Sonokeemia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sonokeemia on keemia haru, mis uurib ultraheli toimel vedelikes tekkivast akustilisest kavitatsioonist tingitud keemilise aktiivsuse initsieerimist või selle kasvu. Seega ei tulene ultraheli keemilised efektid otsesest vastastiktoimest ultraheli helilainete ja lahuses olevate molekulide vahel.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) |
Lihtsaim seletus on, et helilained, mis levivad läbi vedeliku ultraheli sagedustel (20 kHz – 1 MHz), on märkimisväärselt pikema lainepikkusega kui aatomitevahelised sidemed molekulides. Selline helilaine ei saa mõjutada aatomitevaheliste sidemete vibratsioonilist energiat ning seega ei saa otseselt tõsta molekuli siseenergiat.[1][2]
Sonokeemia põhineb akustilisel kavitatsioonil: vedelikes moodustuvad ultraheli mõjul väikesed mullid, mis kasvavad ning seejärel implodeeruvad (varisevad kokku).[3] Nende mullide kollabeerumine on peaaegu adiabaatiline protsess, mille tulemusena tekib mulli sisse tohutu energia. Suur energiahulk mulli sisemuses tähendab aga ülikõrget temperatuuri ja rõhku vedeliklahuse ühes mikroskoopilises regioonis. Mulli kollabeerumise hetkel kavitatsioonimulli sees või läheduses olnud aine keemiline reaktiivsus suureneb kõrge temperatuuri ja rõhu tõttu. Kavitatsiooniga võivad kaasneda muud nähtused, näiteks sonoluminestsents, vabade radikaalide tekkimisel esile kutsutud ahelreaktsioonid, uute üsnagi stabiilsete ühendite teke (näiteks vesinikperoksiidi formatsioon kahest hüdroksüülradikaalist) jne.