Tirza vasallilinnus (eesti Tõrsa või Tirseni, saksa Tirsen[1]) oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud vasallilinnus, mis kuulus Kulna (Gulbene) linnusepiirkonda ja oli läänistatud Tiesenhausenite perekonnale ning mis paikneb Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, Kulna (Gulbene) piirkonnas[2], Tirza vallas (Tirzas pagasts), Tirza asulas, Tirza (Tõrsa) jõe vasakkalda ja Tirzast Kulnasse mineva maantee vahel, endise mõisa keskuses ning Tirza luteri kirikust 500 m idaloodes[3].
 |
See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Tirza mõis. |
Muinasajal kuulus piirkond Tālava muinasmaakonna kaguossa ja Atsele maakonna läänepiiri lähedale. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Tirza kihelkonnas[4] (Kirchspiel Tirsen).
Piirkond asub künklikul maastikul umbes 140 m üle merepinna, Tirza jõgi suubub paarkümmend kilomeetrit põhja pool Koiva jõkke.
Nimekujud
- 1461 – Weg nach Tyrzen
- 1471 – hoff tor Tyrsen
- 1472 – Tursenn
- 1497 – Tirsesche Pagast, Tirssen
- 1522 – Hof und Gut Tyrsenn
- 1533 – curia Tirsen
- 1539 – Tyrszenn
- 1601 – Tirse
- 1638 – Tir?en.[5]
Ajalugu
Linnus algusaegadest Poola – Rootsi sõjani
1461 on Tirzat esimest korda ajalooallikates mainitud.
1471 pantis Bartholomeus Tiesenhausen Tirza Peter Tuvele (Taube), ent hiljem ilmselt ostis selle jälle välja.
1496 on valdust mainitud Tiesenhausenite omandusena.
1522 oli Tirza Fabian von Tiesenhauseni valduses, kellele peapiiskop Jasper Linde läänistas ka Tirseni (Tirza), Adeleni, Wanckeni, Motteni ja Schmordeni vakused.
1533 kinnitas peapiiskop Thomas Schöning lääni Tiesenhausenitele pärusvalduseks.[6]
1558 läks valdus üle Fabiani pojale Casper von Tiesenhausenile. Hiljem läks mõis üle Casperi tütrega abiellunud poolakale Samolofekisele ja edasi tütre teisele mehele Kristof Ruduminile. Linnus figureerib dokumentides, kui kindlustatud elumaja.
1559, 18 veebruaril (teistel andmetel 17. jaanuaril) toimus Tirza linnuse lähedal heinamaal Vene-Liivi sõja Riia Peapiiskopkonna sõjajõudude ja Vene vägede vahel lahing, milles sakslased purustati ja sunniti põgenema. Jaanuari keskpaiku tungisid vene väed Vassili Serebrjanõi – Obolenski juhtimisel 13 000 mehega Aluliina juures Vana – Liivimaale ja liikusid Kulna peale. Peapiiskopkonna väesalgad koos Preisi abivägedega, tahtes rüüstamist takistada, liikusid neile vastu. Sakslasi oli mõnedel andmetel kokku 4500 meest (u. 600 ratsanikku ja 3000 talupoega ning Preisi abivägi) ja neid juhtis Riia toomhärra Frederick von Fölkersahm. Sõjategevuse algus oli sakslastele edukas, mitned venelaste eelsalgad purustati ja löödi põgenema. Silma paistsid preislased ja suurvasall Heinrich von Tiesenhausen oma sõjasulastega. Saanud need teated, läks ka Fölkersahm liikvele. Siis jõudis aga kohele venelaste peavägi ning sakslaste võitlusvaim kadus. Sakslaste tagala põgenes, jättes esirivi ilma kaitseta. Viimased löödi puruks, tappes sealjuures Fölkersahmi, Kalsnava Reinhold Tiesenhauseni, Reinhold von Roseni, Johann von der Paleni, Johann Clodti ja Reinhold Wage – ühtedel andmetel 110 meest, venelaste andmetel 400 rüütlit. Vangi langes vene ajaloolaste andmetel 500 meest[7], teistel andmetel löödi kokku puruks 2000 sakslast. Preisi abivägi lahinguväljale ei jõudnudki ja taandus Koknesesse. Venelased suundusid edasi Sesviina peale. Fölkersahmi laip leiti hiljem lahinguväljalt ja sängitati Riia Toomkirikusse.[8] Peale lahingut vene väed ilmselt hõivasid ka linnuse. Venelased loevad seda üheks otsustavamaks lahinguks liivimaalaste vägedega tol perioodil.
1577 hõivasid Tirza vene väed.
1582 taastas Poola kuningas Stefan Bathory Tiesenhausenite õigused Tirzale.
1589 asutasid Casper von Tiesenhauseni pojad Johann ja Fabian linnuse kõrvale kiriku.[9]
Linnus Poola – Rootsi sõjast tänapäevani
1601, 10. veebruari õhtul saabus koos 20 ratsanikuga linnuse juurde Rootsi hertsogi Karli esindajana saksa aadlik Fabian von Tiesenhausen ja nõudis kuninga nimel kindluse alistumist. 20 mehest koosnev garnison andiski alla. 12. veebruaril hertsog Karlile saadetud kirjas palub ta rõhudes asjaolule, et Tirsen olevat tema, tema venna ja selle poja Caspari pärusmõis, määrata teda selle valitsejaks, kuni pärijad lahendavad oma kohustused hertsogi vastu.[10] Hiljem, sõjaõnne pöördudes läks Tirsen jälle poolakatele tagasi.
1628 annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Tirza suurtükiväekapten Adam von Feilitzile (Foelix), keda mainiti omanikuna ka 1638 aasta revisjoniaktis. 1674 oli mõisa omanik kapteni lesk Sophia Tiesenhausen, ent 1680 oli omandiõigus võlanõude tõttu läinud Heinrich Hennebergerile, kellelt see reduktsiooniga riigile võeti.
XVII sajandil on seda samuti mainitud kui kindlustatud mõisat – befestigter Hof[11]
1723 tagastati valdus Carl Gustav von Feilitzile, kes selle assessor Franz Beckerile müüs. 1747 pärandas viimane selle kohtunik parun Budberg zu Treydenile, kelle poeg müüs mõisa omakorda 1784 brigadir Carl Ernst von Ceumernile.[12]
XVIII sajandil ehitati vasallilinnuse varemetele uus Tirza mõisa härrastemaja.[13]
1798 A. W. Hupeli poolt välja antud raamatus "Neue nordische Miscellaneen" on kirjas, et Tirza kujutas endast Struvitzi järgi lossi või kindlustatud mõisamaja.[14]
1905 lasti Tirza mõisas maha 11 revolutsioonimässus osavõtjat.
Ehitus
Ehitusstiili poolest oli tegemist vabakujundusliku laagerkastelliga, kuid ehitise võib lugeda nõrgalt kindlustatud kaitserajatiste sekka. Et rajatis ikkagi linnuselaadselt oli välja ehitatud, tunnistab veel praeguseni allesolev vallikraavisüsteem.[15]
Linnus on asunud kõrgendikul mõõtmetega 50 X 57 meetrit ja oli neljakandilise ristküliku kujuline, nurkadega põhiilmakaarte suundades. Linnus oli piiratud 15 m laiuste vallikraavidega, kivist sild viis üle loodepoolse vallikraavi. Vallikraav oli lääne – ja idanurgast ühendatud ojaga. Linnusevalli põhja – ja lõunanurgas asetsesid väikesed muldbastionid.
Pealinnus Kulna asetses otsejoones 20 km idakirdes.
Praegune seisukord
Linnuseala ümber on alles madalad vallikraavid. Ala ise on kaetud puude ja põõsastega ning seal asub juba 2001. aastal poollagunenud seisundis olnud puidust ja tellistest endine mõisa härrastemaja. Linnusest on nähtavalt alles kagupoolsel küljel asetsenud ümartorni vundament[5], samuti on osaliselt säilinud poolenisti sissevarisenud telliskaartega sild üle vallikraavi ja keldrivõlve maapinnas.
Viited
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
