Alfamitmekesisus

Alfamitmekesisus (lühendina ${\textstyle \alpha }$-mitmekesisus) on bioloogias indeks, millega saab arvuliselt väljendada ühe ala liigilist mitmekesisust^[1]. Alfamitmekesisuse mõiste võttis kasutusele Robert Whittaker^[2] koos beeta- ja gammamitmekesisusega.

Whittaker uuris eri organismide mitmekesisust mitmetes elupaikades ning jagas selle määratavaks kahe näitaja järgi. 1) alfamitmekesisus, mis kirjeldab kindla ala liigilist mitmekesisust ja 2) beetamitmekesisus, mis kirjeldab samatasemeliste koosluste liigilise koosseisu omavahelist erinevust. Nendest kahes kokku tekib gammamitmekesisus, mis väljendab kindla ala liigilist mitmekesisust.^[3]

Mõiste

Alfamitmekesisust mõistetakse tihti erinevalt. Ka Whittaker ise kasutas seda mitmes mõistes.^[2] Seda saab hinnata liikide arvuga pinnaühikul või lisaks hinnates liikide osalevuse hulgalisi suhteid.^[4]

Whittaker kasutas oma uurimustes alfamitmekesisuse definitsiooni erinevalt. Esmalt nimetab ta alfamitmekesisust liigirikkuseks kindla kogukonna sees. Teiseks defineerib ta alfamitmekesisuse liikide arvu keskmisega ja viimaks kirjeldab seda ühes proovide komplektis, ühe proovi liikide arvuna, võrreldes keskmise liikide arvuga proovides kokku.^[5]

Viimase definitsiooni juurde lisas Whittaker ka valemi, milles ütles, et β= γ/${\textstyle \alpha }$ on võimalik arvutada läbi ${\displaystyle S_{c}/{\bar {S}}}$, kus ${\displaystyle S_{c}}$ on kõikide liikide arv terves proovide komplektis ning ${\displaystyle {\bar {S}}}$ on keskmine liikide arv ühes proovis. Kui alfaks loetaks liikide mitmekesisust ühes kindlas proovis, siis iga uurimus omistaks endale sama palju alfa parameetreid, kui oleks proove.

Whittakkeri idee aga oli kirjeldada ühte andmete kogumikku ühe alfa- ja ühe beetaväärtusega, mistõttu kõige õigem alfamitmekesisuse definitsioon on keskmine liikide mitmekesisus proovide kohta.^[6]

Arvutamine

Kõige asjakohasem mõõt alfamitmekesisusele on lihtsalt S (keskmine liikide arv proovis). Kui andmestik on korjatud eri elupaikadest samal alal, on valemis S’i parameetriks M, mis tähistab erinevaid elupaiku sama ala siseselt.

Sellest lähtuvalt näitab alfa-S mitmekesisuse väärtus keskmist liikide arvu proovi kohta, kus ${\displaystyle S_{j}}$ on liikide arv alal.^[3]$${\displaystyle {\bar {S}}_{\alpha }=(\textstyle \sum _{j}S_{j})/M}$$

Andmestik

Alfamitmekesisust mõõdetakse kindla ala ja kindla koosluse peal. Selleks, et tulemused oleksid võimalikud veatud, on vaja proovid korjata kindlate kriteeriumite järgi.

Oluline on jälgida^[7]:

• Proovide individuaalne võrreldavus
• Madal dispersioon proovide seas
• Proovide kontseptuaalne asjakohasus
• Proovide mõõtmete vastavus uuritava teemaga

Mitmekesisuse uurimine keskendub primaalselt liigirikkusele ja sellepärast oleks hea, kui mitmekesisuse mõõtmised oleks tõlgendatavad liikide arvuliseks väärtuseks.

Viited

1. A. Kumar (2017). "Taimekoosluse fülogeneetilise beetamitmekesisuse varieerumine ökoloogilistel ja evolutsioonilistel põhjustel" (PDF). Bakalaureusetöö, Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12.03.2018. Vaadatud 02.03.2018.
2. W. E. Westman, R. K. Peet (1982). Robert H. Whittaker (1920-1980): The man and his work. Junk Publishers. Lk 109-110. DOI:https://doi.org/10.1007/978-94-009-5526-4_2. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |doi= väärtust (juhend); välislink kohas |DOI= (juhend)
3. R. D. Routledge (2012). On Whittaker's Components of Diversity. Ecology.
4. V. Masing (1992). Ökoloogialeksikon. Tallinn: Entsüklopeediakirjastus.
5. R. H. Whittaker (1960). Vegetation of the Siskiyou Mountains, Oregon and California. Ecol Monogr. Ecol Monogr. Lk 279–338.
6. H. Tuomisto (2011). Commentary: do we have a consistent terminology for species diversity? Yes, if we choose to use it. Oecologia.
7. R. H. Whittaker (1972). Evolution and Measurement of Species Diversity. International Association for Plant Taxonomy (IAPT).