Saalomoni saared

Saalomoni saared (inglise keeles Solomon Islands) on saarestik Vaikses ookeanis Melaneesias.

See artikkel räägib saarestikust; riigi kohta vaata artiklit Saalomoni Saared.

---

Saalomoni saarte asendikaart

Saared piirnevad edelas Saalomoni merega. Pindala on umbes 36 000 km². Saared on mägised ja vulkaanilised, kõrgusega kuni 2715 meetrit (Balbi vulkaan Bougainville'i saarel) ^[1]. Saarestikus on 992 saart, neist 347 on asustatud.

Saarestik on loode–kagusuunaline ja 1100 km pikk. Selle loodeots asub Buka saarel (5° S, 154° O) ja kaguots Makira saarel (11° S, 162° O). Loodeots asub 720 km kaugusel idas Uus-Guineast, kaguots 600 km kaugusel loodes Vanuatust.

Saarestik jaguneb Saalomoni Saarte ja Paapua Uus-Guinea vahel. Viimasele kuulub üksnes Bougainville'i saar koos naabruses asuva Buka saarega, mis moodustab Bougainville'i autonoomse piirkonna.

Suuremad saared on Bougainville, Guadalcanal, Santa Isabel, Malaita, Choiseul ja Makira.

Saarestikus on ekvatoriaalne kliima. Õhutemperatuur on aasta läbi 28–32 °C ja veetemperatuur 23–28 °C.

Ajalugu

Eurooplaste jaoks avastas saarestiku 1568 Alvaro de Mendaña de Neyra, kes andis sellele ka nime kuningas Saalomoni järgi. Seejärel jäid saared kaheks sajandiks unustusse, kuni 1767 saabus sinna Philipp Carteret. 1883 hõivas põhiosa saarestikust Suurbritannia. 7. juulil 1978 iseseisvus saarestiku inglastele kuulunud osa koos lähedalolevate saarestikku mitte kuuluvate saartega ja võttis nimeks Saalomoni Saared.

Viited

1. Suur maailma atlas, lk 150