From Wikipedia, the free encyclopedia
Viini Setsessioon (saksa keeles Wiener Secession; tuntud ka kui Vereinigung Bildender Künstler Österreichs ehk Austria kunstnike ühendus) on 1897. aastal loodud rühmitus Viini Kunstnike Majas (Künstlerhaus Wien), mille moodustasid Austria Kunstnike Liidust välja astunud Austria kunstnikud. See liikumine hõlmas maalikunstnikke, skulptoreid ja arhitekte. Setsessiooni esimene president oli Gustav Klimt ja aupresidendiks sai hiljem Rudolf von Alt. Setsessiooni ametlik häälekandja oli ajakiri Ver Sacrum.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2022) |
Viini setsessiooni rajasid 1897. aasta 3. aprillil kunstnikud Gustav Klimt, Koloman Moser, Josef Hoffmann, Joseph Maria Olbrich, Max Kurzweil, Wilhelm Bernatzik jt. Kuigi arhitekt Otto Wagnerit peetakse sageli üheks Viini setsessiooni olulisemaks liikmeks, ei olnud ta rühmituse asutajaliige. Setsessiooni kunstnikud olid vastu Künstlerhausis valitsenud konservatismile, mis oli juba traditsiooniliselt orienteeritud historitsismile. Viini liikumisele eelnesid Berliini ja Müncheni setsessioon, mille esimesed näitused korraldati 1898. aastal.
Setsessiooni iseloomustasid teistsugused näituste korraldamise põhimõtted, nii näiteks tutvustati Viini publikule ka Prantsuse impressioniste. Eriti kuulus oli setsessiooni 14. näitus, mille kujundas Josef Hoffmann ja mis oli pühendatud Ludwig van Beethovenile. Näituse keskpunktis seisis Max Klingeri skulptuur Beethovenist ja selle ümber oli paigaldatud Klimti Beethoveni-teemaline friis. See Klimti friis on restaureeritud ja asub setsessioonihoone galeriis.
1903. aastal rajasid Hoffmann ja Moser kunstiühenduse Wiener Werkstätte, mille eesmärk oli tarbekunsti reformida.
1905. aasta 14. juunil lõid mitmed kunstnikud, sealhulgas ka Gustav Klimt, vaadetega seotud eriarvamuste tõttu Viini setsessioonist lahku.
Erinevalt teistest liikumistest ei olnud Viini setsessioonil ühtset kõigi liikmete teoseid ühendavat stiili. Setsessioonihoonet võib pidada liikumise sümboliks. Hoone sissekäigu kohale on paigutatud tekst "Der Zeit ihre Kunst. Der Kunst ihre Freiheit" ('Igale ajastule oma kunst. Kunstile tema vabadus'). Setsessiooni kunstnikud kandsid eelkõige hoolt väljaspool akadeemilisi traditsioone asuva kunsti võimaluste uurimise eest. Nad lootsid luua uue stiili, mis ei võlgneks midagi ajaloolistele mõjutustele. Nii olid nad vägagi kooskõlas sajandivahetuse Viini vanu tõekspidamisi ründava vaimsusega; tegemist oli ka aja ja kohaga, kus ilmusid Freudi esimesed kirjutised.
Setsessiooni stiili tutvustati rühmituse ajakirjas Ver Sacrum, mis sisaldas ajastut iseloomustavaid vägagi dekoratiivseid teoseid.
Lisaks maalikunstnikele ja skulptoritele oli Viini setsessiooniga seotud ka mitu prominentset arhitekti. Sel ajal olid arhitektid keskendunud puhtamate geomeetriliste vormide toomisele oma hoonete projektidesse. Kuigi neil oli oma projekteerimisstiil, said nad inspiratsioon uusklassitsistlikust arhitektuurist, millele lisandusid lehed ja motiivid loodusest. Selle liikumise kolm peamist arhitekti olid Josef Hoffmann, Joseph Maria Olbrich ja Otto Wagner.
Setsessiooniga liitunud arhitektid kaunistasid oma hoonete pinda sageli lineaarsete kaunistustega, mida tavaliselt kutsutakse kas piitsa- või angerjastiiliks (kuigi Wagneri hooned kaldusid suurema lihtsuse suunas ja teda on peetud ka modernismi teerajajaks).[1]
1898. aastal ehitati Karlsplatzi lähedale rühmituse näitusemaja. Joseph Maria Olbrichi projekteeritud näitusehoone sai peagi tuntuks lihtsalt kui "Setsessioon" (die Sezession) ja sellest sai liikumise sümbol. Hoones pandi välja ka paljude teiste mõjukate kunstnike (sh Max Klinger, Eugène Grasset, Charles Rennie Mackintosh ja Arnold Bocklin) teoseid.
Joone kasutamise oluline näide Austria arhitektuuris on Otto Wagneri projekteeritud Majolika maja Viinis (umbes 1898). Otto Wagneri silmapaistvate teoste hulka kuuluvad ka Viini linnaraudtee endise peatuse Karlsplatz Stadtbahn Station hoone (1900) ja Österreichische Postsparkasse (Austria Posti-Säästupanga) hoone Viinis (1904–1906).
Wagneri viis muuta juugendkaunistusi klassikalisel viisil ei leidnud just kõigi tema õpilaste toetust, need teisitimõtlejad eraldusid setsessionistide rühmitusest. Üks neist oli Josef Hoffmann, kes moodustas pärast lahkumist kunstnike kogukonna Wiener Werkstätte. Hea näide tema teostest on Stoclet' palee Brüsselis (1905).
Viini setsessiooni liikumine on valitud ka ühe mälestusmündi teemaks: 2004. aasta 10. novembril anti Austrias välja sajaeurone kullast ja hõbedast mälestusmünt.
Mündi esiküljel on vaade Viinis asuvale Setsessioonihoonele. Tagaküljelt leiab detaili Klimti "Beethoveni friisist", kus on kujutatud kolme inimfiguuri: tugevust sümboliseeriv raudrüüs rüütel, taustal olev ambitsiooni sümboliseeriv ja võidupärga üleval hoidev naine ning langetatud pea ja seotud kätega kaastunnet esindav naine.
Ka Austria 50-sendise euromündi esiküljel on kujutatud Setsessioonihoonet: mündil ringi sees olev hoone sümboliseerib juugendi sündi ja uut ajastut riigis.
|
|
|
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
