Vanakreeka muusika on muusika Vana-Kreekas.
Vanakreeka kultuuris eristatakse nelja ajajärku:
- arhailine: (8.–6. sajand eKr);
- klassikaline: linnriikide õitseaeg 5. sajandist eKr kuni Makedoonia vallutusteni (330. aastatel eKr);
- hellenismi ajajärk: 330. aastatest eKr kuni Rooma vallutuseni 146 eKr;
- Rooma võimu ajajärk: 146 eKr – 395 pKr.[1]
Arhailist ajajärku iseloomustab eelkõige rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine eepilisteks lugulauludeks ehk eeposteks. Homerose ajal tegutsesid:
Vanakreeka luule kultuslikud laulutüübid ehk hümnid on:
- paiaan – Apollonile pühendatud laul kitara saatel;
- ditüramb – aulosega saadetud laul Dionysose kultusest;
- treen – surnuitk aulose saatel;
- hümenaios – pulmalaul aulose saatel.
7. sajand eKr hakkas Lesbose saarel arenema kreeka lüürika.
Kreeklased kasutasid muusikat mitmel otstarbel, alates pidustustest ja jumalate austamisest kuni moraali tõstmiseni. Muusika etendas olulist osa ka sõjategevuses. Ateena trieeri tähtis meeskonnaliige oli aulose mängija, kes mängis sõudjate ühes taktis hoidmiseks. Sparta sõjavägi marssis aulose helide saatel, mis ühtlustas nende rivisammu.
Umbes aastal 670 eKr hakati korraldama võistlusi kitharodia (laulmine, saates ennast kitaral või lüüral) alal. Koorivõistlused algasid 50 aastat hiljem ning aastal 580 eKr võtsid spartalased avalike võistluste kavva ka aulosemuusika.
Kreeklaste muusikalises mõtlemises oli oluline koht sfääride harmoonia teoorial, mida seostatakse pütagoorlastega ja mis mõjutas tugevalt Platonit. Teooria püüdis kirjeldada universumi struktuuri ja korraldust matemaatiliste printsiipide kaudu, mida Pythagoras demonstreeris monokordi osadeks jagamise teel. Praktikas tekitas see teooria probleeme. Pythagorase süsteemis jagati kvart kaheks täistoonks, millele lisandus pooltoon (tuntud kui limma, arvsuhtega 256:253). Kui teoreetiliselt kvart pluss kvint võrdub oktaviga, siis koosneb oktav kuuest täisnoodist. Ent kui tervetooni tähistab arvsuhe 9:8, tuleb nende kuue täistooni kogusumma kokku veidi üle oktavi, nn. Pythagorase komma suhtarvuga 531,441:528,288.
Klassikalisel ajajärgul oli keskne žanr tragöödia, mis arenes Dionysose kultusest ja põhineb koorilüürikal ehk ditürambidel. Klassikalise tragöödia rajajad Aischylos, Sophokles ja Euripides lisasid koorile näitlejad ja dramaatilise tegevuse. Lisaks kooridele esitati osa näitlejate monoloogidest lauldes. 5. sajandil eKr muutus muusika stiil radikaalselt, sest traditsioonid taandusid uute ideede ees. Lüürikas kujunes uus, subjektiivsem ja peenem väljenduslaad, mida nimetatakse "uueks muusikaks". Platon, kes jätkas Pythagorase õpetust arvudest, kaitses muusikas ranget korda ja traditsioone ning kritiseeris "uue muusika" meelelisust ja subjektiivsust. Ta nurises ka aulose kitarale eelistamise üle, kuigi kitara keelte arvu suurendati, et selle heli sarnaneks aulose omaga. Aulos oli Platonile nii vastumeelne, et ta ei lubanud seda oma ideaalsesse riiki ja uskus, kes ei oska kitarat mängida, puudub korralik haridus. Platon võttis oma teostes "Seadused" ja "Riik" kokku klassikalise eetoseõpetuse ning erinevate muusikaliikide ja helilaadide kasvatusliku mõju.
Ka Aristoteles rõhutas muusika tähtsust kasvatuses, ent jättis sealjuures ruumi ka meelelisele naudingule. Aristotelese õpilane Aristoxenos oli üks tähtsmaid vanakreeka muusikaõpetlasi. Kuigi ta oli nõus, et muusika filosoofiline käsitamine on teadus, ei jaganud ta arvamust, et muusika on matemaatika haru. Aristoxenose jaoks oli kõrgeimaks otsustajaks mitte mõistus vaid kõrv. Vastupidi Platoni idealismile kinnitas ta, et inimese hing on "keha harmoonia", millel on keelpilli omaga sarnane muusikaline "häälestus". Ta võttis aluseks kooskõla, mida tolleaegne treenitud kõrv suutis määratleda kui konsonantse: kvardi, kvindi ja oktavi. Teised intervallid olid muutlikud ja kohandusid vastavalt kontekstile. Tetrakordis sisalduvad toonid oli võimalik reastada kõrvakuulmise järgi. Sellest omakorda tuli Aristoxenos mõttele jagada täistoon kaheks võrdseks pooltooniks (vastandina Pythagorase limmale), mis tõi nootide paigutusviisi juba lähemale tänapäevasele helisüsteemile.
Kuigi Aristoxenos kirjutas ka rütmist, oli Ptolemaios esimene, kes väitis, et rütmi tuleks käsitleda eraldi värsimõõdust (muusikapala üldisest struktuurist) ja pani aluse tonoide (laadide) süsteemile kreeka muusikas. Ta lõi selgelt ja täpselt sõnastatud õpetuse muusikateooriast pealkirjaga "Harmonika". Ptolemaios jagas oktavi 7 astmeks ja pakkus välja seitsme helilaadi (tonoi) süsteemi, millest arenes hiljem koos Boëthiuse lisatud hüpomiksolüüdiga keskaja muusika kaheksa põhilaadi süsteem.
Hellenismi ja Rooma võimu ajastul segunes klassikaline kreeka kultuur teiste piirkondade traditsioonidega. Sel ajal kujunes aristokraatlikus keskkonnas uuelaadne, peen ja õpetatud musitseerimine.
Kreeklased kasutasid kaht tähtnoodikirja: vanem pillimuusika ja hilisem vokaalmuusika jaoks.
Tähtsamate muusikanäidete hulgas on 2 Delfist pärit hümni:
- Delfi ülistuslaul 138 eKr (Apolloni auks)
- Delfi ülistuslaul 128 eKr (joogilaul Seikilose hauasambal)
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
