From Wikipedia, the free encyclopedia
Friis (sõna oletatav päritolu ladina Phrygium 'früügia tikand'[1], üle itaalia fregio ja prantsuse frise[2], saksa sõnast Fries) kõige üldisemas tähenduses on horisontaalne, kogu ulatuses muutumatu laiusega lame (erinevalt eenduvast simsist või karniisist) ehisriba. Termin, mis antiikarhitektuuri kontekstis tähistab üht kindlat ehitusdetaili, on laiemas mõistes hakanud märkima igasugust horisontaalset korduva kujundusega dekoorielementi. Arhitektuuris, sisekujunduses ja tarbekunstis leiab friis kasutust liigendava ja kaunistava elemendina.
 |
See artikkel räägib arhitektuurist; rahva kohta vaata artiklit Friisid |
Antiikarhitektuuris on friis rõhtne ehitusdetail, mis asetseb ehitise talastiku alumise tala arhitraavi ja pärgsimsi ehk karniisi vahel[3]. Friis on kas sile või kaunistatud reljeefiga[3]. Arhitraavi suhtes on friis samas tasapinnas või väga kergelt eenduv, friisi kohal asetsev karniis eendub friisi suhtes tugevalt.
Vana-Kreeka arhitektuuris friisi kujundus sõltub orderist[4]. Dooria orderi friisis vahelduvad triglüüfid ja metoobid. Joonia orderis on friis kogu ulatuses reljeefidega kaetud ühtlane riba, kuid võib ka üldse puududa. Korintose orderis on friisi kasutus varieeruv. Reljeefidega riba võis kaunistada ka arhitraavi, sel juhul oli ta juba friis dekoorielemendi tähenduses. Sarnased friisitüübid on olemas ka Vana-Rooma arhitektuuris.
Hellenistlikul perioodil leidis skulptuurfriis kasutust peale ehitiste talastiku ka mujal. See võis liigendada ja kaunistada ka templi cella seinu, nagu Bassae friis, sarkofaage või altareid, nagu Pergamoni altar[1]. Friisi laius võis ulatuda kitsast ribast tervet seina katva pinnani.
Antiigist pärit friisi- ja ehisliistutüübid:
Lääne-Euroopa keskaja arhitektuuris tekkisid uued, ülekaalukalt abstraktse või geomeetrilise ruumilise kujundusega friisitüübid, mille peamine eesmärk oli lagedat seinapinda liigendada ja kaunistada, ja mis võisid paikneda seinal igasugusel kõrgusel. Keskaja arhitektuuri kontekstis võib friisiks nimetada ka diagonaalselt katuseviilu kallet järgivat kaunistusriba. Nimetuse on nad saanud enamjaolt ornamendi järgi, nagu rombfriis, teemantfriis, kuulfriis jne. Uue elemendina leiab romaani kunstis laialdast kasutamist ümarkaarfriis, millele hiljem gootikas lisandub teravkaar- ja kolmiksiirkaarfriis. Kaarfriis esineb ka islamimaade ehituskunstis. Lihtsustatud kujul elasid romaani kunstis edasi palmeti- ja akantusemotiivid. Gooti kunst toob friisikujundusse tagasi realistlikud taimemotiivid. Väga gootipärane on ehisraamistiku elementidega friis.
Renessanssarhitektuur taaselustab antiiksed orderiga seotud friisitüübid ning täiendab ja varieerib neid, sama protsess toimub edasi barokk-kunstis ja klassitsistlikus arhitektuuris. Väga armastatud on hammasfriis, akantusmotiivid ja pärlvööt.
Historitsistlik ehituskunst kopeerib ja kasutab kõigi varasemate ehitusperioodide friisitüüpe. Veel ka juugendarhitektuuris on friis oluline kujunduselement, hilisemas arhitektuuris on see oma tähtsuse kaotanud ja seda kasutatakse vaid erandjuhtudel.
Keskajal tekkinud friisi- ja ehisliistutüübid:
Sisearhitektuuris nimetatakse friisiks seina, rõdu jm liigendavat ornamenteeritud või figuraalset kaunistusriba, nimetatuna ka ehisvöödiks või ehisliistuks. See võib paikneda lae lähedal seina ülaosas, silma kõrgusel või ka põranda lähedal.
Tarbekunstis nimetatakse friisiks mööbli, näiteks kapi, altariretaabli, oreli või kahhelahju horisontaalset ehisliistu. Nagu arhitektuuris, võivad kaunistused olla nii reljeefsed kui ka maalitud, või isegi kalligraafilised.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
