Vennad Wrightid
Ameerika lennunduse pioneerid, lennukileiutajad From Wikipedia, the free encyclopedia
Ameerika lennunduse pioneerid, lennukileiutajad From Wikipedia, the free encyclopedia
Vennad Wrightid, Orville (19. august 1871 – 30. jaanuar 1948) ja Wilbur (16. aprill 1867 – 30. mai 1912) olid kaks ameeriklast, keda üldiselt tuntakse[1][2][3] lennuki leiutajatena, sest nad sooritasid 17. detsembril 1903 omaehitatud lennukiga inimkonna esimese juhitava mootorlennu.
| Orville Wright | |
|---|---|
 Foto: 1903 | |
| Sündinud |
19. august 1871 Dayton, Ohio |
| Surnud |
30. jaanuar 1948 (76-aastaselt) Dayton, Ohio |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | lennuki leiutaja, piloodiõpetaja |
| Autogramm | |
 | |
| Wilbur Wright | |
|---|---|
 Foto: 1903 | |
| Sündinud |
16. aprill 1867 Millville, Indiana |
| Surnud |
30. mai 1912 (45-aastaselt) Dayton, Ohio |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | lennuki leiutaja, piloodiõpetaja |
| Autogramm | |
 | |
Kahe aasta jooksul arendasid vennad oma lendava masina esimeseks praktiliseks lennukiks, mille eeskujul ehitati ka mujal maailmas samalaadseid lennumasinaid. Maailmas oli ka varem, kuigi ebaõnnestunult, katsetatud lennuaparaate, aga vennad Wrightid näitasid esimesena, et fikseeritud tiibadega lennumasina lendutõusmine tasapinnalt ja mootori jõul on võimalik.
Vendade suurim läbimurre oli lennuki juhtimissüsteemi leiutamine, mis võimaldas piloodil oma lennumasinat õhuruumis kõigi kolme telje suhtes rahuldavalt juhtida ja tasakaalus hoida.[4] Selline juhtimismeetod sai hiljem standardiks kõigile fikseeritud jäiga tiivaga lennukitele.[5][6] Alates 1896, mil nende lennundushuvi uuesti ärkas, keskendusid vennad Wrightid lennuki "lendamisprobleemi" lahendamisel juhitavuse küsimusele, selle asemel et kasutada nagu varasemad katsetajad aina võimsamaid mootoreid.
Tagasihoidlikus aerodünaamilises torus, mille ventilaatorit käivitas Wrightide endi ehitatud gaasimootor, tehtud katsetega sai neile selgeks, et parimaid tulemusi annavad võlvjad kumera eesservaga profiilid ja pikad kitsad tiivad. See teadmine võimaldas neil ehitada varasemast tõhusamaid tiibu ja propellereid .[7][8] Nende USA patent 821 393 kinnitab lennuki sellise juhtimissüsteemi leiutamist, kus kallutatakse lennumasina tüürpindu.[9]
Vennad Wrightid said vajalikud mehaanikuoskused, kui töötasid aastaid isiklikus trükipresside ja jalgrattapoes ning tegelesid seal mootorite ja masinatega. Nende töö jalgratastega süvendas neis usku, et nii nagu ebastabiilset jalgratast, saab ka lennumasinat juhtida ja tasakaalus hoida õpitud vilumusega.[10]
Vennad Wrightid sündisid Milton WMilton Wrighti (1828–1917) ja Susan Catherine Koerneri (1831–1889) peres.[11] Wilbur Wright sündis 1867 Indianas Millville'is, Orville 1871 Ohios Daytonis. Neil oli viis õde-venda: Reuchlin (1861–1920), Lorin (1862–1939), Katharine (1874–1929) ning kaksikud Otis ja Ida (1870–1870). Kumbki vend ei abiellunud kunagi.
Orville sattus algkoolis pahandustesse ja visati sellepärast koolist välja.[12] 1878. aastal tõi nende isa, kes oli piiskop ja reisis tihti, kahe noorima poja jaoks koju mänguhelikopteri. Umbes poole meetri pikkune seade tugines Prantsuse lennunduspioneeri Alphonse Pénaud' leiutisele. See oli tehtud paberist, bambusest ja korgist, rootorit sai keerutada kummipaela abil. Wilbur ja Orville mängisid sellega, kuni see katki läks, ja ehitasid siis ise uue.[13] Sellest mänguasjast tekkis neil huvi lendamise vastu.[14]
Mõlemad vennad käisid keskkoolis, kuid kumbki ei saanud diplomit. Näiteks Wilburil, kes oli küll neli aastat keskkoolis õppinud, jäi diplomi saamine suure elumuutuse taha – pere kolis 1884. aastal üsna ootamatult Indiana osariigi Richmondist Ohiosse Daytonisse, kus pere oli 1870. aastatel elanud.
1885/1886. aasta talvel sai Wilbur sõpradega jäähokit mängides kogemata hokikepiga näkku nii tugeva löögi, et see lõi tal esihamba välja. Kuni selle ajani oli ta olnud tugev ja igati sportliku eluviisiga, kuid füüsiliselt mitte kuigi tõsised vigastused jätsid ta psüühikasse tugeva jälje. Ta tõmbus endasse ja jättis ka Yale'i ülikooli minemata, ehkki oli varem plaaninud seda teha. Kui ta oleks ülikooli astunud, võinuks ta karjäär kulgeda ehk hoopis teises suunas võrreldes sellega, mida ta lõpuks koos Orville’iga tegema jäi. Ta oli sunnitud jääma paariks aastaks koju hoolitsema ema eest, kes põdes surmahaigust – tuberkuloosi. Sel perioodil luges ta isa raamatukogus läbi palju teoseid. Ta abistas osavalt isa tema Brethreni kiriku kohtuasja ajal,[15] kuid väljendas ka rahutult oma ambitsioonide puudumist.[16]
Orville jättis keskkooli juba esimestel aastatel pooleli, et alustada 1889. aastal oma trükiäri. Ta töötas Wilburi abiga välja trükipressi ja koos ehitati see ka valmis. Wilbur suutis jagu saada oma õnnetusejärgsest pikaajalisest masendusest ning hakkas venna trükiäris kaasa lööma. Kõigepealt toimetas ta nädalalehte West Side News, mida Orville kirjastajana välja andis. Paari kuu pärast hakati koos välja andma päevalehte Evening Items. Üks neilt trükitöid tellinud klient oli Orville’i sõber ja keskkooliaegne klassikaaslane Paul Laurence Dunbar, kes sai rahvusvahelise tunnustuse murrangulise afroameerika poeedi ja proosakirjanikuna. Wrightid trükkisid Dayton Tattlerit – nädalalehte, mida ka Dunbar lühikest aega toimetas.[17]
Kasutades ära riiklikku jalgrattakampaaniat, said vennad algkapitali ning avasid 1892. aastal jalgrattatöökoja-poe (algul nimega The Wright Cycle Exchange, hiljem Wright Cycle Company) ja hakkasid 1896. aastal oma kaubamärgi all toodangut andma[18]. 1890. aastate algul või keskpaigas lugesid nad ajakirjandusest ja oletatavasti nägid ka pilte Otto Lilienthali sensatsioonilistest laugurilendudest Saksamaal. Aasta 1896 tõi kaasa kolm olulist lennundussündmust. Maikuus lennutas Smithsonian Institutionsi sekretär Samuel Langley edukalt aurumasinaga mudellennukit. Suvel tõi Chicago insener ja lennundusametnik Octave Chanute kokku mitu meest, kes testisid erinevat tüüpi purilennukimudeleid, lennutades neid Michigani järve ümbruse liivaluidete kohal. Augustis suri Lilienthal haiglas pärast oma lauguriga allakukkumist.[19] Need sündmused talletusid vendade teadvusse. 1899. aasta mais kirjutas Wilbur Smithsonian Institutionile kirja, paludes lennundusalast teavet.[19]
Vennad Wrightid esitasid alati avalikkusele koondülevaateid ning jagasid leiutiste eest saadud tunnustust võrdselt. Elulookirjutajad märkisid siiski, et Wilbur kirjutas aastatel 1899–1900 "oma" masinatest ja "oma" plaanidest, enne kui Orville hakkas rohkem kaasa lööma ning saavutuste ainsus läks üle mitmusele. Wrightide eluloo autor James Tobin kinnitas: "Tõenäoliselt algatas just Orville, terane nagu ta oli, nende koostöö ja aitas nende tillukesest ärist Ohios jõuda välja konverentsideni kapitalistide, presidentide ja kuningatega. Ta oli juht algusest lõpuni."[20]
Lilienthali õnnetust saatusest hoolimata jätkasid vennad ikkagi tema strateegiat: tuleb harjutada lauglendu, et õppida enne mootorlennu üritamist ära juhtimise kunst. Briti lenduri Percy Pilcheri hukkumine purilennukiõnnetuses 1899. aastal ainult tugevdas nende arvamust, et piloodi usaldusväärne lennuki juhtimise meetod ongi lennu õnnestumise ja ohutuse võti. Oma eksperimentide alguses suhtusid nad lennuki juhtimisse kui kolmandasse lahendamata "lendamisprobleemi". Vennad Wrightid erinesid paljuski varasematest kogenud harrastajatest, eriti Aderist, Maximist ja Langleyst, kes ehitasid võimsaid mootoreid, kinnitasid need lennukikeredele, mis olid varustatud tõestamata juhtimisseadmetega, ning arvasid siis, et oskavad eelneva lennuoskuseta lennata. Kuigi Wrightid nõustusid Lilienthali praktiliste ideedega, nägid nad, et tema balansseerimismeetod lauguri juhtimiseks tasakaalu muutmise teel oli ebapiisav,[21] seda oli vaja parandada.
Wilbur järeldas vaatluse alusel, et linnud väänutasid lennus oma tiibade otsi paremale või vasakule pööramisel.[22] Vendade arvates oli see hea moodus ka lennumasina pööramisel. Nad lootsid, et see aitab ka lennuki asendil "taastuda", kui lennuk puhangulises tuules ühele või teisele küljele kaldub. Nad nuputasid, kuidas sama ilmingut ka inimese tehtud tiibadega saavutada, ning lõpuks avastasid meetodi, millega saab tiivaotste tagaservi vastassuunas väänutades lennukit kallutata.
Teised lennunduse asjatundjad suhtusid lendu nii, nagu see ei erineks maa peal liikumisest, ainsa vahega, et liikumine toimub õhus. Idee tahtlikust kallutamisest pööramisel ühele või teisele küljele oli neile kas arusaamatu või ei tulnud neile lihtsalt pähe[23]. Mõned asjatundjad, kaasa arvatud Langley ja Chanute, otsisid taga senitabamatut "sisemist stabiilsust", arvates, et piloot ei jõuaks piisavalt kiiresti reageerida lennuki asendimuutustele ega mehaanilisi juhtimisseadmeid piisavalt tõhusalt kasutada. Vennad Wrightid aga tahtsid, et piloodil oleks sõltumatu kontroll lennumasina üle.[24] Sellepärast ei teinudki nad oma varasemate lennukikonstruktsioonide puhul mingeid mööndusi lennustabiilsuses (näiteks tiiva positiivne V-kuju). Nad konstrueerisid oma 1903. aasta lennukid teadlikult negatiivse tiibade V-kujuga (tegemist oli biplaaniga), mis tegelikult muudab lennuki ebastabiilsemaks, kuid annab tundlikuma juhitavuse.
1899. aasta juulis pani Wilbur oma meetodi proovile, ehitades poolteisemeetrise biplaantuulelohe. Meetod seisnes selles, et kui tiibade tagaservi väänata nii, et üks tiivapool saab rohkem tõstejõudu ja teine tiivapool vähem, tekitab see kaldemomendi. Seda mehhanismi juhiti nelja nööri abil, mille üks paar kinnitus ühe pulga otstele ja teine paar teise pulga otstele. Tuulelohe lennutaja hoidis pulki käes. Kallutades neid ühele või teisele poole, oli tuulelohet võimalik kallutada vasakule või paremale küljele.
1900. aastal sõitsid vennad Wrightid Põhja-Carolinasse Kitty Hawki linna, et hakata tegema mehitatud lauglennu eksperimente. Wilbur valis selle asukoha, kui oli saanud oma kirjale vastuse Octave Chanute’ilt, kelle soovituste hulgas oli pidevate tuulte ning pehme liivase maandumispinna tõttu ka Atlandi rannikuala. Kitty Hawk oli ka vendade elupaigale lähemal kui muud soovitatud asukohad. Samuti oli vendade valitud linnas rohkem rahu ja privaatsust reporterite eest. Chanute külastas aastatel 1901–1903 vendi igal hooajal ning oli nende sooritatud purilennueksperimentide tunnistaja.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
