ajaloo uurimine ja taluarhitektuuri säilitamine. Altja külas esineb nii vanemaid palkmaju (Uustalu ja Toomarahva) kui ka 1920.–1930. aastate paiku ehitatud nn kaptenimaju. Esimesena ehitati üles Uustalu ja hiljem Toomarahva. Lahemaa rahvuspark lasi restaureerida 1970. aastate alguses Uustalu rehielamu. Eskult veeti kohale vana saun, õuel tehti korda Soomest toodud ait, riideait, laut, kelder ja kaks kaevu.
Teise talukompleksina lasi Lahemaa rahvuspark taastada Toomarahva,[5] kus 1732. aasta andmetel oli peremees Halja Thomas. Lauli külast saadi rehielamu, õuel on veel laut, ait ja uus saun. Toomarahva rehetuba loodi koosolemise kohaks Altja Naiste Seltsile, mis moodustati 2001. aastal, et säilitada vanu laule ja traditsioone. Talu tegutseb nüüd turismitaluna ja on eraomandis.
Altja leiti olevat selline rannaküla, kus oli võimalik taastada üldilme ja ajalooline hoonestus. Lahemaa rahvuspark lasi taastada Altja neeme paadi- ja võrgukuurid vanade fotode ning külaelanike mälestuste järgi. Altja neemel taastati kolhoosi ajal hävinenud võrgumajad. Hiljem võeti käsile kõrts. Altjal on esindatud kaks elamutüüpi: vana rannarehielamu ja 1920.–1930. aastail valitsevaks saanud uus, juba reheta elamu. Küla keskele ehitati 1970. aastate alguses vanasse kohta ka külakiik. Kiigemäest on saanud ümbruskonna rahva kooskäimise ja rahvakalendri tähtpäevade tähistamise koht.
Toomarahva talu (2007)
Altja võrgu- ja paadikuurid (2007)
Altja titekivi (2010)
Rippsild üle Altja oja (2017)
Neeme tipus asuvad võrgukuurid lasi 1973.–1974. aastal rahvuspark taastada vanade külaelanike mälestuste ja paari säilinud foto järgi. Tavaliselt ehitas sellise kuuri üks veneseura (ühe paadi meeskond), mis koosnes mitme pere meestest, kellel olid ühesuurused võrgud. Oli harv juhus, kus ühest perest saadi neli meest välja panna. Kuna kõikidel kalapüügivahenditel olid peal peremärgid, ei kardetud ka segaminiminekut. Peremärk oli vanemal ajal mõni geomeetriline kujund, uuemal ajal tavaliselt peremehe ees- ja perekonnanime tähed. Kuurides hoiti aere, tulle, võrgukuppe, tõrvapütte ja muud kalapüügiks tarvilikku. Paadikuur oli vaid mõisal. Kalurid vedasid oma paadid talveks üles kaldale ja keerasid kummuli.
Neeme võrgukuurid on saanud Altja sümboliks, eriti pärast Hardi Volmeri salapiirituse vedajatest jutustavat filmi "Tulivesi" (1994). Olulised vaatamisväärsused on veel 1980. aastatel Neeme võrgukuuride lähedale kivisse raiutud Eesti Vabariigi vapi kolm lõvi, samuti mälestusmärk kõigis mereõnnetustes hukkunutele.
Altja Kõrve talus sündis maalikunstnik Richard Uutmaa (1905–1977), kes vastu laevaomanikust isa tahtmist õppis kunstnikuks. Richard Uutmaa on peaaegu eranditult kujutanud randlaste elu ja igapäevast tööd. Kodune Altja rannaküla on jäädvustatud paljudes tema teostes.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
