Vandenõuteooria
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vandenõuteooria on narratiiv sündmuste selgitamiseks salajase kokkuleppe või vandenõu abil. Vandenõuteooria näeb sündmusi konfliktina, mille käivitavaks jõuks on salaja kurjadel eesmärkidel tegutsev grupp.[1]
![]() | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Märts 2021) |
![]() | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2019) |
Erinevalt reaalsetest vandenõudest, kus üldjuhul on tegemist väikese inimgrupi ja konkreetse eesmärgiga, haaravad vandenõuteooriad enamasti suuri inimhulki, paljusid eesmärke ja nende abil selgitatakse väga erinevaid tagajärgi. Sündmused, nähtused või olukorrad olevat tekkinud, lavastatud, moonutatud või võltsitud mingite varjatud ning tihti pahatahtlike ja võimsate jõudude vandenõu tulemusena.
Vandenõuteooriaid ei saa falsifitseerida, ei tõestada ega ümber lükata. Tõestuseks peetakse nii tõendite puudumist kui ka vastutõendeid, mida siis tõlgendatakse kui tõestusi, mistõttu vandenõust saab pigem usu kui tõe küsimus.
Erinevalt teaduslikest teooriatest on paljud levinud vandenõuteooriad vähe põhjendatud ja irratsionaalsed. Eelduselt järeldusele liikumise asemel on vandenõuteooriatele omane korrastamata faktide kuhjamine. Tihti viitavad vandenõuteooriate autorid ainult või peamiselt üksteisele. Neist puudustest hoolimata võivad vandenõuteooriad kui osavad pettused olla väga püsivad ja laialdaselt tunnustatud.
Usk vandenõuteooriasse võib psühholoogiliselt olla kahjulik või isegi haiglaslik, olles tugevasti seotud paranoiaga. Vandenõuteooriad hakkasid massimeedias laiemalt levima 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi algul ning sarnanevad folkloristilises mõttes seletusmuistendite ja linnalegendidega. Väljend "vandenõuteooria" tekkis 19. sajandil ja sellel sõnal polnud toona negatiivset kõrvaltähendust, kui praegu.
On väidetud[2], et vandenõuteooriate väljamängimine tõe kummutamiseks, paralleelnarratiivide loomine, erinevate kuulujuttude levitamine, on eriteenistuste teadlik praktika. Nii tekivad vandenõuteooriad, mis kahtlevad vandenõuteooriates, olles iseloomulikuks nähtuseks "tõejärgsel ajastul".