Ungari must armee

Must Armee (ungari keeles Fekete sereg, ladina keeles: Legio Nigra), mida nimetatakse ka Mustaks Leegioniks/Rügemendiks oli Ungari kuninga Mátyás I valitsusajal teeninud armee. Selle varajase palgasõdurite armee tuumik pärines tema isa János Hunyadi ajast 1440. aastate alguses. Elukutselise alalise palgaarmee idee pärines Mátyási noorpõlvest, kui ta luges Julius Caesari elust. ^[1]

Must Armee
Musta Armee lipp
Tegev	1458–1494
Riik	Ungari kuningriik
Haru	maavägi, laevastik
Liik	jalavägi, suurtükivägi, kerge- ja raskeratsavägi
Suurus	kuni 28 000 (20 000 ratsanikku, 8000 jalaväelast)
Maskott	Ronk
Ülemad
Ungari kuningas	Mátyás I Corvin
Märkimisväärsed juhid	Pál Kinizsi, Balázs Magyar, Imre Zápolya, John Giskra, John Haugwitz, František Hag, Vuk Grgurević, Đorđe Branković

Ungari must armee tegutses aastatel 1458–1494. Teiste riikide palgasõdurid sellel ajastul värvati kriisi ajal üldisest elanikkonnast ning nad töötasid suurema osa aastast pagarite, põllumeeste, tellisemeistritena jne. Seevastu Musta armee mehed võitlesid hästi tasustatud täiskohaga palgasõduritena. See oli alaline palgasõdurite armee, mis vallutas suure osa Austriast (sealhulgas pealinna Viini 1485. aastal) ja üle poole Tšehhi krooni maadest (Moraavia, Sileesia ja Lausitzi) ning võitis olulise võidu Osmanite vastu Leivavälja lahingus 1479. aastal.

Mátyás mõistis varajaste tulirelvade tähtsust ja võtmerolli jalaväes, mis aitas suuresti kaasa tema võitudele.^[2] Igal neljandal Musta armee sõduril oli arkebuus, mis oli tol ajal ebatavaline suhe. Keskaegse püssirohu kõrge hind takistas neil seda veelgi tõsta.^[3] Isegi kümme aastat pärast Musta armee laialisaatmist, 16. sajandi vahetusel, kasutas tulirelvi vaid umbes 10% Lääne-Euroopa sõduritest. ^{[4] [5]} Armee põhiväed olid jalavägi, suurtükivägi ning kerge- ja raskeratsavägi. Raskeratsaväe ülesanne oli kaitsta jalaväge ja suurtükiväge, samal ajal kui teised korpused sooritasid üllatusrünnakuid vaenlase vastu. Musta armee kergeratsaväest kasvasid välja esimesed husaarirügemendid.

Alguses koosnes armee tuumik 6000–8000 palgasõdurist.^[6][7] 1480. aastatel oli see arv 15 000–20 000, kuid suure Viini sõjaväeparaadi ajal 1485. aastal ulatus armee suurus 28 000 meheni (20 000 ratsanikku, 8000 jalaväelast). Seega oli Must armee palju suurem kui Prantsusmaa kuninga Louis XI armee, mis oli ainus olemasolev alaline professionaalne Euroopa armee sel ajastul.^[8] Sõdurid olid peamiselt tšehhid, sakslased, serblased, poolakad ja alates 1480. aastast ungarlased.

Musta armee sõdurid (1480. aastad)

Must armee polnud Mátyás I ainus palgasõdurite armee. Põhja-, lääne- ja idapoolseid piirilinnuseid valvasid valdavalt kohalike aadlike sõdurid, mida rahastati aadlike omatuludest; Lõuna-Ungari Osmanite piiritsoonis oli aga suur professionaalne alaline armee, mida rahastas kuningas. Erinevalt Musta armee sõduritest oli tegemist alaliste garnisonidega. Ükski teine tolleaegne Euroopa riik poleks suutnud nii kaua säilitada kahte suurt paralleelset armeed.^[9]

Mátyás I surm tähendas Musta armee lõppu. Aadlikekogul õnnestus riigi kaitsevõime arvelt maksukoormust vähendada 70–80 protsenti, ^[10] mistõttu ei suutnud vastvalitud kuningas Ulászló II katta armee kulusid.^[6] Kuningas Ulászló II kinkis suurema osa kuninglikest valdustest ja sissetulekuallikatest aadlile. Pärast Musta armee laialisaatmist lammutasid Ungari magnaadid ka riiklikud haldussüsteemid ja bürokraatia kogu riigis. Riigi kaitse lagunes, kuna piirivalvurid ja lossigarnisonid jäid maksmata, kindlused lagunesid ja kaitsevõime tugevdamiseks maksude tõstmise algatused lämmatati. ^[11]

Viited

1. Valery Rees: Hungary's Philosopher King: Matthias Corvinus 1458–90 (Published 1994)
2. Clifford Rogers (2010). The Oxford Encyclopedia of Medieval Warfare and Military Technology, Volume I. New York, NY, United States: Oxford University Press. Lk 152. ISBN 9780195334036. Vaadatud 10. augustil 2013.
3. Anthony Tihamer Komjathy (1982). "A thousand years of the Hungarian art of war". Toronto, ON, Canada: Rakoczi Press. Lk 35–36. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2011. Vaadatud 11. oktoobril 2010.
4. Vajna-Naday, Warhistory. p. 40.
5. Courtlandt Canby: A History of Weaponry. Recontre and Edito Service, London. p. 62.
6. István Tringli (1998). "Military History" (CD-ROM). The Hunyadis and the Jagello age (1437–1526). Encyclopaedia Humana Hungarica. Budapest: Encyclopaedia Humana Association. Vaadatud 25. juunil 2011.
7. Clifford Rogers (2010). The Oxford Encyclopedia of Medieval Warfare and Military Technology, Volume 1. Oxford University Press. Lk 9. ISBN 9780195334036.
8. Bérenger, Jean (2014). A History of the Habsburg Empire 1273–1700. Routledge. Lk 108. ISBN 978-1317895701.
9. Pálosfalvi, Tamás (2018). From Nicopolis to Mohács: A History of Ottoman·Hungarian Warfare, 1389–1526. Brill. Lk 32. ISBN 9781570037399.
10. Fukuyama, Francis (2011). The origins of political order: from prehuman times to the French Revolution. London: Profile Books. ISBN 978-1-84668-256-8.
11. Burant, Stephen R.; Keefe, Eugene K. (1990). Hungary: A Country Study. Washington, D.C.: Federal Research Division, Library of Congress. LCCN 90006426.