Suur reduktsioon
From Wikipedia, the free encyclopedia
Suur reduktsioon ehk mõisate riigistamine oli mõisate riigi omandusse tagasivõtmise protsess Eestis ja Liivimaal, mis toimus 17. sajandi lõpus.
Artiklis puuduvad viited. |
Rootsi kuninga Karl XI ajal 1680. aastal võttis Rootsi riigipäev vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile tagasivõtmiseks kogu riigis, mille tulemusena toimus nn. Suur reduktsioon. Mõisate reduktsioon viidi läbi nii Rootsi riigis kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides (Rootsi Pommeri, Rootsi Wismar, Bremeni piiskopkond ja Verdeni piiskopkond) ja valdustes.
1681. aasta Stockholmi riigipäeval otsustasid kolme: vaimulikkude, linnade ja talupoegade seisuste esindajad - neljanda aadliseisuse protestidele vaatamata, et:
- Tuleb kõik laenumõisad, mis kroonu päralt on olnud ja seadusevastasel teel (1604. aasta Norrköpingi riigipäeva otsustega formuleeritud normide vastaselt, mis olid Rootsis alati maksvusel olnud, kuid mida tegelikult pole täidetud, eraomanduseks on läinud) riigi kätte tagasi võtta;
- See otsus peab ka kõigi Rootsi riigi provintside kohta maksev olema[1].
Mõisate reduktsiooni põhjuseks oli kuninga Karl XI ja kuninganna Kristiina poolt nende valitsusajal läbi viidud riigimaade kinkimine aadelkonnale, kes aga ei pidanud tasuma riigimakse, mistõttu olid vähenenud kuningriigi sissetulekud ning riigikassa oli pidevates finantsraskustes. [viide?]
Reduktsioonile allusid kaht liiki mõisad: Rootsi aadli ja Liivimaa aadli mõisad. Üle poole Liivimaa adramaade arvust oli isikute käes, kes olid Rootsi rüütelkonda immatrikuleeritud, Arvestamata, kas nad olid pärit Rootsi või Liivimaa aadlisuguvõsadest, käisid need mõisad Rootsi riigipäeva otsuse põhjal reduktsiooni alla, sest formaalselt olid nende omanikud Rootsi riigipäeval kaasa hääletanud nende tagastamiseks. Niisuguste maade tagastatavuse üle otsustas Rootsi reduktsioonikomisjon Stokholmis täiesti ühesugusel alusel Rootsi riigis leiduvate mõisatega[2]. Eesti- ja Liivimaa aadlile kuuluvate mõisate reduktsiooni teostamine pidi jääma erilise Eesti- ja Liivimaa jaoks nimetatud reduktsioonikomisjoni hooleks. Komisjoni juhiks nimetati pärastine (1681–1687) Eestimaa kuberner kindralmajor Robert Lichton, kes nimetati komisjoni juhatajaks 4. jaanuaril 1681. aastal.
1681. aastal määrati Liivimaa majandusasehalduriks reduktsiooni läbi viimiseks riigile tagastatud mõisade üle Jakob Sneckensköld (surn. 1686/1687)[3]. Liivimaa reduktsioonikomisjoni 2. reduktsioonikomissariks 1684 Jakob Sneckensköldi kõrval Liivimaal oli Košķele ja Lobērģi mõisnik Michael von Strokirch (1649–1723)[4] ja üheks komisjoniliikmeks Viitina mõisnik ja endine Liivimaa maamarssal Otto Friedrich von Vietinghof-Scheel (1640–1709). Sneckensköldile koos Strokirch’iga tehti ülesandeks teostada reduktsioon Liivimaa aadli mõisade suhtes.
Eestimaa reduktsioonikomisjoni esimeheks oli 16. juunist 1681 Engel Hartmann - 1688. aastast, aadeldatult[5] von Ehrenthal (1652–1701)[viide?] ning järgnevalt reduktsioonikomissarideks (1685–1688)[6] Carl Bonde (1648–1699) ja Hans Heinrich von Tiesenhausen. 1686–1688. aastatel koostati Eestimaa reduktsioonikomisjoni käsul mõisate inventuuriaktid ja vakuraamatud.