From Wikipedia, the free encyclopedia
Theo van Doesburg (sünninimi Christian Emil Maries Küpper; 30. august 1883 Utrecht, Holland – 7. märts 1931 Davos, Šveits) oli hollandi päritolu maalikunstnik, arhitekt, kunstiteoreetik ja luuletaja. Ta oli ajakirja De Stijl asutaja ja peatoimetaja aastatel 1917–1928.
| Theo van Doesburg | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 30. august 1883 |
| Surmaaeg |
7. märts 1931 (47-aastaselt) Davos |
| Amet | luuletaja, maalikunstnik, arhitekt, kirjanik, graafiline disainer, fotograaf, kunstiteoreetik, disainer |
| Autogramm | |
 | |
Christian Emil Maries Küpper oli fotograaf Wilhelm Küpperi poeg ja ta sündis Utrechti linnas. Oma pseudonüümi Theo van Doesburg võttis ta oma kasuisalt Theodorus Doesburgilt.[1]
Noorena kavatses ta hakata töötama teatris, kuid 1899. aastal alustas ta maalimisega. Ta esimene avalik näitus toimus 1908. aastal Haagis. Akadeemiline kunstiharidus tal puudus. Ta loomeperioodi alguse tööd olid mõjutatud impressionismist, fovismist ja ekspressionismist, kuid pärast kohtumist Piet Mondrianiga 1915. aastal hakkas ta looma abstraktset kunsti. Ühtlasi kirjutas ta sel ajal kunstikriitikat ja luulet.
1917. aastal asutas van Doesburg ajakirja De Stijl. Aastatel 1922–1924 õpetas ta aeg-ajalt kunstikoolis Bauhaus. Ühtlasi oli ta 1922. aastal Weimaris toimunud dadaistide ja konstruktivistide kongressi korraldaja. 1920. aastate keskel loobus ta senisest horisontaalsete ning vertikaalsete joonte kasutamisega piirdumisest oma maalikunstis ning hakkas rakendama ka diagonaali. Sellega läks ta pöördumatult tülli oma sõbra Mondrianiga, kelle mõju oli talle tema senises loomingus, muide, tugev olnud. Siiani oli van Doesburg olnud konstruktivist, kuid pärast nn diagonaalitüli hakkas ta end elementaristiks kutsuma.
1929. aastal kolis ta Pariisi ning kujundas endale Meudoni elumaja.[2]
Abielus oli ta kolm korda, kõige esimesena kirjanik Agnita Feis’iga (aastatel 1910–1916). Vahepeal ta jõudis osa võtta Esimesest maailmasõjast ning üsna ruttu pärast demobiliseerumist 1916. aastal otsustas ta oma abikaasast lahutada ning abielluda raamatupidaja Lena Milius’ega. Van Doesburgi teine abielu kestis aastatel 1916–1923. 1920. aastal hakkasid nende suhted alla käima, sest van Doesburg leidis taas uue armastuse, 20-aastase pianist Nelly van Moorseli. Viimase olid ta vanemad van Doesburgiga suhtlemise pärast kodust välja visanud, mille peale otsustasid van Doesburg ja van Moorsel teha ühe suurema Euroopa ringreisi. Pärast reisi lõppemist asusid nad elama Weimarisse, kus nad abiellusid – kuigi van Doesburgi abielu Lena Milius’ega Hollandis veel kestis. Kogu selle aja Lena Milius ikka veel armastas van Doesburgi ning oli temaga aeg-ajalt suhtluses, kuid 1923. aastal see abielu lõpuks ka ametlikult lõpetati.[3]
Theo van Doesburg suri 1931. südamerabanduse tagajärjel Šveitsis, kuhu ta oli läinud kroonilist astmat ravima.
De Stijl sai väidetavalt nime Gottfried Semperi (1803–1879) raamatu “Der Stil in den technischen und tektonischen Künsten, oder praktische Äesthetik” (1861–1863) järgi, millele omistati ekslikult materialismi ja funktsionalismi propageerimist.[4] De Stijliga tegid koostööd veel hollandi kunstnik Piet Mondrian, belgia kunstnik ja arhitekt Georges Vantongerloo, hollandi mööblimeister ja arhitekt Gerrit Thomas Rietveld, hollandi arhitektid Jacobus Johannes Pieter Oud ning Robert van t’Hoff jne. Ajakirjas vahetusid kaastöölised tihti. Eliason (2002): 12–15 räägib viimaste aastate van Doesburgi alasele teadustööle viidates (nt. Carel Blotkampi raamatud), et De Stijl ei koondanudki enda ümber suurt hulka mõttekaaslaseid, nagu ikka arvatud on, vaid oli pigem midagi van Doesburgi eraprojekti taolist. Eliason toob näiteks De Stijli ilmumise esimese dekaadi möödumist tähistava juubelinumbri (üks 1927. aasta number), kus leidub kaks tabelit, millest üks toob ära ajakirja mõju välismaal, teine toob ära olulisemad kaastöölised. Van Doesburg, räägib Eliason, manipuleeris mõlema tabeli tulemustega, lastes sel paista ühelt poolt kosmopoliitsema ning teisalt tegelikkusest suuremat kaastööliste hulka omava ajakirjana.
Ajakiri lõpetas ilmumise aastal 1931.
Van Doesburgil oli väga selge nägemus sellest, missugune peaks hea arhitektuur olema. Esiteks peab see olema suunatud praktilise elu vajadustele, s.t. üleliigsetele kaunistustele, millel konkreetne funktsioon puudub, kohta ei ole. Teiseks ei tohi hea arhitektuur kopeerida eelnevate ajastute stiile. Kuna van Doesburg leidis, et arhitektuur on eelkõige seotud elustiiliga ning kuivõrd igal ajastul on oma elustiil (ja igal riigil ning rahval veel omakorda oma eriline elustiil), siis ei tohiks kopeerida eelnevate sajandite arhitektuurilisi saavutusi, sest need sobisid vaid omasse aega. Seetõttu oli van Doesburg ka väga pahane nende arhitektide peale, kes lõid segastiilis või muidu vanemast kunstist inspireeritud hooneid. Van Doesburg ise kasutas meeleldi väljendit “uus arhitektuur”, “uue (või “moodsa”) aja inimene”, eristades selgelt 20. sajandi esimese veerandi ühiskonda varasemast. Van Doesburg hindas väga oma kaasaega selle suurte tehnoloogia-alaste saavutuste tõttu, mis teda inspireerisid oma kunstiteooria kujundamisel; ta ei suutnud mõista varasemaid ajastuid, neisse ta suhtus üleolevalt. Näiteks oli ta huvitatud sellest, missugune peaks välja nägema tuleviku linn (linnaplaneerimine oli üks ta suurematest huvidest). Ta pidas halvaks linnapilti mitmekesistavaid detaile, nt. korrapäratu tänavavõrk ja üksteisest erinevad üksikelamud. Kuid ta pani suurt rõhku ka sellele, mis praegugi on linnaplaneerimises oluliseks küsimuseks, nimelt liikluse koht linnaruumis. Viimases oli ta seisukohaks küll autoliikluse osakaalu suurendamine ning mitte liikluse väljaviimine kesklinnast, millest hoopis viimane on moes 21. sajandil. Ta teooriad ei hõlmanud mitte ainult ehitust, vaid ka ühiskonda: individualismi pidas ta halvaks küll ühiskonnas, kuid samuti pidas ta halvaks individualismi ehituskunstis (nt. ei meeldinud talle üksteisest erinevad üksikelamud, vaid hoopis üksteisega sarnased suured korterelamud).[5]
Ta enda kavandatud hoonetest on tuntuimad ta elumaja Meudonis ning kohvik Aubette Strasbourgis (1926–1928).
Theo van Doesburgi loometöö kõrgaeg jääb 1920. aastatesse. Pärast Piet Mondrianiga kohtumist 1915. aastal hakkas ta tema töödest innustatuna looma abstraktset, täpsemalt öeldes konstruktivistlikku kunsti. Van Doesburg uskus seega, et kunst peab rebima end lahti senisest konventsionaalsusest ning mitte kujutama päriselt eksisteerivaid asju (nt. maastik, mööbel, inimesed ja loomad jne), vaid asju, mida pole olemas (nt. kujundid). Piet Mondrian, kes teda mõjutas, oli ise neoplastitsist.[6] Tema oli oma teooria loonud paljuski Dr. Matthieu Schoenmaekersi raamatus "Het Nieuwe Wereldbeeld" esitatud ideedele tuginedes. 1920. aastate keskel, kui van Doesburg hakkas oma töödes kasutama ka diagonaalset joont, nimetas viimane end ümber elementaristiks (ta enda loodud mõiste). Ta avaldas elementarismi kohta ka manifesti 1926. aasta ühes De Stijli numbris. Diagonaalne joon suutis tema meelest paremini edasi anda inimese keha ning muude asjade liikumist ja kiirust, ühtlasi suutis diagonaalsete piirjoontega kujutiste suhe tema meelest paremini edasi anda elu vaimset külge kui sellist.[7] Kuigi Piet Mondrian oli mõnes mõttes ka enda töödes diagonaali kasutanud (alates 1917. aastast maalis ta mõnikord lõuendile, mis oli pandud seisma ühe oma tipu peale, nii et küljed moodustasid diagonaalid), ta ometi ei maalinud diagonaalseid jooni. Van Doesburgi omavoli pahandas Mondriani sedavõrd, et ta loobus koostööst tollega.[8]
Kuigi van Doesburgi tegevus elementaristina on talle kõige suurema tuntuse toonud, on Doesburg ometi olnud tegev ka dadaistina (kuid jah, tõsi, mitte maalikunstniku, vaid luuletajana). Pealtnäha pruugib see olla üllatav, sest konstruktivism-elementarism on üldiselt dadaismi vastandid. Ometi oli tal 1920. aastate alguses kirjanduslik alter ego I. K. Bonset, kelle nime all ta avaldas dadaistlikku luulet ning isegi andis välja ja toimetas dadaistlikku ajakirja Mécano. Nii mõnigi ta sõber ei teadnud kaua aega seda, et van Doesburg ise ongi I. K. Bonset (kuivõrd konstruktivistid ja dadaistid ei saanud üksteisega kohati üldse läbi, pidas van Doesburg niimoodi talitamist targemaks). Tal oli ka teine, veidike vähem tuntud alter ego, Aldo Camini. Aldo Camini nime all oli ta avaldanud ainult ühe asja, pikema essee[9] “Caminoscopie”[10] ajakirjas De Stijl. See kirjutis käsitleb nii kaasaegset elustiili kui ka kunsti. Lisaks leidub seal ägedat sõimu kiriku vastu. Mõjutatud on see peamiselt futurismist.[11]
Theo van Doesburg on läinud ajalukku kui konstruktivistlikke ideid kajastava ajakirja De Stijl asutaja ning selle kauaaegne peatoimetaja, samuti kui konstruktivismi edendaja ja reklaamija Hollandis ja välismaal nii oma ajakirja kui ka erinevatel kongressidel osalemise ja nende korraldamise abil. Kunstis oli ta suurimaks saavutuseks Mondriani-tüüpi konstruktivismist loobumine tookord, kui ta diagonaalse joone kasutuselevõtmisega lõi konstruktivismi uue variandi elementarismi.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
